Enn Soosaar kirjutab, et terrorism, nagu hullumeelsuski, ei kao maailmast kuhugi. Meil on lootust ainult siis, kui suudame terroristidest füüsiliselt ja moraalselt üle olla.
Terrorism ei ole võidetav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«We shall prevail (e. k me peame olema ülekaalukad),» teatas Tony Blair otimaale Kotkaorgu kogunenud ametivendade nimel terroristidele, kes olid Londoni metroovagunites ja bussis pannud lõhkema neli pommi, mis nõudsid hulgaliselt inimelusid. Verb praevaleo tähendab ladina keeli «tugevam või ülekaalus olema».
Selle põhitähenduse on too laensõna säilitanud tänapäeva inglise keeles. Nagu ka verb «prevaleerima» eesti keeles.
Ma ei tea, kas Suurbritannia peaminister kasutas seda väljendit teadlikult. Poliitikute varasem retoorika on eelistanud sõnu, mis räägivad terrorismi purustamisest, täielikust võidust «XXI sajandi katku» üle.
USA president George W. Bush, eriti oma esimesel ametiajal, kinnitas korduvalt, et Ameerika ei puhka enne, kui terrorism on lõplikult võidetud. Tema kiiluvees on ka Vladmir Putin lubanud terroristid sootuks hävitada, meie elust juurtega välja kiskuda.
Igal juhul on Tony Blairi sõnakasutus sümpaatne.
Sellega tunnistab ta tõsiasja, mis oli paljudele selge juba siis, kui New Yorgis varisesid kokku Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid 2001. aasta septembris.
Inimene ei võida inimest. Kuna kõikide terroriaktide taga on meie liigikaaslased oma mõtte ja teoga, saame nende tegutsemisvälja piirata, neid ärritavaid ajendeid vähendada, hirmutöö tagajärgi leevendada.
Ei midagi uut
Ent terrorism ei kapituleeru kunagi. Hullumeelsust ei ole võimalik maailmast kaotada.
Lihtsamalt öeldes: meil on lootust ainult siis, kui suudame olla terroristidest tugevamad, füüsiliselt ja moraalselt üle. Edu tagab just prevaleerimistaktika, mitte aga jaburad võiduluulud hävitajate hävitamisest.
Tegemist ei ole uue asjaga. Inimkonna ajalugu kubiseb terroritegudest. Tehnika arenguga on muutunud vorm, mitte sisu. Pomme sai hakata loopima pärast lõhkeainete leiutamist, mobiiltelefoniga neid plahvatama panna tänu infotehnoloogia edule.
Aga kaasinimeste hulgas hirmu külvata ja süütute tapmise ning mõttetute purustustega kaost esile kutsuda on osatud hallist ajast alates. Kui palju erineb islamifanaatik, kes tungib vaenlaste sekka ning lennutab enda trotüülivööga paradiisi, muistsest berserkist, kes raius lahinguväljal mõõgaga teed Valhallasse? Astmestik on sama labiilsed isikud, ettevalmistav armutu ajupesu, «nõrkade» toetamine tõehetkel verbaalsete või farmatseutiliste hallutsinogeenidega.
Ärgem unustagem riigiterrorismi. Alles kultiveerisid eurooplased venelaste ja sakslastega eesotsas selle eriti võikaid vorme eriti jäledas ideoloogiasoustis.
New York, Madrid, London viimase aja suurrünnakutest valge mehe maailmas oli see alles kolmas. Küüniline oleks väita, et terroristid ei saavutanud «midagi».
Aga kui ameeriklastele tuli 11. september nagu välk selgest taevast ja nende järgnevaid reageeringuid mõjutas väga paljus okk, sest juhtunud oli võimatu, kui hispaanlased lõid verest välja ning muutsid poliitikat, siis Suurbritannia hoiakutes pole kellelgi vaja ei karta ega loota drastilist pööret.
Ühelt poolt ei saa me tõenäoliselt iial teada, kui palju on eri riikide aktiivne vastutegutsemine nurjanud vägivallaaktsioone kas eos või «viimasel minutil».
Teiselt poolt aga tuleb rõhutada sedagi, et terroristid on siiamaani jäänud üsna konventsionaalseks. Ei ole kasutatud keemilist ega bioloogilist relva, ega nn räpaseid pomme, mis paiskaksid laiali radioaktiivset saasta. Rääkimata mõne tuumapommi lõhkamisest või tuumaelektrijaama purustamisest.
Kas karta hullemat?
Kas peaksime olema valmis senisest veel kohutavamateks terroriaktideks? Teades, kui haavatav on kõrgtsivilisatsioonil põhinev ühiskond, ja mõistes, milleks on võimeline paranoiline inimene, ei tohi me midagi välistada.
Mõelgem bin Ladenite, al-Qaedade ja häiritud muhameedlaste kõrval hetkeks sellele, mida saatsid oma elus korda Stalin, Hitler ja Mao Zedong. Muide, kõik nad on kahejalgsed karvatud primaadid ning kannavad sama bioloogilist liiginime mida sina ja mina.
Nemad tõmbasid traati, nagu tõmbavad ka tänapäeva suured-väikesed gen-sekid, führerid, tüürimehed. Marionetlikud mõrtsukad on Ivanid, Fritzid, Fuzid. Ja Marwanid.
Ajakirja Time juuli esimeses numbris jutustab Iraani noormees, kes nimetab end Marwan Abu Ubeidaks, oma loo. Ta on pärit suurest, kuue venna ja nelja õega, üsna jõukast perekonnast. Ta on käinud keskkoolis ja unistab üleilmsest islamiriigist, kus ei ole «alkoholi, muusikat ega Lääne mõjusid».
Ent veel rohkem ihkab too noormees kuuluda nende märtrite perre, kes lunastavad priipääsme paradiisi sellega, et hävitavad võimalikult suurel hulgal ameeriklasi ja nende sabarakke.
Sestap astus ta enesetapjate rühma. Nii välikomandörid kui ka mässulisi toetavad sunni vaimulikud on teda kuid missiooniks ette valmistanud.
Ta on valmis oma suureks päevaks, palub Allahilt õnnistust ja ootab hetke, mil saab paradiisis ootavatele mujahedin-vendadele ette kanda, kui palju uskmatuid läks tal korda tappa.
See on see uus-vana maailm, kus elame. Ja loodame jaatuse muutuvat eitusest tugevamaks.