Baricco: luuletaja, kes kirjutab romaane

Foto: Postimees.ee

Hiljuti eestindatud romaan «Ookean meri» on Alessandro Baricco mitmetahulisim ja mängulisim teos, põimides detektiivika, muinasjutu, draamateose ja absurdi elemente. Tulemuseks loomulikult luuletus.

Baricco, kaasaja itaalia loetumaid ja ühtlasi kritiseeritumaid autoreid, on eestlastele tuttav – mullu eestindati peale «Ookean mere» lühiromaan «Veretult», 2002. aastal jõudis lugejateni menuteos «Siid».

Lisaks on Uus Vana teater ligi 150 korda mänginud Baricco monoloogi «Novecento» (Vahur-Paul Põldma esituses), teles on mitu korda käinud sama teose põhjal tehtud film «The Legend Of 1900», (režissöör Giuseppe Tornatore, peaosas Tim Roth). 2003. aastal ilmus Bariccol koos prantsuse art-pop-bändiga Air plaat «City Reading».

Sealpool head ja kurja

«Ookean meri» on Baricco eestindatud teostest varaseim, ilmudes originaalis 1993, kaks aastat enne «Siidi».

Kriminaalromaanile viitab siin see, kuidas ekstsentrilised eri saatustega veel mitte omavahel tuttavad karakterid kordamööda joonistuvad, ja nende koondumine õõvastavasse Almayeri võõrastemajja mere ääres – mida peavad lapsed. Midagi hakkab toimuma. Agatha Christie «Kümne väikse neegri» igavene, aga alati müstiline olukord.

Need kummalised inimesed on pärit kui eri raamatuist. Loo kesksemaid tegelasi, Elisewin, kel on hirmudehaigus, mille meri ravib välja või tapab tüdruku, tuleb muinasjutust. Seitsme maa ja mere tagant leiab printsess (raamatus ebamäärase ja seda kummalisema paruni tütar) võtme, ravi.

Siin on meretäis irooniat, metafoore, sümboleid, hüperboole jne. Mere silmad on laevad ja selles ei ole halba, kui meri mõne laeva uputab, sest kas sina, inimene, ei pane kunagi silmi kinni?

Meri on teoses sealpool head ja kurja, midagi, mille julmust, lahkust, seisundeid või tujusid ei saa hinnata ratsionaal-inimlikust vaatepunktist. Meri on NII KÕIK, et on teisest otsast juba mitte midagi, midagi nimetamatut, see EI MISKI, millele maal enam kohta pole. Inimesed on ju kõik ära nimetanud ja nimetamise kaudu omastanud.

Andmata tähendused

Kahtlemata on Baricco autor, kes kirjutamisel lähtub ja tõukub keelest – tema proosat võib pidada proosaluuleks, kui arvata luule tunnuseks, et tähenduslikud ei ole ainult fraasid, laused, sõnad, vaid ka tähed.

Mäng käib tekstuaalsel tasandil, jääb mulje, et autori loodud semiootiline ruum narrib lugejat nii intertekstuaalselt kui ka kontekstuaalselt. Kohati viivad vihjed eikuskile, tühjusse. Silma- ja mõttepiiri taha. Andmata tähenduste merre, kui soovite.

Baricco tekst mängib ka graafikaga. Eri rõhkude saavutamiseks kasutab kaldkirja, liigendab teksti osi vabavärsi kujul, paiguti algavad taandread rea keskelt. See rõhutab, et keel ei ole läbipaistev meedium, mille abil saab sõnumit edastada, vaid ka keeles ja veel enam – kirjalikus tekstis – endas on oma sõnum lisada.

Teemad ta romaanides on poeetilised: igavik, aeg, piirid, lõplikkus ja igavik, algus ja lõpp. Baricco poeetilisus ei muutu aga imalaks heilutuseks, vaid jääb teravaks ja irooniliseks.

Semiootiliselt ei ole Baricco tähendustemäng ühene, siit ei leia kindlat mustrit: palju on seda, mis mustrist välja peaks jääma, mõneski kohas jääb mustrisse tühik. Romaanides on elemente, mis loo loogilisest perspektiivist on liigsed.

Mitu motiivi kordub romaanist romaani: nii «Siidist» kui «Ookean merest» leiab kõrvalise – et mitte öelda loosse mitte puutuva – tegelaskuju, kes on lõpetanud rääkimise (Miks? Ei tea, see on üks, mida vaikiv karakter ei öelnud).

«Siidi» ja «Ookean merd» läbib sama filosoofiline probleem. Baricco poeetiline maailm jaguneb miskiks ja eimiskiks, olemasolevaks ja eksisteerivaks.

See, mis on olemas, ei pruugi eksisteerida, samas: see, mis eksisteerib, seda ei pruugi olemas olla. Eksisteerivad faktid, aga inimesed elavad maailmas, mis on olemas.

Olemise oluline osa

Seda võib pidada Baricco mõtteilma keskmeks. Kui väliskriitikud on Bariccole ette heitnud, et tema tegelaskujud ei ole realistlikud, nende psüühika jääb segaseks, siis Baricco maailmakäsitluse järgi on ta lood realistlikud elu ja inimeste olemasolu kirjelduseks.

Muinasjutulisus ja liialdused aitavad seda maailma edasi anda sellisena nagu ta meile, inimestele on. Sest inimesed elavad mitte teaduses, vaid luules. Kõik, mis ei ole arvud, on luule. Vastandus «teadus ja luule» lainetab romaanis «Ookean meri» mere «algusest» mere «lõpuni».

Olemise oluline osa on eimiski, tühjus, mida ei maksa karta. See on seotud igavikuga, see on inimeste elu loomulik osa.

«Ookean meri» otsib merest maailma filosoofilist struktuuri. Sama on «Siidiga». Kui «Siidis» on siid nii õrn, et seda käes hoides on tunne, nagu hoiaksid eimiskit, siis «Ookean meres» on vastupidi – siidi käes hoides muutusid käed eimiskiks.

Baricco teoseid iseloomustavad kergus ja kontsentreeritus: lugemiseks ei kulu palju aega – mahuliselt väiksed ja mõnusas loetavas stiilis –, samas mahutab tekst oma kerguses sadu tõlgendusi.

See oli üks võimalik, vaid piisk merest.

Alessandro Baricco

• Sündinud 1958. aastal Torinos.

• Teoseid: «Castelli di rabbia» 1991 (Raevu lossid), «Oceano Mare» 1993 (Ookean meri), «Seta» 1996 (Siid), «City» (1999), «Senza sangue» (Veretult) 2002, «Questa Storia» (See lugu) 2005

• Eestindused: «Siid», tõlkinud Anne Kalling, Varrak 2002; lühiromaan «Veretult», tõlkinud Anne Kalling, Pegasus, 2005; «Ookean meri», tõlkinud Tiina Randviir, Varrak 2005

• Auhinnad: Oma romaanide eest on ta pälvinud Prix Medici Prantsusmaal ja Selezione Campiello auhinna Itaalias, samuti ka Viareggio ja Palazzo del Bosco auhinna.