Surmahirm ja kuum kakao

Üksainus pisike saareke oli kõik, mida nad tahtsid. See ei tarvitseks olla eriti suur ega eriti ilus või mingil muul viisil tähelepanuväärne, kinnitas Teddy, see võiks väga hästi olla pisike ja inetu, võssakasvanud, aga siiski niisugune, et saaks maale minna, tule üles võtta ja võib-olla selgusele jõuda, kus sa viibid, võib-olla aga ka peavarju leida, võib-olla koguni kohata inimesi, võib-olla lausa nii ebaloomulikult keni inimesi, et need tulevad vastu, kakao ja soojad pannkoogid käes.

See ei ole lõik mõne paadipõgeniku mälestustest, vaid hoopiski Astrid Lindgreni raamatust «Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses». Neli teismelist last on paadiga merel ega leia koduteed, sest ümberringi hõljub paks udu.

Või siiski ? Enamiku Astrid Lindgreni raamatute illustreerija on Ilon Wikland, ta on pildid teinud ka Tjorveni lugudele. Täpselt 60 aastat tagasi jõudis 14-aastane Ilon koos veel 150 paadipõgenikuga Rootsimaa randa, Dalarö sadamasillale. Ülesõit oli õudne ja kestis tormi tõttu mitu päeva. Loole lisandub üks meeliköitev detail: Wikland on jutustanud, et kui surmasuust pääsenud pagulased kaldale said, siis võtsid rootslased neid vastu kuuma kakaoga.

Kindlasti oli see rohkem kui kakao, mis Wiklandile hinge läks. Ja kindlasti on ta sellest kakaost jutustanud ka Lindgrenile. Igatahes meenutab see unistus, mida Lindgren laseb heietada uttu eksinud teismelisel Teddyl, vägagi kõike seda, mis toimus Rootsi rannas 1944. aasta septembris. Surmasuust pääsenud inimesed ja kuum kakao

Tjorveni-raamat ilmus eesti keeles 1969. aastal ja nõukogude tsensuur ei osanud ka kõige kurjemas unenäos aimata, et süütu lastejutu taga peitub episood kommunistliku terrori eest põgenevate eestlaste elust.

Juulis 1944 hakkas kaua Narva jõel püsinud rinne rebenema. Tõsi, see peatati uuesti Sinimägedes, kuid nüüd lähenes punavägi juba ka lõuna poolt. Oli selge, et punase terrori tagasitulek on nädalate küsimus. Haihtus ka seni visalt püsinud lootus, et inglased ja ameeriklased mingil viisil sekkuvad ja Balti riigid Moskva võimu alt välja manööverdavad. Punaarmee lähenes. Lühikeseks hetkeks välgatas lootuskiir – Tallinnas astus ametisse Eesti Vabariigi valitsus ja Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp. Ent mitte kauaks. Juba 22. septembril rebiti see maha ja asendati punalipuga.

Mis on nõukogude võim, seda eesti rahvas teadis. Ja seetõttu venisid mere poole põgenike voorid. Eks lugegem Hando Runnelit:

Läksid läände lehmad ja lambad,

voorid veeresid, hobused ees,

kraamikoormatel kõlkusid lapsed,

vesi silmis ja valud sees.

/ /

Ikka mõeldi veel mereni jõuda,

murda rannani, hankida laev,

selles lootuses teele tuldi,

selleks ette võetigi vaev.

/ /

Paljudest jõudis rinne paraku mööda ja me ei saa kunagi teada, kui palju olnuks pagulasi, kui minema oleksid pääsenud kõik, kes teele asusid. Runnel lõpetabki järgmiselt:

Tehti suitsu ja suleti silmad,

juba lõhnasid kusagil veed,

aga rinne kannule jõudis,

taganttulejad täitsid teed.

Teekond seekord jäi sinnapaika,

joodi puskarit, istuti soos,

minna tagasi sünnipaika

oli loll selles lollis loos.

Klassikut on siinkohal tsiteeritud kindla tagamõttega: meenutamaks, et kui raudse eesriide aegu tundusid väliseestlased kodueestlastele peaaegu et mingi teise planeedi asukaina, siis 1944. aastal oli suuresti juhuse asi, kes kummale poolele satub.

Mõni mahtus paati, mõni mitte; mõnest jõudis rinne mööda, mõni pääses enne merele. Mõni lasi ennast veel Saksamaa DP-laagrites (DP – displaced persons, pagulastelaagrid) nõukogude agitaatoritel uimaseks rääkida ja tuli vabatahtlikult tagasi. Et siis sama hooga kohe ida poole reisida.

Kokku lahkus II maailmasõja ajal Eestist ja jäi Läände umbes 65 000 inimest. Kõige enne läksid baltisakslased (1939 ja 1941), koos nendega ka arvukalt eestlasi, eriti 1941. aastal. Sõja ajal õnnestus enam-vähem ametlikult lahkuda rannarootslastel, mitteametlikult ka paljudel ettenägelikel eestlastel.

Ja seejärel, 1944. aasta septembris, toimus kõige suurem pagemine, mille käigus Rootsi jõudis kogu Baltikumist kokku umbes 30 000 inimest, peamiselt eestlased. Mindi Tallinnast, mujalt põhjarannikult, läänerannikult, saartelt. Teiseks suuremaks sihtkohaks (õieti küll vahejaamaks) oli Saksamaa, õieti sealsetes läänetsoonides organiseeritud DP-laagrid.

Saksamaale jõuti nii meritsi kui maitsi, sageli ka vastu tahtmist. Näiteks püüdsid Saksa sõjalaevad Rootsi poole tüürivaid paate ja võtsid põgenikud endaga kaasa. Enam-vähem vägisi läksid ka sõdurid, kuigi nende puhul tuleb arvestada üht lisategurit – püüti viimase hetkeni kokku hoida, teades, et organiseeritud väeosa kujutab endast mingitki jõudu.

Oleks asjatu näha 1944. aasta pagemises midagi taunimisväärset. Nõukogude võimu sihid ja meetodid olid teada ja polnud mingit põhjust, miks eesti ühiskonna eliit – mitte ainult haritlased, vaid kõik silmapaistvamad inimesed – pidanuks vabatahtlikult sammuma NKVD piinakambritesse või GULAGi hakklihamasinasse. Vastupidi, eliit tuli päästa ja ohutusse paika toimetada, et sealt esimesel võimalusel tagasi tulla.

Stockholmis organiseeriti 1944. aastal Eesti Komitee, mis hakkas koostama lausa nimekirju kõigist silmapaistvatest inimestest, et tagada nende äratoomine. Sellest aktsioonist ei saanud küll eriti asja, ja pääses ikkagi see, kes ennast ise päästis, kuid selline kavatsus näitab kujukalt, milline oli põgenike endi arusaam oma põgenemise tagamõttest. Väga paljusid aitas üle mere ka praost Pöhl. Tema büroo kaudu said legaalse lahkumisvõimaluse kõik, kes mingil moel suutsid tõestada, et neis voolab kas või tilgake rootsi verd. Rootsi, rahu, korra, kindluse ning heaolu maale! võttis valitseva meeleolu kokku Artur Adson.

Pagenute mälestusi lugedes on raske jääda ükskõikseks. Mingil hetkel võttis maad kes-ees-see-mees mentaliteet. Valitses peataolek, ähm, kurbus, teadmatus. Palju anti lubadusi kedagi paati võtta, ja palju selliseid lubadusi ka murti.

Üheks mälestusi läbivaks motiiviks on «klaver paadis», s.t isikud, kes raha või sidemete abil lasid üle vedada oma klaveri, mööbli, garderoobi, kaubapallid või isegi terve hõberebasekasvanduse, jättes rahvuskaaslased saatuse hooleks. Maha jäid paljud, näiteks Paul Keres. Aga paljud pääsesid ja rajasid terve Välis-Eesti ühiskonna, mis aitas suuresti kaasa Eesti Vabariigi taastamisele 47 aastat hiljem.

Täna kell 15.00 avatakse Dalarö paadisillast mõnekümne meetri kaugusel Ursula Schützi monument «Teeleminek ja kojutulek», mille ülespaneku on organiseerinud ja raha korjanud Haninge-Haapsalu Sõprusühing. Lindi lõikavad läbi Olav Aarna, Haninge linnapea Pelle Svensson, minister Pär Nuder ja Ilon Wikland. Monument on pühendatud nii neile paadipõgenikele, kes sihtmärgini jõudsid, kui neile, kes Läänemerre jäid. Kuid õigust öelda peaks ta meenutama ka neid, kes tulid vastu, kakao ja soojad pannkoogid käes.