Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Murelikud vanaemad, kes ei oska lastelaste keelt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kui Helvi Tõlk sai teada, et mõlemad tütred rajavad pere võõrsil, otsustas ta elumuutustele vastata omapoolsete muutustega. Tõlk on palunud tütrel uurida, kas talle leiduks Iirimaal mõnd lihtsamat tööd. | FOTO: Alo Lõhmus

Mida teha, kui vanavanemad ja lapselapsed räägivad eri keeltes? Tuhanded eesti vanaemad ei saa oma lastelastele enam emakeeles muinasjutte lugeda, kirjutab Alo Lõhmus.

«Nad sõitsid ära laupäevasel päeval. Poiss käis reedel veel Eesti koolis ja juba esmaspäeval läks Rootsis rootsikeelsesse kooli.»

Vanaema ellu, kes seda lugu jutustab, saabus samal päeval tühjus. Seni oli ta lapselapsega elanud kõrvuti majades ühes Eesti väikelinnas. Vanaema ja lapselaps olid olnud lahutamatud. Kuni septembrikuise laupäevani kaks aastat tagasi, mil laps ja tema ema kolisid Rootsi ema uue elukaaslase juurde.

Pärast seda on vanaema ja lapselaps näinud teineteist vaid kolmel korral. «Harvad on need käigud.»

Rootsis läks poiss teise klassi kõigepealt koos emaga. Kumbki neist ei osanud korralikult rootsi keelt, laps mõistagi mitte sõnagi. Nõnda osales ema koolitunnis tõlgina: õpetaja esitas inglisekeelse küsimuse, ema tõlkis selle lapsele. Vastus saabus samamoodi.

Saadab raamatuid

Kahe nädala pärast tuli poisil juba iseseisvalt hakkama saada. Nüüd, kaks aastat hiljem, ei pidavat tema rootsi keele häälduse järgi enam saama vahet teha, kas räägib rootslane või eestlane.

«Ema elukaaslane on rootslane. Kuidas ma siis ütlen – kasuisa või? Tema kontrollis poisi rootsikeelset lugemist ja hääldamist, aitas teda... Mul on hea meel, et eesti keele kirjutamise alged sai poiss Eestis kätte,» lausub vanaema.

Ent lapselapse eesti keel võib siiski hakata ununema. Perekonna kodune keel on ju rootsi keel. Vanaema saadab lapselapsele eestikeelseid raamatuid, ajakirju ja koomikseid.

«Kui me ükskord juttu rääkisime, tuli kuidagi kõneks Tammsaare. Ja tema hääldas «Tamm-saa-ree». Siis mul tekkis küll selline tunne, et näis, kas ta räägib nüüd eesti keelt ka juba natuke teistmoodi.»

Kui poiss tahtis vanaemale kord telefonis jutustada, kuidas klassiõde juhtus minestama, teadis ta küll rootsikeelset sõna, ent mitte eestikeelset.

«Eks nad on ikka kaugel. Elasin kaunis raskelt äraminekut üle. See tegi ikka väga haiget. Aga, noh… Eks sellest saab ka üle. Ta on lihtsalt kaugel.»

Vanaema hääl murdub. «Telefoniga rääkimine polegi nii kallis. Meil on sõbranumber.»

Vanaema sõnad

«Mul on kõige rohkem kahju sellest, et jään ilma lastelaste rõõmudest. Tahaks ju nendega juttu rääkida! Aga nad ei räägi eesti keelt.»

See on teine vanaema. Tema lapselapsed – 11-aastane poiss, kaheksa-aastane tüdruk ning peagi kolmeaastaseks saav väikeõde – on rootslased. Eesti keelt pole nad kunagi osanudki.

«Mis keelt ta räägib? Mina ei saa mitte millestki aru. Vastik keel! Mida see vanaema räägib siin?» uuris vanem tüdruk ühel suvel Eestis külas olles oma ema käest.

«Olen oma tütrega selle pärast väga palju pahandanud, et miks ta ei õpeta lastele eesti keelt. Tema vastab, et Rootsis öeldakse: polevatki õige õpetada lapsele korraga kahte keelt.Aga vaatasin, et kui poiss siin oli, jäid talle väga ruttu sõnad meelde. Kõik, mis me suvel aiamaal rääkisime – kartul, tomat, maasikas –, ütles ta järele. Tahtis sõnu korrata. See teine keel huvitas teda. Sõnad ja numbrid, mis talle olen õpetanud, on tal siiani meeles. Nii et ta oleks võinud õppida küll.»

Noorim laps sai tänavu suvel külas olles selgeks eestikeelse teretamise ja head aega ütlemise. Kuid muidu käib vanaema ja lastelaste suvine suhtlus vajadusel ka kehakeelt appi võttes.

«Näitad lapsele eset, ta saab aru, millest jutt. Kuidagi tuleb toime. Minul on ju ka mõned rootsikeelsed sõnad selged. Nagu poiss ütleb: räägime vanaemaga käte abil.»

Keerulisemad jutud tuleb aga ajada ema tõlke vahendusel.

«See on kurb. Lastel on ju toredad ütlemised, eriti nooremas eas. Aga meil on nii: lapsed räägivad, suured naeravad ja mina küsin, mis ta ütles. Siis tõlgitakse mulle. Mul on kõige rohkem kahju, et ma nendega otse suhelda ei saa.»

Kuid ka tõlgi vahendusel lastelastele muinasjuttu rääkida on parem kui üldse mitte rääkida. Iga kord, kui suvine külaskäik on lõppenud ning vanaema alevikukorteris keegi enam ei kilka ega lärma – isegi mitte rootsi keeles –, on vanaemal talumatult valus.

«Aga noh, mis teha. Nii on läinud see elu. Siiski mõtlen, et võib-olla nad... Võib-olla nad ikka õpivad kunagi ka eesti keelt. Ehkki ma näen, et Rootsis õpivad lapsed kohutavalt vähe.»

Skype-vanaema

Kui aga kolmas vanaema, sedapuhku Tartumaal Rannu rahvamaja administraatori ametit pidav Helvi Tõlk sai teada, et kumbki tema tütardest ei kavatse kodumaale püsivalt tagasi pöörduda ning rajavad oma pered võõrsil, otsustas ta elumuutustele vastata omapoolsete muutustega.

«Panin paika, et minul tuleb elada laste järgi, mitte lastel minu järgi,» sõnab Tõlk. Nendeks muutusteks on: mobiiltelefon, millega vanemale tütrele Hispaaniasse oliivipuude alla helistada; Skype, millega Iirimaal elava noorema tütrega virtuaalselt koos lõunatada ja arvutiekraanilt oma lapselapse vigureid jälgida; ning lennuk, mis ühel päeval ehk Rannu rahvamaja oma administraatorist päriselt ilma jätab, kui tung tütarde ja lastelaste seltskonna järele ületamatuks muutub.

Nagu enamikus neis tuhandetest eesti peredest, kus tütar või poeg on otsustanud endale valida uue kodumaa, viis saatus ka Helvi Tõlgu tütred välismaale kuidagi poolkogemata.

Vanem tütar Sigrid vandus pedagoogikaülikooli lõpetades, et hakkab leiba teenima ükskõik missuguse tööga, kuid välismaale lapsehoidjaks ei lähe. Siis aga rääkis ema talle ise soodsast võimalusest suunduda mõneks ajaks Saksamaale heasse perekonda last hoidma.

Sigridi ammune salasoov saksa keel korralikult selgeks saada langes selle pakkumisega kokku. Nüüd elab ta koos Saksamaal kohatud hispaanlasest elukaaslasega sealpool Pürenee mäestikku.

Noorem tütar Tea saadeti Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakooli õppurina kuus aastat tagasi Iirimaale praktikale.

«See praktika kestab seal siiamaani,» muigab Helvi Tõlk. Tea peres kasvab nüüd kolme ja poole aastane poiss Aaron.

«Nad on eluga rahul. Ütlevad: ema, me ei oskaks enam Eestis elada,» sõnab Tõlk.

Ulgumine ei aita

Et oma lapselapsega suhelda, selleks käib Tõlk kursustel kunagist inglise keele oskust taastamas.

«Aaron räägib inglise keelt iiri aktsendiga. See on veel hullem kui meil võru keel,» naerab vanaema ja meenutab poisi viimast külaskäiku augustis. Jõngermann marssis kööki tüüpilise kolmeaastase soovidega, kuid vanaema ei saanud tema tahtmistest korrapealt aru. Poiss tõmbas siis kulmu kipra ja kordas oma soovi aeglaselt ning sõnahaaval, nagu ikka välismaalastega suheldes.

«Aga augustis oli tal siin igav. Ütles, et lund ju pole. Ta mäletab veel oma esimest tulekut, ta oli pooleteiseaastane ning siin möllas tohutu lumetorm. Isegi tema isa nägi siis elus esimest korda lund ning ütles: «Pojake, vaata kui palju suhkrut siin on!»»

Kuid ikkagi. Näha lapselast vaid mõned korrad aastas ja isegi siis mitte mõista tema keelt – kuidas seda taluda?

«Kui lapsed mineku eel küsisid, kuidas ma nüüd siia üksi jään, siis vastasin: kujutage ette, mis teie elust välja tuleks, kui mutt istub nurgas ja ulub, et ärge minge ära. Nemad kannataksid, mina oleksin haige. Keegi ei saaks oma elu elada.»

Tõlk lohutab end mõttega, et nii mõnigi Tallinnas elav laps ilmutab end oma Lõuna-Eesti kodustele samuti vaid korra aastas. Sidetehnika ja piiride avatus võimaldab Euroopa teise otsaga iga kell ühendust võtta. Kuid…

«Mind on hoidnud see, et olen veel töötav inimene. Siin rahvamajas pole päevade kaupa aega üldse mõelda,» lausub Tõlk, andes mõista, et kurvad mõtted on kuskil tagaplaanil luuramas hoolimata kõigist tehnikaimedest. «Kui pensionärina üksinda kodus passiksin, oleks vajadus lastega kokku saada suurem.»

Tõlk on oma nooremat tütart siiski juba palunud – esialgu naljatamisi, aga võib-olla ka mitte – vaadata Iirimaal ringi mõne lihtsama töökoha, olgu või nõudepesija ameti järele.

«Kaks aastat töötan Iirimaal ja hakkan siis saama Euroopa pensioni,» arutleb ta. «Nii suudaksin oma lapselastel Eestistki külas käia. Paljud minusugused pensionieelikud teevadki nii. Sellest saab Eestile veel üks proovikivi, sest lahkuma hakkavad ka vanemad inimesed.»


Eestlane peab õppima eesti keelt

Mida varem õpib laps ära asukohamaa keele, seda kasulikum see talle edaspidises elus on. Kuid kodus peaksid vanemad lapsega rääkima siiski emakeeles, ütleb Hille Pajupuu Eesti Keele Instituudist.

«Kui tegemist on segaperekonnaga, siis üldiselt öeldakse, et mõlemad vanemad peaksid lapsega kõnelema kumbki oma emakeeles,» selgitab ta. «Kolmandat keelt ei tohiks valida, ehkki see võib olla perekonna ühine keel.»

Pajupuu sõnul on lapsed võimelised õppima korraga palju keeli, kuid sel juhul varitseb risk, et ühtki keelt ei omandata täielikult. Kui nii, siis kujuneb lapse peamiseks keeleks see keel, milles ta omandab hariduse.

«Kui vanem on eestlane, siis ikkagi peaks lapsele õpetama ka eesti keelt. Sellest ei pruugi küll saada lapse kõige tugevam keel, aga keeleoskus kui selline jääks talle ikka,» kinnitab Pajupuu. «Ka suvel lapsi võõrustavad vanavanemad peaksid selliste lastega kindlasti rääkima eesti keelt, mitte tönkama inglise keelt.»(PM)

Kas teate?

• Telnet-baasil jututoad on ühed vanemad suhtluskeskkonnad, omal ajal väga populaarsed. Nende kasutamiseks tuli end telnet-kliendi abil sisse logida mõnda nn BBSi. Nüüdseks on telnet-jututoad peaaegu välja surnud.

• IRC ehk Internet Relay Chat. Erinevalt telnet’i BBSidest puudub IRC-l vajadus logida ühte kindlasse arvutisse. Suhtlus saab olla avalik või privaatne, samuti võimaldab IRC vahendada faile, kuid ei luba heli- ega videokontakte.

• Messenger. Ühe vanimana alustas MSN, mis nüüdseks on muutunud Windows Live Messengeriks. Samuti on oma Messenger Yahoo!-l, Google’il (GoogleTalk) jt. Uutes versioonides lisandus mitme kasutaja üheaegne vestlus ning heli ja pilt.

• Skype – Selle internetitelefoni programmiga saavad kasutajad netitelefonide abil (või siis mikrofoni ja kõlarite komplektiga) pidada telefonivestlusi, konverentskõnesid, helistada tavatelefonidele või mobiiltelefonidele, vahetada faile, pidada videokõnesid jpm.

Tagasi üles