Navitrolla: töötamise asemel vaatasin hoopis pilvi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik Heiki Trolla käib keskmiselt korra nädalas Tallinna galeriis oma loomingut nautimas ning töid signeerimas. Ent pealinn pole loodusesõbra Navi­trol­la meelispaik ja nii asub ta esimesel võimalusel tee­le Lõuna-Eesti avarustesse.
Kunstnik Heiki Trolla käib keskmiselt korra nädalas Tallinna galeriis oma loomingut nautimas ning töid signeerimas. Ent pealinn pole loodusesõbra Navi­trol­la meelispaik ja nii asub ta esimesel võimalusel tee­le Lõuna-Eesti avarustesse. Foto: Liis Treimann

Armastatud kunstnik Heiki Trolla on lapsest saadik kunstiga tegelenud. Maatööde eest põgenes ta heinakuhja, kus luges raamatuid ja vaatas pilvi. Nüüd on Navitrollal oma galerii, mille seinu täidavad pilvede ja loomadega maalid.

Mis on teie jaoks sünnipäeva tähistamisel kõige olulisem?

Kõige olulisem on lihtsalt sõpradega koos olla ja mõnusalt aega veeta. Soovitavalt kusagil maal, mitte linnas. Ma arvan, et suvi on ainuke aeg Eestis, mil tasub üldse sündida.

Teil on lapsest saati olnud huvi kunsti vastu. Aga kas kunsti saab teha ka pelgalt kohustusest?

Ma ei nimetaks seda enam huviks, kuna olen lapsest saati kunstnik olnud. Huvi saab olla kunsti vastu neil, kes pole kunstnikud. Kunstnikud tihti ise ei tunne kunsti vastu üldse huvi. Näiteks ma ei mäleta, millal viimati mingit näitust vaatamas käisin ja ma ei viitsi ka interneti-galeriides sobrada. Ma ei viitsi isegi oma koduleheküljega eriti tegeleda, sest kunstnikuks olemine on lihtsalt selline eluviis, kus teistmoodi ei saagi olla. Ükskõik, milles see väljendub: kes teeb pilti, kes joob viina, kes küpsetab saia. Vahet pole.

Teie kunsti on liigitatud küll naiivkunsti, küll sürrealismi äärealadele. Kuidas ise oma kunsti iseloomustate?

Pagana raske on sellele mõistlikku vastust anda. Teen selliseid pilte nagu mu süda mulle ütleb ja nagu ma neid tegema pean. Mul on täiesti ükskõik, mis neist selles mõttes arvatakse. Kui kriitikud ilmtingimata nõuaks, et selliseid pilte ei tohi teha, et tuleks selline režiim, siis ma ilmselt teeksin neid kusagil salaja ja ikkagi tunneksin sellest rõõmu. Minu praegune käekiri on küll selline, et ma ei saa ise ka aru, mis asi see on.

On teil oma tööde hulgas ka mõni absoluutne lemmik, mida te hea meelega ei müüks ega kingiks?

Nende lemmikutega ongi see häda, et neid ei taha üldse müüa, aga ühel hetkel tuleb ikka selline

moment, kus on

rahahäda käes ja siis, pagan võtaks, oled sunnitud mõne ära müüma. Selle vastu aitab see, et lemmikut tuleb kinkida. Siis ei pea neid müüma ja siis ei ole pärast sellist närust tunnet, et annad nõmedate rublade eest oma lemmiktöö ära. Kui kingid, siis kingid mõnele heale sõbrale ja saad alati pilti vaatama minna.

Kust te maalimiseks inspiratsiooni ammutate?

No mis sa oskad selle peale kosta. Inspiratsiooni ei ole minu arvates olemas, on ainult töötahe. Kui sa tahad midagi teha, mis tuleb sinu seest välja, siis lihtsalt tee see ära ja ongi kõik. Ja kui sul seda inspiratsiooni ei ole, siis joo viina, tõmba coke’i (kokaiin) või mida iganes. Ega see ei hakka tulema, kui seda pole. Kui on, siis ühel päeval sa enam ei saa teisiti, kui pead laua taha istuma ja tööle hakkama. Minu jaoks on inspiratsiooni asemel ainult kõrgendatud rõõmuhetked. Aga vaevalt sa siis tööle lähed, siis lähed välja vihma kätte hüppama.

Mis on teie arvates ilu?

Kui kõige labasemalt väljenduda, siis see on mingisugune eriline salapärane harmooniaseisund, mida inimesed tunnevad näiteks maali vaadates, sees natuke kriibib ja kraabib. Või kui kuulad mõnda ilusat muusikapala, midagi pole teha, tuleb pisar laugele. See ikka läheb sellesse valdkonda, et elu on suur mõistatus ja igaüks püüab seda omamoodi seletada.

Kas teie maalidel on seos reaalse maailmaga või on see puhas fantaasia?

Kogu looming on paratamatult seotud sellega, mis meie ümber iga päev toimub. See, et ma kunagi graafikatehnikas hakkasin loomi kasutama, oli lihtsalt suurepärane võimalus öelda mingisuguseid asju, mida inimesi kujutades polnud võimalik öelda, sest see tundus liiga lihtne ja labane.

Kui ma vaatan oma kümme aastat tagasi tehtud pilte, meenuvad mulle samuti mingid sündmused või mõni peen naljakas viide millelegi. Näiteks kui mobiilimastid hakkasid kerkima, siis kõik vingusid, et nii kole, nii kole. Minu arvates on need väga ilusad ja ma hakkasin neid maalima. Ma pole kunagi tahtnud teha sellist pilti, mis oleks lihtsalt dekoratiivne element.

Teie maalidel on huvitavad pealkirjad. Kas enne sünnib pealkiri või maal?

Minu kunst on mingil määral mõjutatud Hiina tušimaalist ja Euroopa traditsioonilisest maalikoolkonnast, kus on keskendutud detailidele ja kõik on välja nikerdatud. Selline kahe tehnika segu. Inglased ja jaapanlased kirjutasid alati pildile luuletuse juurde, kas siis haiku vormis või lihtsalt jutuna. Minu arvates on see kohutavalt armas mõte. Kui võtta siit galerii seinalt mis tahes pilt, võiks öelda, et see on pilt loomadega või pilt taimedega. Aga kui ma ütlen, et sebra ei taha siin pildi peal kakelda, siis inimesel tekib kohe palju assotsiatsioone, mida ma selle pildiga tegelikult öelda tahan. Ma pole selle kunsti pooldaja, kus on sinine laik ja roheline laik ja siis on pealkiri «Nimetu» või siis motiiv 3400 millegagi.

Kuidas on lapsepõlvekodu teie loomingut mõjutanud?

Noh, tööd ma teha ei viitsinud. Kui vähegi võimalik oli, ronisin õppimise ettekäändel heinamaal heinakuhja, lugesin raamatut ja vaatasin pilvi.

Teie piltidel on sageli pilvemotiivid. Kas peate ennast unistajaks?

Kindlasti. Me unistame ju iga päev millestki. Kas või see on unistus, kui sul on kõht tühi ja unistad toidust. See juhtub iga päev kellegagi. Kuigi pilved muudavad oma kuju, tunduvad need palju kindlamad asjad siin maailmas kui mis tahes ehitis või valitsus. Mulle tõesti meeldivad pilved. Kui sa enne küsisid, mis on ilu, siis ma võiksingi nüüd õhates öelda: pilved on nii ilusad.

Mis paneb teid lisaks kunsti tegemisele ennast õnnelikuna tundma?

Armastus. Noh, sinna juurde veel kiired autod ja toredad sõbrad. Lihtsad asjad.

On teil ka mõni hobi?

Minu jaoks on hobi üks mõistatuslik asi. Mis pagana hobi? Elu ongi ju selline, et kõik, mis sa teed, on üks suur hobi. Minu hobi on elamine.

Mäletan ühte vestlust sugulastega.

Ma ei armastanud tööl käia. Vene aja lõpus oli tööl mitte käimine seadusega karistatav. Seda nimetati tööpõlgurluseks ja selle eest võis isegi vangi minna. Ja siis sugulased patsutasidki mulle sõbralikult õlale, et mine ikka tööle, sa võid ju kunstiga hobi korras ka tegeleda.

Mis kuradi hobi? Ma olen kunstnik, ma tahan pilte teha.

Kas teie jaoks on oluline, kes teie tehtud pildiga särki kannab või teie kunsti ostab?

Kui minu kunst on ateljeest välja läinud, elab see oma elu ja minul pole mingit õigust valida, kes seda kannab või kes seda naudib. Mul ainult on nii palju võimalik suunata, et kui ma teen mingi maali, siis ma lihtsalt ei müü seda. Kunst paratamatult kuulub ju rahvale.

Kuidas on teie kunst koos teie enda ja maailmaga muutunud?

Ma ei tunne oma vanu pilte kohati äragi. Ma olen ise muutunud, maailm on muutunud. Näiteks kas või selline huvitav nüanss, et kui pintsleid või värve hakatakse kusagil vabrikus teistmoodi tegema, siis tuleb selle muutusega kaasa minna.

Pintsleid ei saa elu lõpuni tagavaraks osta. Pintslid võivad küll tulla vabrikust nagu tikud karbis, aga kui hakata lähemalt vaatama, on need kõik täiesti erinevad. Kõik see mõjutab pildi väljanägemist.

Millised mu pildid võiksid välja näha tulevikus... Mul pole õrna aimugi.

Ühiskonnas levib müüt, et kunstnik on reeglina vaene. Mida teie arvate?

Oh, jumal, jälle see raha-jutt. See on eestlase kitsas mõtlemine, et kunstnik peab olema tatine ja haisev molkus. Mina olen oma kunsti austajad leidnud ja pole selleks kedagi ähvardanud, et mu kunsti ostetaks. Kunstiäri on sama räpane või räpasemgi kui iga teine äri.

Tõeline naivism on see, kui arvatakse, et kunstnik justkui ei tee midagi, lööb päevad läbi lulli, siis müüb mõne pildi kalli raha eest maha ning elab sellest pikka aega.

Eestis on väga palju rikkaid kunstnikke, aga nad on tagasihoidlikud ja hoiavad oma moka kinni. Kui teada saadaks, palju kellelgi raha on, läheks jälle hirmus kisa ja sõda lahti.

Heiki Trolla

Sünniaeg: 10.08.1970

Sünnikoht: Võru

Kunstnikunimi: lapsepõlve veetis Heiki Trolla kahes Lõuna-Eesti külas: Navi külas ja Trolla külas. Sealt on pärit ka kunstnikunimi Navitrolla.

Ei meeldi: maatööd

Kunsti sümbol: lahtise suuga koer

Galerii: Pikk jalg 7, Tallinn

Elukoht: Tartu

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles