Tallinna Ülikool sattuski Tartusse

Enriko Talvistu arutleb, miks ja kuidas sai Tartu südalinna kerkida ümbruskonnaga mitte sugugi arvestav ja seal võõrkehana mõjuv kaubamaja.

Endise bensujaama ja linnaliinide bussijaama kvartali täisehitamist Tartu turuhoone ja Vanemuise teatri vahel kavandati tegelikult juba kohe pärast teise ilmasõja purustusi.

Selles kvartalis ainsana säilinud tellishoone lammutati veerand sajandit tagasi. Kümmekond aastat tagasi kadus bensiinijaam ja hiljem linna bussijaamgi kui ebavajalik ehitis.

Juba 1947. aasta linna generaalplaanis nähti sinna ette kaubamaja-eluhoone ehitamist (ilmselt tollastele vippidele). Hiljem kandus see plaanist plaani, kuni kümmekond aastat tagasi hakati rääkima Hansakvartalist.

Kummut linnasüdames

See pidi olema mitmepalgeline, erinevatest hoonetest ja mahtudest koosnev täisehitatud ala, mis rikastanuks kvartalit samaväärselt kui enne sõda seal asunud kirev hoonestu eesotsas Bürgermusse seltsi hoone ja suure saaliga. Oh seda postmodernistlikku optimismi küll!

Saabus aeg, mil kaubandusfirmad koondusid ning leidsid, et see kvartal on kasulik krunt just neile. Nemad enam mitmekesisest hoonestusest ja sobivatest hoonemahtudest vestlema ei vaevunud.

Kõik arvestati ümber profiiti, leiti sobiv ja kuulekas arhitekt ning sõideti linnavalitsusele peale. Meenub ühe eelmise linnaarhitekti tõdemus, et temast sõideti selle projektiga lihtsalt üle.

Ka niinimetatud kutsutud konkursis osalenud arhitektidel on mõndagi krõbedat öelda konkursi tingimuste ja hilisemate hinnangute kohta. Eks vist olnudki kõik ette ära märgitud.

Nüüd käituvad kõik asjaosalised ametkonnad fatalistidena, et kus te varem olite, projekt on kinnitatud ning oodake ära aeg, kui ehitis on lõplikult valmis.

Ometi võib sõltumatu kriitik juba praegu võtta tänu kogemustele ja paljude lugupeetud tartlaste suust kuuldud arvamustele sõna kaubamajahoone sobivuse kohta Hansakvartalisse, ilma et sinna sisse oleks kunagi üldse tarvis kaema minna.

Ruutmeetrid oli vaja klappima panna ning see üüratu kast olemasolevasse naabrusesse sobitada.

Ei tea, kuivõrd mängiti maketi ja vaadetega, aga võibolla nende käigus peteti teadlikult ära ka vaade Vanemuise teatri esiselt ja seest.

Maast vaadates võib ju selline sammastega kummut kusagil maantee ääres tunduda originaalnegi, aga linnasüdames on arhitekt Raivo Puusepp küll midagi viltu arvestanud.

Tema tehtud Emajõe ärikeskusel ehk elegantse vormiga Plaskul pole ju vigagi ning tartlased on selle suhteliselt valutult omaks võtnud.

Teha aga selline kuubik, järele aimates (aanides ehk ahvides) ühelt poolt väikest ja mõõdukat arhitekt Tippeli turuhoonet ja selle sammastikku või siis klassitsistliku Tartu sambalembust üldse; pealegi piirkonda, kust alles kümmekond aastat tagasi peletati skandaaliga minema Küüni tänava putkad.

Muidugi olid need palju väiksemad. Nüüd tehti uus ja suurem.

Moondunud mõtted

Vana Tartu kaubamaja on juba üks suur kast ning selle taga terve parklaväli. Kas tõepoolest arvatakse, et kauba müümiseks peabki olema üks kinnine kast, mis väljapoole üldse lahti ei käi?

Senist kaubamaja (arhitekt Uno Sisa, 1964) pakutakse praegu teatud visioonides tulevaseks linnaraamatukogu hooneks. Kas valmivat kaubakeskust, kui sealgi pole enam otstarbekas kellelegi midagi müüa, pakutaks tulevikus rahva- või kunstimuuseumile?

Mitte kuidagi ei saa aru nendest otsustajatest, kes arvasid, et Vanemuisest sobibki vaadata vaid tehniliste ruumide kuubikuid mingite sammastega kasti peal.

Või et kaubamaja sammaskäigud on mingi õdus jalutusala, kus vihma ja päikese eest varju leida nagu omal ajal kaubahoovis.

Hoonel pole aknaid ega liigendatust ning läikivad kiviseinad meenutavad pigem palatit nr 6. Kogu see hoone on introvertne nagu Harry Potteri raamatutes, kus dementorid neelavad sind igaveseks enesesse.

See maja on Tartusse imporditud sobimatu väliskraamina ning õigus on nendel, kes sambaid üle lugedes saavad aru, et see on «Tallinna Ülikool» Tartus.

Viimase väitega ei taha ma olla pahatahtlik akadeemilise õppeasutuse suhtes Tallinnas, aga väike nali ja ilmselt püsiv hüüdnimi on see siiski.