Räägitakse, et kui Henri Bergson lõplikult filosoofia kasuks otsustas, öelnud matemaatikaõppejõud talle pettunult: sinust oleks võinud saada suur matemaatik, aga nüüd jääd pelgalt filosoofiks. Ja õigus tal oligi.
Liiga lihtne Bergson
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi filosoofide seas pole Bergsonist klassikut saanud. Vähemalt Eestis on need filosoofiatudengid, kes Bergsonist rohkemat kui nime teavad, pigem erandid. Ning kuigi äsjailmunud «Loova evolutsiooni» tõlge korraks ka müügiedetabeleisse sattus, siis seda ilmselt tänu inimeste soovile hoida oma koduriiulil Avatud Eesti Raamatu sari endiselt ajakohasena. Säärane olukord iseloomustab üsna hästi Bergsoni saatust ka mujal maailmas.
Ometi ei pidanud kõik nii minema. Oli ju Bergson maailmasõdadevahelisel ajal Prantsusmaa tuntumaid mõtlejaid. Tema Collège de Francei loengud olid rahvast tulvil ja ta raamatuist ilmus arvukalt uustrükke. Ta suutis oma ideid nii selgelt ja loetavalt esitada, et 1927. aastal määrati talle Nobeli kirjanduspreemia.
Kahtlemata ei määra populaarsus filosoofia puhul pikemas perspektiivis midagi. Mõnigi suur mõtleja on tuntuks saanud pärast surma. Sellegipoolest, Bergson väärinuks kindlasti Kanti-mõõtu ümbermängija kuulsust.
Uudsed lahendused
19. sajandi lõpul leidis filosoofia end sügavas kriisis, mille ületamise pingutusest tekkisid fenomenoloogia ja loogiline positivism. Ent nii üks kui teine suund proovisid kriisi ületada ammu unustatud vanade vahenditega, üritades neid kombineerides millegi uueni jõuda. Kokkuvõttes oli tegu tagasiminekuga.
Bergson seevastu pakkus uudseid lahendusi, tervet perspektiivivahetust, mille radikaalsusega suudab võistelda ehk üksnes Whiteheadi protsessi-mõtlemise projekt.
Mis valesti läks? Võib-olla oli probleem Bergsoni näilises lihtsuses, soovis öelda asju mõistetavalt. Tema lausete sujuv elegants võib mõjuda nagu osav sõnumitooja, kes suudab heldinud rahulolevat atmosfääri tekitades teada anda, et teie lemmikvanaisa on surnud, ilma et see teile korrakski pärale jõuaks.
Asjakohane kriitika
Kõik tundub nii enesestmõistetav, et lugeja unustab kaasa mõelda probleem, mida iial ei teki Heideggeri, Hegelit või Peircei lugedes. Olgugi et Bergsoni lugejatel puudub ahvatlus heideggeriaanide või peirciaanide kombel tõlgendamissektidesse koguneda ning takkakiitmisega piirduda, tekib tema puhul kiusatus üldse mitte tõlgendada.
Parim, mis Bergsoni lugejaga juhtuda võiks, oleks kogemata lausete vahele käpuli komistada ja liiga hästi näha. Ühe Lynchi filmi avastseenis avaneb hubase kodumuru seest mullaalune põrnikate pahaendeliselt põrisev põrgu.
Ka Bergsoni lugedes võib sama kogemus tekkida, kui avastada, et saamise ja kestuse termineis, ajakeskselt mõeldes ei paista miski endine.
«Looval evolutsioonil», mis Margus Oti ja Heete Sahkai heas tõlkes on lõpuks olemas ka eesti keeles, on tänapäeval väärtus ehk eelkõige kriitikana, kuigi pakub samas välja omi julgeid alternatiive.
Bergson kritiseerib siin liigrobustseid evolutsiooniteooriaid ning selgitab näiteks küsimuse «miks on ülepea olemine ja mitte eimiski?» absurdsust. Sajandiga pole midagi muutunud, kriitika püsib asjakohasena. Bergson on endiselt aktuaalne.
Raamatud
Henri Bergson
«Loov evolutsioon»
Tõlkinud Margus Ott ja Heete Sahkai
Ilmamaa 2005
Henri Bergson
Henri Bergsoni (18591941) olulisemad teosed:
«Essee teadvuse vahetutest andmetest» (1889)
«Aine ja mälu» (1896)
«Loov evolutsioon» (1907)
«Moraali ja religiooni kaks allikat» (1932)