Lasteta maailma tragöödia

Siim Kallase arvates on läänemaailmal islamist palju õppida. Moodsas üksikute inimeste ühiskonnas oleme hakanud igatsema kestvate väärtuste, perekonna järele.

Hiljuti leidsin oma raamaturiiulist ühe vana teatmiku – «Maailma maad», välja antud 1964. Mäletan, et keskkooli ajal uurisin seda raamatukest väga põhjalikult ja suure huviga, jätsin meelde palju fakte erinevatest maadest. Sirvisin seda nüüd uuesti. Avastasin, et näiteks Filipiinide rahvastik on vahepeal kolm korda kasvanud, samuti ka Tai elanikkond, Hiina oma üle kahe korra. Ja see on ju kõik juhtunud minu eluajal!

Hiljuti arutas Euroopa Komisjon ühte ettekannet kliimamuutuste võimalikest tagajärgedest. See ajas hirmu nahka. Kõigest mõnekümne aasta pärast võivad aset leida üsna kohutavad muutused.

Ammu enam ei valda meid tehnoloogiline usund, usk, et uus tehnoloogia parandab kõik. Pigem tunneme kõhedust geenitehnoloogia arengute üle, samuti tuumaenergeetika arengu üle. Viimasel ajal olen lugenud artikleid, kus hoiatatakse interneti võimaliku kokkukukkumise ja selle tagajärgede eest.

Kõikidel õnnetustel on oma statistiline mõõde – tsunami hävitas 280 000 inimelu. Eestis on taasiseseisvusaja jooksul vaatamata autoliikluse pöörasele kasvule isegi absoluutarvestuses vähenenud liikluses hukkunud inimeste arv.

Aga kõikides õnnetustes on ju ka isikuline traagiline mõõde. 280 000 inimlikku tragöödiat hiidlaine tagajärjel. Vähemalt 150 inimlikku tragöödiat Eesti liikluses igal aastal. Keda see huvitab, et statistiliselt on õnnetusi vähem kui varem?

Ma arvan, et kuigi meil ei ole meie tänases maailmas keskaegseid surmahirme – taudid, röövretked –, pole meil hirmu ja ebakindlust põrmugi vähem. Vaatamata demokraatia, vabaturumajanduse ja tehnoloogia võidukäigule.

Loodus püüdleb tasakaaluasendi – homöostaasi poole. Tegelikult otsib ka inimene alati tasakaalu muutuvas maailmas.

Minu küsimus on – kas sel ajal, kui meil on nii palju uusi ja vanu ebakindlust tekitavaid ja tasakaalu hävitavaid asju siin maailmas, võiks vanamoodsatest väärtustest olla abi selle tasakaalu leidmisel.

Ma pean eelkõige silmas perekonda ja perekondlikke sidemeid.

Kui ma õppisin ülikoolis, pidasime ühe ägeda väitluse teemal: kas lapsi on üldse mõtet kaasaegsesse maailma muretseda. Oli üks väitleja, kelle mõttekäik oli umbes järgnev.

Muretsed lapsed, ja sul on igavesti nende pärast mure – kas nad ei saa liiklusõnnetuses viga, kas nad tulevad suusareisilt tervete kontidega tagasi. Teevad mingi pahateo, sina kas vastutad või vähemalt heidab see sulle varju. Lähevad pankrotti ja neil on sinu raha vaja, et hädast välja tulla.

Oled poliitik ja muretsed, kas ja kuidas sinu ümber toimuv võib sinu laste tegemisi kahjustada. Ühesõnaga – kui pole lapsi, on kohe palju vähem ka muresid.

Niiviisi võib ju ka mõelda.

Aga võib mõelda ka teisiti.

Kordan siinkohal mõtet, mida olen pikemalt käsitlenud varem. Lasteta maailm on tragöödia vanaduses. Kõik me vananeme. Ja siis me avastame, et kui me oleme üksi, ei asenda meie voodi juures meie lapsi ei esimene, teine ega viies pensionisammas ega suur pangakonto ega riiklik sotsiaalhoolekanne.

Kolimisega seoses tuleb tavaliselt korrastada ka oma arhiivi. Selle käigus avastad palju huvitavat, igasuguseid pabereid, isegi neid, mis ei ole salajased. Mõtled, et kunagi, kui aega rohkem, avad vanad pappkastid ja töötad kõik kogutud materjalid põhjalikult läbi. Aga ei ole kindel, et seda aega üldse kunagi tulebki. Mis sellest paberihulgast ja fotodest saab? Äkki keegi teine tunneb huvi? Ega ometi riik?

Arvan, et kõik on tähele pannud, kuidas teatud eas tekib suur huvi oma vanavanemate ja teiste eellaste vastu, sugupuu vastu, väljapaistvate inimeste vastu oma suguseltsis. Ja see uhkus oma eelkäijate tegude üle, teadmine nende tegudest käib edaspidi meiega kaasas kogu elu.

Mäletan, kuidas ema näitas mulle haruldasi vanu raamatuid ja ajakirju, hoolega kogutud ajaleheväljalõikeid ja dokumente oma isast, minu vanaisast, kes oli päris oluline persoon. See oli huvitav, see oli erutav.

Kas pole meil tänagi kõige magusam see ettekujutus, et kunagi loevad sinu raamatuid sinu lapsed ja lapselapsed, vaatavad vanu fotosid ja jutustavad oma sõpradele lugusid oma vanematest ja vanavanematest.

Aga kui lapsi ega lapselapsi polegi?

Euroopa Komisjon asub Brüsseli peamise mošee läheduses. Aeg-ajalt liigub sealkandis suuremaid ja väiksemaid inimrühmi, islamiusulistele iseloomulikult riietatud, naised pearättidega ja mehed pikkade ürpidega. Paljud nendest on noored inimesed, selge ja targa silmavaatega. Mitte mingil juhul ei julge mina öelda, et islam on tugev, kuna temasse uskujad on madalama haridustasemega inimesed.

Mida positiivset ikkagi pakub islam tänapäeva inimesele? Miks islamiusulised, sattudes läänelikku kultuurikeskkonda, ei loobu kergendusega näiliselt väga vanamoodsast ja isegi tagurlikust maailmavaatest, vaid vastupidi, säilitavad seda ja võitlevad oma põhimõtete tunnustamise eest elukohamaades (Hollandis näiteks, aga ka Prantsusmaal – pearättide kandmine koolis, me ju mäletame)?

Pean tunnistama, et maailma ajalehtedes ei ilmu palju artikleid, kus analüüsitaks islami positiivseid külgi ja mis selgitaksid, milles on islamiusu külgetõmbejõud inimestele tänapäeva maailmas. Rohkem on mõistagi juttu islamiterrorismist, aga see on hoopis eri teema, ja ka islami poliitilisest mõõtmest.

Islamiusuliste perekondlikud sidemed näivad väga arhailistena. Mitmenaisepidamine on justkui meie moraali seisukohalt kole asi. Kuigi, mulle tundub, et läänemaailm on tegelikult mitmenaisepidamise juba ammu legaliseerinud, isegi ruumis, aga ajas kindlasti.

Palju räägitakse naiste õiguste puudumisest islami perekonnas. Kui see on nii, siis miks nad, asudes arvukalt lääneriikides, ei loobu meie meelest valest perekonnakäsitlusest, vaid on selle üle hoopis uhked? Seadus ju kaitseks teisitimõtlejaid. Mitte kuidagi ei saa oletada, et islamiühiskonda lääneriikides jälgib mingi kuri salateenistus, mis hävitab kõik teisitimõtlejad.

Kas ei paku islamiusuliste perekonnamoraal inimestele puuduvat kindlustunnet ja stabiilsust?

Islam on Eesti jaoks kauge ja võõras. Aga Brüsselis on see täiesti olemas, rääkimata Antwerpenist, Rotterdamist, Pariisist. Ma ei käsitle islamit kindlasti mitte vaenuliku jõuna, see oleks ebaõiglane. Aga kahtlemata on ta võistleja, võistleja läänemaailmale. Selle võistleja tulemises on palju jõudu.

Islami poliitilistest eesmärkidest aru saamiseks tasub lugeda autorit nimega Bernard Lewis. Tema usulis-poliitiline eesmärk on lüüa kristlust. Sellel taustal näib mulle läänemaailma innukus vaikida kogu lääne kultuuri kristlikest alustest üsna ebaloogilisena, kuulsa valemi – ei sõda ega rahu – tänapäevase kordusena. Kui nemad on jõuliselt võistlemas kristlusega, miks meie siis anname sõjaka ateismi ja kristluse ignoreerimisega omad positsioonid käest?

Rocco Buttiglione juhtum oli keerulisem kui paistis. Parlamendil oli õigus komisjoni liikme kandidaati oma ametisse ebasobivaks pidada. Selle kohta esitati arukaid põhjendusi. Mis aga oli hämmastav, oli hüsteeriliste sõnavõttude hulk, mis olid uskumatult sallimatud.

On justkui olemas mingi pealiin, mis ütleb, et igasuguseid vähemusi tuleb soosida ja igasuguseid vanu perekondlikke väärtusi tuleb eitada. Sallivus on justkui muutunud omamoodi sallimatuks ideoloogiaks.

Aga probleem on selles, et neid vanu ja võib-olla mitte kuigi tänapäevaseid vaateid jagavad paljud inimesed. Nemad, eriti näiteks Itaalias, leidsid, et nende vaadete kandjale tehti teenimatult ülekohut. Kõik äärmuslikud vaated tekitavad vastuäärmuslikke vaateid. Sõjakas sallivus võib tuua vastulöögi sõjaka sallimatuse näol.

Paljud jahmatasid, kui nägid, millise veenva ülekaaluga valiti tagasi Ameerika presidendiks George W. Bush. Sellel on palju seletusi. Ta oli veenev, ta oli kindel tagatis ameeriklaste julgeolekule.

Aga ta on ka väga vanamoeline oma väärtustes, sealhulgas väärtustades tavalist perekonda. Kas ameeriklased leidsid vastuse oma igapäevahirmudele lisaks muule ka vanades perekondlikes väärtustes?

Ma ei hakka Fukuyamat ümber jutustama. Perekond oma klassikalisel kujul on kaotanud koha ühiskonnas.

Ajalugu on perekonna asemel pakkunud paljusid asju, eelkõige riiki oma võimalustega. Riiklik sotsiaalkindlustus ja vanadekodud, tehnoloogia areng, usk tulevikku. Kõikides nendes aseainetes on tekkinud teatud kahtlused. Kas me ei hakka inimese sisse vaadates kaotatut kahetsema?

Rääkida püüdest mingeid vanu põhimõtteid elustada on väga riskantne asi. Äkki oled lihtsalt tagurlane? Ei suuda progressiga kaasa minna? Äkki on progressil varuks vastused ka tasakaaluasendi otsimisele? Ludiidid purustasid masinaid, katoliku kirik kasutas inkvisitsiooni moodsate mõttevoolude vastu.

Ja ikkagi tundub mulle, et on vähemalt kolm ajendit vaadata uue pilguga perekondlikke sidemeid ja nende loodud võimalikku turvalisust.

Esiteks, islami kui maailmavaate levik ja tugevnemine, teiseks, mõtteviisi muutus Ameerika Ühendriikides, ja kolmandaks, ja see on kõige tähtsam – inimlik mõõde.

Midagi on ebakindlas maailmas meie enda, inimeste jaoks, justkui puudu. Äkki on see kindlustunne, mida annab kodu ja perekond, vanemad ja lapsed?

Kõne tekst on ruumipuuduse tõttu kärbitud.