Pedagoogikaülikooli endine rektor, spordientusiast Mait Arvisto leiab, et pooltel eestlastel napib raha treenimiseks, ning püüab seetõttu ületada kuristikku tervise- ja tippspordi vahel.
Professor Arvisto valutab südant tervisespordi pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas oma 65. sünnipäeva tähistate?
Ma ei ole suurte pidude mees. Maal tulevad sugulased kokku. Kuna praegu on ülikoolides vaikne aeg, siis kolleegidega on järeltähistamine õppeaasta alguses ehk siis augusti lõpus. Siis täitub mul ka 30 aastat Tallinna tööle asumisest.
Millega praegu tööalaselt tegelete?
Tööalaselt olen nüüd nii kaugel, et olen vaba mees vabal maal. 65. eluaasta täitumisega lõppes mul tööleping ülikooliga. Aga kuna mulle omistati emeriitprofessori kraad, siis saan vaikselt tööd edasi teha on mõned uurimistööd ja vaja ka noori juhendada.
Praegu on käsil «Sport kõigile» arengukontseptsioon ja õnneks on valitsus praegu väga positiivsel seisukohal selle suhtes. On viimane aeg leevendada senist tasakaalustamatust tervisespordi ja tippspordi vahel.
Olete aktiivselt tegelenud tervise- ja harrastusspordi edendamisega. Kuidas aga ise end vormis hoiate?
Olen spordiveteranide võistkonnas Matsti võrkpalli mänginud koos Rein Karemäe, Einar Malsroosi ja teistega. Kahjuks ei lase haige jalg seda enam edasi mängida ja sügisel pean vist puusaoperatsioonile minema. Seetõttu piirdun praegu trenaööri ja väikese võimlemisega, aga ka maakodus leidub alati tegevust.
Varem käisin talviti ka suusatamas. Minu koduküla Kolgaküla on ilmselt Eestis ainuke küla, kus on oma valgustatud suusarada.
Mida peate enda suurimaks spordialaseks saavutuseks?
Ma ei ole tippsportlane. Eks ma kergejõustikku ja võrkpalli rajooni tasandil olen ikka teinud, võrgus sain isegi Tartu meistri diplomi.
Kas eestlased on hakanud viimasel ajal rohkem sportima?
Ei ole. See on püsinud viimase kümne aasta jooksul samal tasemel. Sportlikku laadi tegevusega saab koormust üks neljandik naistest, üks kolmandik meestest ja umbes pooled noortest. Kindlasti ei ole muret jõukate inimeste spordiga, kuid paraku ei suuda umbes pooled Eesti elanikest sporditeenuste eest maksta.
Ka Tallinna puhul on mulje petlik. Tundub, et siin oleks justkui kõik olemas, aga kui vaadata Tallinna spordibaaside läbilaskevõimet, siis pealinna elanikkond on päris räbalas olukorras.
Kuue aasta eest, kui veel Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor olite, tunnistasite ajakirjandusele, et teete vähemalt kuuepäevaseid töönädalaid. Kuidas praegu tööpingega on?
No kuidas võtta Sellist tööpinget enam muidugi ei ole, aga mõtetes olen ma kogu aeg tööga seotud.
Peeter Tulviste rääkis pärast Tartu Ülikooli rektori ameti mahapanekut, et kui talt küsiti, mida ta pärast ameti mahapanekut tegi, siis ta vastas, et kiikus kaks nädalat kiiktoolis. Ja pärast seda hakkas aeglasemalt kiikuma.
Nüüd hakkan mina rahulikumalt kiikuma.
Olite üks Tallinna Ülikooli idee eestvedajatest. Kas te üldse kujutasite ette, et sellest kasvab välja selline Tartu ja Tallinna vaheline tüliõun?
See on mulle väga südamelähedane küsimus, sest tegelesin sellega oma rektoriaja algusest saadik.
Kohe algusest oli selge, et pedagoogikaülikooliks ümber nimetatud pedagoogika instituudil ei ole tulevikku. Pealegi arenes elu iga kandi pealt ning oli näha, et sellel ei olnud kriitilist massi ja teaduslikku baasi, et korralikku õppeasutust välja arendada.
Kahjuks muutus Tallinna Ülikooli üle käiv arutelu kaklemiseks ja üksteisele ärapanemiseks. Tallinna Ülikooli oponendid justkui ei andnudki koolile võimalust, kriitika oli materdavat laadi.
Kas Tallinna Ülikool on praegu selline, nagu seda sooviksite?
Tallinna Ülikooli edasises arengus ma ei spetsialiseeriks kooli vaid kitsalt sotsiaal- ja humanitaarkallakuga ülikooliks. Tallinnas on rohkem potentsiaali ja just nendel aladel, mida Eesti vajab.
Kas või loodusteadused on nii lai valdkond, et Tartu üksi seda ära ei kata. Nii et ma arendaks edasi sellist laia profiiliga ülikooli.
Teine asi, mida ei ole jõutud ära teha, on ülikooli kampuse väljaarendamine. Kui minu Tartu-aegne kolleeg Jaak Tamm Tallinna linnapea oli, siis see Tondi kasarmute ala oli veel vaba.
Minu palvel see ala isegi reserveeriti mõneks ajaks. Järgmiste linnapeade ajal seda siiski ülikoolile ei antud.
Teise variandina kaalusime ülikooli kampuse rajada Lasnamäe nõlvale, lauluväljaku taha. Sellest mõttest poleks mina loobunud, kuid tollal ei tulnud linn nii jõuliselt selle projektiga kaasa. Seda oleks antud siduda ka Narva maantee kompleksiga, kus koolil jääb lihtsalt kitsaks.
Aga olime üheksa aastat tagasi palju vaesemad, ei juletud nii laiahaardeliselt mõelda.
Tallinna Ülikooli hüütakse endiselt tihti pedaks või pedagoogikaülikooliks.
Mulle see pedaks kutsumine ei meeldi. Kool ei ole ühestki küljest enam see, mis ta varem oli.
Üldiselt olen Tallinna Ülikooli arenguga aga rahul. Ja lõpuks on ka Tallinn linnavalitsuse ja volikogu tasemel ülikoolile toeks tulnud.
Varem oli Tallinna linn üks väheseid omavalitsusi Eestis, mis oma ülikooli ei toetanud.
Kas olete endiselt seda meelt, et suurem osa tudengkonnast peaks õppemaksu tasuma?
See on meie vaesuse olukorras pealesunnitud käik.
Loen siiski parimaks varianti, mis kehtib näiteks põhjanaabrite juures Soomes. Selle järgi võimaldab ühiskond õppida rahata neil, kellel on annet ja tahtmist.
Mait Arvisto
19581962 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond, kehalise kasvatuse ja spordiõpetaja
19621968 Tartu Noorsoo Spordikooli kergejõustiku õpetaja
19681972 aspirantuur Tartu Ülikoolis
19751980 Talllinna Pedagoogilise Instituudi dotsent
19801996 Tallinna Pedagoogilise Instituudi prorektor (vaheaegadega)
19962001 Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor
Kuulumine: Tallinna Ülikooli Spordisotsioloogia labori juhataja, MTÜ Ühendus Sport Kõigile asepresident, Euroopa Spordisotsioloogia Assotsiatsiooni asutajaliige
Allikas: PM
Arvamus
Art Arvisto,Erki Noole Kergejõustikukooli tegevjuht, poeg
Isana oli Mait Arvisto selline, kes lasi mul iseseisvalt kasvada ja õppida ega üritanud mind kuidagi mõjutada või suunata. Spordipisiku olen ma samuti ilmselt pärinud, kuid ka siinkohal ma ei mäleta, et isa oleks mind kuidagi just kergejõustiku poole tõuganud.
Mis puudutab tema ühiskondlikku ja tööelu, siis on ta oma tegevuses alati aus ta lähtub alati ühiskonna, mitte oma isiklikest huvidest.
Mati Heidmets, Tallinna Ülikooli rektor
Mait Arvisto puhul on tegemist erakordselt tasakaaluka ja rahuliku inimesega ma pole kordagi näinud, et ta kellegi peale häält tõstaks.
Ta on suur spordifanaatik. Nii siis, kui ta ise rektor oli, kui ka hiljem tiris ta mind pidevalt kaasa igasugustele spordiüritustele.
Pedagoogikaülikool arenes tema juhtimise all suuremate murede ja probleemideta. Vist seetõttu, et ta sai hästi läbi kõigi töötajatega ega üritanud nendega distantsi hoida.