Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2044279t1hef95.jpg)
Võrus vältas reedest pühapäevani harrastusteatrite riigifestival 15 paremat harrastusteatrite tööd võistlesid kolmes kategoorias. Maakondade parimad (4 lavastust), suveprojektid (3 lavastust) ja põhiprogramm (8 lavastust).
Hindajaiks praktikutest ja teoreetikutest komplekteeritud ürii näitlejanna ja Kuressaare Linnateatri (tulevane) juht Piret Rauk, teatriteaduse doktor ja Tartu Ülikooli õppejõud Anneli Saro, lavastaja ja kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment ning siinkirjutaja. Lisaks parimate nimetamisele andis ürii kahel hommikul ka ligi paar tundi kestnud tagasisideseansid. Nendest tõukub ka siinne kommentaar.
Üldise tendentsina tuleb selleaastast festivali vaadates tunnistada, et «harrastus-» ja «professionaalse» teatri vahe hakkab hägustuma. Teater on ikka teater, mängureeglid on samad, väljendusvahendid samuti.
Ma ei taha sellega öelda, et harrastajad hakkavad neil päevil koolitatud näitlejatelt leiba ära võtma, vaid et ka suuremal või vähemal määral oma lõbuks tehtav teater pakub või on suuteline pakkuma kunstilisi elamusi.
Tehniline kunst
Rääkimata, et harrastuslaval ei kohta pea kunagi tuima kohatäitmist ja linnukese pärast ära tegemist, mis paraku riigiteatrite lavale vaadates pahatihti paistab. Siiruse võlu on märksõna. Ja kui see puutub kokku professionaalse puudutusega, võib vägagi ilusaid asju sündida.
Paraku on teater siiski väga «tehniline kunst». Siin on oma mängureeglid, mida tundmata on publikule mõjuvat tulemust pea võimatu saavutada. Sestap räägin ka professionaalsest puutest.
Nii tõstiski ürii preemiatega esile eelkõige professionaale kaasates tehtud teatrit.
Millest see räägib? Kas ürii astus harrastajate rajalt kõrvale, solvas omal käel tegutsevaid truppe?
Ma ei arva nii nagu öeldud, teater on üks ja teater on «tehniline». On loomulik, et kui käsitööoskused õpitud, on ka tulemus mõjuvam. Ning samamoodi on mõistlikum, produktiivsem ja harivam ka tööprotsess ise. Just harrastusnäitlejatele endile.
Ja kui meenutada, et me seisame eesti kutselise teatri sajanda sünnipäeva künnisel, siis skeem on ju sama. Ei sündinud kutseline teater mujalt kui seltsitegevusest. Tegemist on loomuliku protsessi arenguga. Nii julgustaski ürii truppe jõuliselt proffidega integreeruma, lavastajaid, kunstnikke kutsuma.
Profid appi
Ja nagu kinnitas näitlejanna Piret Rauk paljud tulevad, olgu ainult julgust uksele koputada. Iseküsimus on muidugi, kas trupid tahavad proffe selmet ise pusida. Julgen arvata, et tahavad seda kinnitasid ka (suisa sajad) ahned kõrvad (vara)hommikustes jututubades. Inimene on juba kord nii loodud, et tahab kõike hästi ja veel paremini teha. Õppida. Õnneks. See annab lootust.
Ning lõpuks, parimateks tunnistatud lavastusi soovitan siiralt kõigil Tartusse ja Võrru vaatama minna. Ka kurjadel kriitikutel.
Laureaate
Grand prix Tartu Vilde teater
C. Bukowski/ A. Valton «Vajatakse naist» lavastaja Raivo Adlas
Parim lavastaja Taago Tubin
A. Miller «Ilma luuminõ & muu äri» (Võru Teatriateljee)
Parim kunstnik Mihkel Ehala
A. Miller «Ilma luuminõ & muu äri» (Võru Teatriateljee)
Parim naisnäitleja Kertu Moppel
S. Kane «Puhastatud» (Tartu Üliõpilasteater)
Parim meesnäitleja Oleg eludkov
C. Bukowski/ A. Valton «Vajatakse naist» (Vilde Teater)