Go Busi lugu ei alanud 2. jaanuari proovisõiduga, mille juhtus lühidalt kaasa tegema vaimne tartlane Hillar Palamets. Tema suust läks lehte (TPM, 3.01.) hüüatus «Go Bus Go to hell!».
Go Busi lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe järgnes seda pahameelepuhangut toetav lugejakiri: «Miks heade mõtete linna juhtkond ei pannud kätt ette järjekordsele kadakasaksluse inglise-ameerika variandi ilmingutele?»
Meil pole nii võimast kätt kuskilt võtta, ehkki Tartu on vaimuvalguse jagaja, nüüd ka Euroopa kultuuripealinnaks püüdleja. Selle käe on amputeerinud ettevõtlusvabadus, mis ühtlasi tähendab ärilist sõnavabadust.
Kui linna juhtkond peaks üldsuse meelsust riivava, aga firma müügihuve teeniva nime või reklaami maha tõmbama, siis rikuks ta ettevõtja põhiõigusi, ja kõik.
Üks lootus siiski jääb. See lootus, et veel on Eestis müügimehi, kes teavad, mis on haritus, ja taipavad oma ärile anda kultuurset põhja. Sellistest meestest oleks rahva keelele ja meelele kõva tugi, sest nende käes on võim koos vaimuga.
Mina otsin Go Busi kultuursust eelmisest suvest saadik. Ei leia! Vähe sellest, et Tarbuse ja veel kaheksa bussifirma kaubamärk muutus ajalooks.
Uuel aastal lisandus uudis (Äripäev), et Anti Selge, Tiit Pruuli ja Marcel Vichmanni asutatud valdusfirmat Go Group asub juhtima ekspankur Aare Kilp ja haare laieneb ennekuulmatuks. Bussinduse kõrvale tuleb kiirrongindus ja mis kõik veel.
Ah et Tiit Pruuli? Jälle! Minu sõbra Mart Laari sõber. Kunagine vaimuvälgataja ajakirjanik.
Vaim välgub tal endiselt, näiteks vastas ta (vist Arteris) , et tema väljakutse on 112. Ärgas keeletunne, huumor sinna juurde.
Eespool nimetatud suurhärraste seas on Pruuli vististi ainus, kes mõistnuks värdnimele Go Bus «kätt ette panna». Ei pannud.
Neil on seal firmas teinegi värdjas, operaatorfirma Go Hotels. Mida operaatorfirma üldse tähendab, millega või mida opereerib?
Korraks hakkab mul Tartu bussindustegelastest hale. Põhjust andis Linnalehe pealkiri «Go Bus maadleb võõrkeelsete tabloodega» (13. 01). Ise võõrkeelne, ja maadleb teiste võõrkeelsusega!
Seletus selles, et busside elektrooniline värk on vananenud, mistõttu ei saa infoekraane hollandi- ja ingliskeelsetest tekstidest vabaks. Jäädi ootama spetsialisti Hollandist.
Eelmisel suvel etendus Tallinnas kurbmäng, kus Pruuliga seotud hotell sai nimeks Shnelli.
Fanny de Sivers on sihukeste moonutuste kohta ütelnud eurogrammatika. Kodaniku-nime järgi oleks tõepärane muidugi Snelli (Schnelli), aga sellel poleks müüki, müüb anglo.
Sügis tõi keeleturule uue Co-üllatuse, ajakirja Co Discover. Seest eesti-, väljast ingliskeelne. Miks nii? Peatoimetaja Tiit Pruuli vingerdas ETV saates vastata, et ajakiri tahab olla huvipakkuv ka väljaspool Eestit. Seda kadaklust küll!
Need näited ja muugi, mida meie ei tea, on olnud Go Busi eelmäng. Oh oleksid sa, Tiit, jäänud maailmaränduriks!