Vastukaja

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ametnike võimutsemine

Juba pikemat aega on selge, et kõige suurem võim Eesti Vabariigis kuulub igat masti ametnikele. Nende üle puudub igasugune kontroll ja nad naudivad oma karistamatust. Järjekordne näide selles reas on Tallinna transpordiamet, kus jagati hiigelpreemiaid. Ülemuse põhjendus oli – need on väga initsiatiivikad ja keeli oskavad inimesed. Aga selliseid inimesi on kooliõpetajate ja arstide seas tuhandeid. Ometi teevad nad oma tööd lausa näruse palga eest.

Muidugi, õpetajad ja arstid teevad oma tööd armastusest oma valitud eriala vastu, ametnikuhingi saab rahaga ära osta. Seepärast ei tohigi neile hiigelsummasid maksta. Mida kiiremini nad minema jooksevad, seda kiiremini tekib uus kontingent ametnikke, kelle esmahuvi on rõõm oma tööst, mitte rahaga peibutamine. Praeguste ametnike moraalitus on ületamas rahva valuläve. Lausa viha teeb, et inimestel, kellel on maksumaksja raha eest limusiinid istme all, jätkub jultumust tõsta ühistranspordi kuukaardi hinda.

S. Karlep

Terrorismist ja Teaduste Akadeemiast

Eelmise aasta lõpus käis meediast mitmel korral läbi teade Austraalias õnnekombel ära hoitud terrorirünnaku kohta Sydney tuumajaamale.

Tuumajaama regulaarse töö seiskamine toonuks küllap kaasa ulatusliku elektrikatkestuse ja sellest tulevad otsesed ja kaudsed kahjud majandusele, rahva tervisele, transpordile ja heaolule üldse. Väga suured kahjud, kuid siiski korvatavad tavameetmete jõulise rakendamisega.

Tuumajaama terrorismi eesmärkidel kasutamise tagajärjed võivad olla mäekõrguselt hullemad. Ülivastik näide on Tšernobõli katastroof.

Radioaktiivsete ainete laialipaiskumine hoiab tänaseni ja veel aastakümneid kasutusest väljas sadu ruutkilomeetreid territooriumit.

Sõltuvalt sellest, kui suures hulgas oli Sydney tuumareaktoris ja selle ladudes radioaktiivseid materjale ning kuivõrd tigedad ja radioaktiivsusest teadlikud on terroristid, võinuks aastakümneteks ja sajanditeks radioaktiivselt mürgitada sama suure maa-ala nagu Tšernobõlis, Eesti pindalaga võrreldava ala või kogu Austraalia. Kahjuks ei ole see ulmejutt.

Olen radioaktiivse terrorismi ohu teemal sõna võtnud. Meele teeb kurvaks ja enesetunde kõhedaks, et Eesti Vabariigi ametnike reaktsiooni küll ei näe.

Püüan nüüd üritada teravdada tähelepanu ka Eesti Teaduste Akadeemia (ETA) kaudu. Tegelikult peaks see olema üks mõjusamaid teid Eestimaale oluliste küsimuste tõstatamiseks. ETA roll on aga uue iseseisvuse aegu järjest alla käinud.

Eesti Teaduste Akadeemia põhiliseks ja süvaõigustuseks läbi aegade on olnud ja on suurte möödalaskmiste ja lihtsalt lolluste ärahoidmine.

Kui nelikümmend aastat tagasi Nõukogude Liidu tuumajaamade võrgu arengu kavandamisel oli tekkinud idee rajada üks tuumajaam Eestisse Võrtsjärvele, oli ETA kindlat vastu.

Põhiliseks jõuks teaduse seisukoha kujundamisel oli tänaseks meie hulgast lahkunud akadeemik Ilmar Öpik.

Realiseerus võimas (Tšernobõli tüüpi) tuumajaam nimega Sosnovõi Bor Soome lahe rannikul poolel teel Tallinnast Leningradi. ETA aitas ära hoida tuumajaama Võrtsjärvel. Näitasime, et jahutusvett on vähevõitu (kaardilt vaadates suur järv on madal ja vett vähe).

Tuleb raskusi infrastruktuuri ja kaitsetsooni loomisega, paarikümne tuhande töötaja importimise ja neile elamistingimusteloomisega.

Praegu tähendaks tuumajaam Eestimaa südames veel ka sünget radioaktiivse terrorismi ohtu tervele Eestimaale. Minu meelest õigustas ETA juba selle aktiivse seisukohavõtuga ja elluviimisele õla allapanemisega oma olemasolu ning talle tehtud kulutusi.

Nagu öeldud, on Eesti TA roll uuel iseseisvusajal kahjuks järjest kahanenud ja hääbumine kestab.

Minu meelest saab praegu akadeemiast üpris lihtsalt mööda Eestimaale oluliste otsuste tegemisel asjades, milles ETA-l selgelt kõrgeim asjatundlikkus ja erapooletus. Pahatihti ongi ametnikul või ametkonnal huvi väärad otsused kompetentsivaeses seltskonnas ruttu ära teha.

Karl Rebane, akadeemik, TÜ emeriitprofessor

Tõeline «tänu»

Avaldan tänu parteile ja valitsusele, kes vähendasid minu pensioni 48 krooni võrra. Eriti geniaalselt lahendasid presidendiproua ametipalga ja suurema pensioni küsimuse sotsiaalminister ja riigikogu, kes tagasid presidendiprouale kohase elustandardi ja ametihüved, jagades ümber pensionifondi rahad. Loodan, et president ja ta proua avaldavad tänu mulle ja teistele pensionäridele, kelle arvel õnnestus nende elustandardit tõsta. Arvan, et minu arvamusega ühinevad kõik eesti pensionärid.

Lembit Uibopuu, pensionär pensioniga 3161 EEK.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles