Täpselt 11 kuud tagasi, reede pärastlõunal kella 14 paiku helises mu telefon. Torust kostis laineuurija Tarmo Soomere tavaliselt rahulik hääl, milles oli siiski varjundeid, mis lasid aimata, et teadlane ei helista murest ajakirjaniku käekäigu pärast või et kiita tuulist, kuid sooja ilma jaanuaris nii ebatavalist nelja-viit plusskraadi.
Soomere rääkis küll ilmast, kuid hoopis teises toonis. Ta ütles, et oli teinud tähelepanekuid, mis lasevad arvata, et lähipäevil tabab Eestit ebatavaline torm. Soomere oli Taani teadlaste arvutimudeli ennustuse ja siinsete ilmaandmete põhjal välja arvutanud, et tormi ja veetõusu meelevalda jäävad eelkõige Pärnu, aga ilmselt ka Helsingi ja Peterburi.
Ilmateenistus tukkus
Sõnad «ebatavaline» ja «erakordne» kordusid muidu väga tasakaaluka teadlase jutus nii tihti, et kõik muud tööd sai sel õhtul kõrvale lükatud. Tormiuudis ilmus laupäeva hommikul Postimehes ja Pärnu Postimehes.
Järgmised kaks päeva möödusid nagu üks pikk unenägu laupäeva pärastlõunal, mil riiklik ilmateenistus kuulutas ikka veel vaid tugevat tuult, aga mitte uputust, vinnasin ma autosse headelt sõpradelt saadud termoülikonna, millega saab iga ilmaga ka rinnuni vette pildistama minna. Ja oma küla meestele ütlesin, et vedagu paadid rannast koju.
Alles laupäeva hilisõhtul ilmus riikliku ilmateenistuse kodulehele umbmäärane hoiatus veetõusu eest. Selleks ajaks teadis Soomere öelda, et veetõusu tippaeg tuleb hommikupoole ööd ja et prognoos Pärnu kohta 2,5 kuni 3 meetrit üle nulli on endine.
Öö hakul vajusid veemassid üle Pirita sadama ja kergitasid laevad kai kõrvalt üles, varahommikul tuli teele risti kukkuvate puude kiuste sõita Pärnusse, kus vesi oli vallutanud juba kogu rannarajooni ja valgunud kesklinna serva. Sel ööl ei maganud veevangi jäänud pärnakad, mereteadlased ega ajakirjanikud.
Vesi hakkas taganema juba pühapäeva, kurikuulsa 9. jaanuari keskpäeval, kuid Pärnu uputus on siiani inimeste mõtetes. Soomere, kes suurõnnetust ette ennustas, vilksas kogu aasta vältel eksperdina läbi nii telesaadetest kui ajaleheveergudelt. Lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles jutustas ta inimestele, miks ja kuidas selline erakordne torm tekkis ja miks see suuremat osa rannaäärsetest elanikest nii ootamatult tabas.
Vaid mõned nädalad tagasi elas Pärnu taas uputusehirmus. Kuigi Soomere ja teised merefüüsikud ütlesid, et seekord uputus maju ei ähvarda, otsustas riiklik ilmateenistus üle reageerida ja hirmu külvata. Ja teadlased tõestasid taas, et neil oli õigus kuigi meri tõusis, jäi linnades uputus tulemata.
«Läänemeres ei ole praegu lihtsalt nii palju vett,» oli üks lihtsamaid selgitusi, mis meenub matemaatiku vastusena küsimusele, kas uus torm ka ilmateenistuse lubatud uue üleujutuse kaasa toob. Soomere sõnad olid prohvetlikud, kuid need ei tuginenud mitte ennustamisele, vaid teadmistele ja oskusele oma teadmisi kasutada.
Enne kui Soomere võttis eile Radisson SAS hotelli viimase korruse saalis vastu Postimehe aasta inimese tiitli üsna mitu kilo kaaluva meresinise klaaspüramiidi , vaatas ta läbi klaasseina paistvat halli Tallinna lahte ning märkis, et mereuurijad on ostmas uusi seadmeid, mida saab panna mere kaldale kõrgesse torni mitme kilomeetri kauguselt lainekõrgust mõõtma. Ilmselt on Soomerelt edaspidigi huvitavaid mereuudiseid oodata.
Tunnustus heale «tõlgile»
Postimehe aasta inimese tiitli pälvis Soomere sellega, et ta leidis julgust ja tahtmist teatada avalikkusele uudist, mille edastamiseks polnud tal mingit kohustust. Ja terve aasta on ta jätkanud vabatahtlikuna oma «tõekuulutust», näidates kätte vead, mis uputusele nii rasked tagajärjed tõid.
Oleme harjunud teadlasega teleekraanil ja ajalehes tänu Soomerele on kogu Eesti teadlaskond murdnud end sinna, kus räägitakse kõigile arusaadavas keeles.
Soomere ütles tiitlit vastu võttes, et meedia osa teaduse ja ühiskonna suhetes on tegelikult suurem, kui me oskame arvata. Soomere on sel aastal saanud avalikkuses rohkem sõna kui ükski teine teadlane viimase kümnendi jooksul ja ta on osanud olla hea tõlk teadlaste ja ajakirjanduse, seega ka meie lugejate vahel.
Tarmo Soomere
Sündis 11. oktoobril 1957
1974 Kohila Keskkool
1974-77 Tartu Ülikool
1977-80 Moskva Riiklik Ülikool, matemaatika
1980-83 aspirant Okeanoloogia Instituudis Moskvas
1984 füüsika-matemaatikakandidaat
1992 matemaatikadoktor (Tartu Ülikool)
1983-2004 töö eri nimesid kandnud instituudis, mille praegune nimi on TTÜ Meresüsteemide Instituut.
2003-2004 instituudi rannikumeresektori juhataja
2005 TTÜ Küberneetika Instituudi vanemteadur ja professor TTÜ ehitusteaduskonnas
Töö välismaal:
Praegu Oslo Ülikooli rakendusmatemaatika
tippkeskuses
1994-97 Saksamaal Max Plancki Meteoroloogia Instituudis
1996-2000 Grenobleis Coriolise katseseadmel
1999-2000 Uppsala ülikoolis
Preemiad:
1993 Euroopa Geofüüsika Seltsi
noore teadlase publikatsioonipreemia
2002 Eesti riiklik teaduspreemia
(kollektiivi liikmena)