Vilde Teater üllatab tubateatriga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuse «Vajatakse naist» teist paari mängivad Toom Õunapuu ja Helve Nurk.
Lavastuse «Vajatakse naist» teist paari mängivad Toom Õunapuu ja Helve Nurk. Foto: Lauri Kulpsoo

Suvel mängis näitemänguselts Vilde Teater Tähe tänava ühes hoovis Oskar Lutsu «Tagahoovis», nüüd katsetas lavastaja Raivo Adlas oma harrastusnäitlejatega teistsugust teatrit teha.

Siiamaani tundub «Tagahoovis» möödunud suve ühe eredaima teatrielamusena. Tookord mängiti vabas õhus, näitlejad said kogu oma jõu ja hääle mängu panna.

Seekord, 27. märtsil, rahvusvahelisel teatripäeval, esietendus uuslavastus «Vajatakse naist», mis põhineb Arvo Valtoni ja Charles Bukowski tekstidel. Samas avati ka Vilde Teatri tuba.

Tubane eksperiment

Tartus on jälle üle pika aja tubateater. Raivo Adlas tõi esile, et eesmärgiks on anda harrastusnäitlejatele uus kogemus, mängida väikeses ruumis, intiimses õhkkonnas, kus distants publikuga on minimaalne.

Et tegu on mõnes mõttes eksperimendiga, kinnitas ka asjaolu, et esietendusele ei müüdud pileteid ega tehtud erilist reklaami.

Pepleri tänava maja, kus varem tegutses Emajõe Suveteater, on üsna kehvas seisus, lagunemas. Kuid eks vanade majade hõng lisa seal tehtavale mingi omapoolse salapära, atmosfääri.

«Vajatakse naist» koosneb kuuest pildist, kuuest lühiloost, teemaks inimsuhted, täpsemalt meeste ja naiste suhted. Tekstid on hästi valitud.

Võib ju tunduda, et kui asjaarmastajad hakkavad suure õhinaga mängima psühholoogilisi suhteid, siis võib asi kuidagi kentsakalt välja kukkuda. Vilde Teater tõestas vastupidist.

Raivo Adlase töömeetod oma näitlejatega peab midagi erilist olema, sest kuidas muidu saab kätte nii loomuliku, orgaanilise ja krambivaba näitlemisstiili.

Vilde Teater on jätkuvalt hea ja naerutav teatritrupp, kes pole endale tohutult tõsise kunsti tegemist eesmärgiks seadnud, ning just sellest pretensioonikusest vabana suudabki ehk olla ehe ja siiras.

Muidugi oli etenduses mõningaid põhjendamatuid pause, kohmitsemisi, ebakohti, kuid need ei tundu olulised, arvestades üldmuljet. Hea meelelahutus selle kõige paremas mõttes.

Klappideta silmad

Juba «Tagahoovis» puhul tekkis mul küsimus, mis see siis ikkagi on, mis Vilde Teatri harrastajate juures võlub, miks nende tehtu poolehoiu pälvib.

Võibolla defineerivad nad endale teadlikult või teadmatult teatri mõistet oma vahendite ja lähenemisviisidega uuesti, kompavad teatri võimalusi, neil ei ole klappe silme ees.

Ning kuna kompamine iseenesest on habras tegevus, siis tuleb publik sellega kaasa, otsib samamoodi ettevaatlikult, kuid tundlikult, mis see teater võiks üldse olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles