Kirjad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Professor Andres Keevallikule, TTÜ rektori kohusetäitjale

Hea kolleeg, tunnistan kahetsusega, et pole vaatamata mitmetele katsetele suutnud Sind veenda Sinu ja Su kaastöötajate poolt avalikkuses Tartu Ülikooli suhtes viimasel ajal tõstatatud süüdistuste alusetuses. Olen seni neid talunud lootuses, et aeg annab arutust, või ka ootuses, et esitate sisulised asitõendid oma süüdistuste kinnituseks.

Selle kirja ajendiks sai Sinu poolt Riigikogu Euroopa asjade komisjoni korraldatud valge saali foorumil esitatud avalik süüdistus Tartu Ülikooli ning haridus- ja teadusministeeriumi suhete korruptiivse iseloomu kohta ning selle kirjalik kinnitus haridus- ja teadusministrile esitatud vaides, mis puudutab doktorikoolide konkursi tulemusi.

Tartu Ülikoolile avalikult esitatud süüdistusele pole mul ülikooli tippjuhina võimalik jätta reageerimata. Lükkan Tartu Ülikooli ja isiklikult enda nimel tingimusteta tagasi kõik etteheited meie senise tegevuse ja töö kohta Tartu Ülikooli või tema töötajate huvides, mis pole väidetavalt vastavuses seadustega.

Avalik süüdistus kriminaalkorras karistatavas teos on ränk etteheide. Tartu Ülikooli ning iseenda au ja väärikuse eest seismiseks pean vajalikuks paluda Sinul veel kord kaaluda oma sõnade sisu ja need vajaduse korral tagasi võtta. Kui see peaks aga asitõendite olemasolul osutuma võimatuks, ootan Sinult tõepoolest pöördumist õiguskaitseorganite poole, mis annaks Sulle võimaluse ja ka kohustuse oma sõnu tõendada ja mulle võimaluse oma õigusi kohtus kaitsta.

Väljendan oma jätkuvat lugupidamist Tallinna Tehnikaülikooli suhtes ja avaldan kahetsust, et see provotseeritud konflikt kahjustab nii meie mõlema ülikooli kui ka kogu Eesti kõrghariduse mainet. Meil on palju näiteid sellest, et mõistlikus koostöös saame me nappivatele vahenditele lisa nii avalikust sektorist kui ka ettevõtjatelt, see tulu võiks olla oluliselt suurem, kui süüdistamisele kuluv energia suunata ühistesse ettevõtmistesse.

Jätkuva lugupidamisega

professor Jaak Aaviksoo, Tartu Ülikooli rektor

Kas see oli kodusõda?

Kui 1944. aastal Narva ja Emajõe erinevatel kallastel, erinevat mundrit kandnud eestlased relvad teineteise vastu olid tõstnud, mis see siis oli? Sõda, kus vastasleerid moodustavad sama verd mehed, on kodusõda.

Kaugemast ajaloost tulevad meelde Ameerika Põhja-Lõuna ja Venemaa punaste-valgete vastasseisud, mis vaieldamatult olid kodusõjad. Mõlemal juhul oli sõda provotseeritud ideoloogilistest ja majanduslikest põhjustest. Sealjuures oli mõlema näite puhul teiste riikide otsene vahelesegamine sõjategevusse minimaalne.

Mis pani teine teisele poole rindejoonest eestlased?

Tegelikkuses seisid vastakuti mehed, ühed, kes tahtsid koju tulla, ja teised, kes tahtsid koju jääda. Neid inimlikke tundeid kasutasid ära agressiivsed suurriigid, kes selle vastasseisu ise esile kutsusid.

Ei taha kedagi solvata, aga vastastikku sattunud mehed olid kui nukud agressiivsete suurriikide käes. Aga siiski olid need kõik inimesed, kes oma mõtetes ei tahtnud leppida eneste kui nukkude rolli surumisega ning aegade möödudes püüavad üha rohkem enda osa heroiseerida. See on inimlik.

Siiski on saabunud aeg hukkunute haudadel teineteisele käe ulatamiseks. Selleks kutsub üles ühinenud Euroopa, selleks kutsuvad üles Eesti rahvuslikud huvid, seda dikteerib ajalugu.

Jah, see oli kodusõda, olgugi et pealesunnitud agressorite poolt. Ja kodusõdade kangelased ja ohvrid on ajaloo ees võrdsed ja väärivad võrdset mälestust.

Riho Nõmmik

Ahistav vanusepiir

Deklareerime üha, et oleme teadmistepõhine rahvas ja järjest põhisemaks saame. Loosung on tore, kuigi poolik: minu meelest tuleks öelda «teadmiste- ja oskustepõhine».

Minu meelest on vaja oskuste roll selgelt välja tuua seaduse sõnastuse tasemel. Teadmiste ja nende kaudu tulnud oskuste kasulikku rolli tuleb rahvale täie tähelepanuga selgitada.

Oskustest ja nende kandjatest lugupidamine ühiskondlikus arvamises ja meedias motiveeriks noorte suundumist praktilistele aladele. Muide, head, kasulikud ja ka põnevad on ametialased võistlused, maailmameistrini välja – kündmises, lambapügamises, elektroonika- ja autoparandamises jne.

Jäik 65 aasta vanusepiir õppe- ja teadustöös, mis pealegi kehtib EV asutustes üksnes tükati, on lõiganud ära suuri tükke Eesti teaduse ja kõrgkoolituse vaimsuse ja oskuste kandjate vundamendist.

Vanusepiirid on muidugi vajalikud kui üks abinõudest aitamaks kaasa noorte tulekule ametisse. Siiski on kaadrivahetus ikkagi sügavalt individuaalne ja olgu püha alusmõte: «Tõde on konkreetne.»

Just selle poole pürgimiseks ongi teaduses olemas konkursside süsteem. Selle kaudu tulebki noori edutada.

Tippteadlaste niigi väikese valiku jures on 65 a vanusepiiri giljotiin pahatihti liiga lahedaks teinud keskpärasuste tõusmise juhtimise tasemetele.

Konkursid võimaldavad teha õigeid, ka vanust arvestavaid otsuseid. Tülikus on selles, et juhtkondades kardetakse otsustamise vastutust ja kergesti tekkivaid proteste ja kättemaksu enda peale võtta. Minu meelest oleks ülim aeg teha tegevteadlaste, ka emeriituste osavõtul analüüs ja vaadata, mis on 65 aasta vanusepiiri tegelikud tulemused ja mõju tulevikule.

Karl Rebane

akadeemik, emeriitprofessor

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles