Hannes Luts: «Nagunii lõhutakse ära!»

, logistikatudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes Luts
Hannes Luts Foto: Erakogu
Logistikatudeng Hannes Luts kirjutab, et ühissõidukites puhtuse tagamine ei ole raha, vaid hoolimise küsimus. Ent Eestis näib ühistranspordi pidamine teenivat pigem vedajaid kui reisijaid.

Ühistranspordi alarahastamine on Eestis muutunud juba rutiiniks. Kemplused toetussummade ümber ning riigihangete odavpakkumised ei aita kaasa süsteemi stabiilsele arengule. Samas ei keerle kõik Eesti ühistranspordis raha hulga, vaid selle kasutamise otstarbekuse ümber.

Praegune ühistranspordi rahastamissüsteem on suunatud vaid odavusele. Kvaliteedile ei pöörata riigihangetes tähelepanu. Kuid ühistransport ei kujuta endast vaid liinikilomeetrite mahasõitmist. Oluline on ka see, et teenus oleks reisijale vastuvõetav. Praegu puudub riigil ja kohalikel omavalitsustel igasugune võimalus kontrollida kas või ühissõidukite puhtust, graafikust kinnipidamist. Pealegi ei too reeglite rikkumine vedajale sanktsioone. Reisija kannatab. Ent kellele siis ühistransport mõeldud on? Tundub, et eelkõige raudtee- ja bussifirmadele.

Sellest eriti ei räägita, kuid Eestis on probleemiks ühissõidukite puhtus ja kord. Nii linna- kui maaliinidel iseloomustab ühistransporti tihti kasimatus, isegi uued bussid näevad pärast mõnd aastat liinilolekut lausa kohutavad välja. Tallinna bussipargis on selliseid näiteid küllaga. Selles, et reisijad sõidukites puhtust ei hoia, ei saa süüdistada vaid asotsiaale või noorukeid. Ühissõiduk on paratamatult keskkond, milles viibib korraga palju inimesi, seega see ka määrdub kiiremini.

Oleks enesestmõistetav, et neid puhastatakse tihti, ent see pole nii. Ühe kõige kohutavama avastuse tegin ühes Tallinna trollis, mille akna tihendi siseküljele oli end sisse seadnud lopsakas samblakoloonia. Millal see troll viimati üldse korralikku puhastamist nägi – küllap mitu kuud tagasi! Roostetanud salongiseinad Škoda trollibussides on samuti igapäevane nähtus – kas on raske need kohad üle värvida? Seda saab pidada vaid hoolimatuseks.

Sõidukit peaks koristama juba päeva jooksul ja korduvalt. Seejuures ei tähenda koristamine ainult põranda üle tõmbamist, vaid ka akende, käepidemete, seinte ja istmekatete puhastamist. Bussiistmed on sageli nii võidunud, et ei taha sinna istuda. Ometi on olemas istmekatteid, mille puhastamine on lihtne.

Näiteks Londonis seisab bussijuht ise hea selle eest, et sõiduk oleks puhas – igas lõpp-peatuses käib ta sõiduki läbi ning korjab ära lahtise prügi. Tallinnas oleks see ennekuulmatu! Ühistranspordiettevõtjad põhjendavad oma tegevusetust salongi korrashoiul lausega «Varsti ju lõhutakse jälle ära!». See ei ole põhjendus! Reisija ei ole süüdi selles, et mingi (enamasti piletita sõitev) osa ei oska käituda. Lõhutud ja määrdunud sõiduk on aga tihti peamine põhjus, miks ühistranspordi maine nii madal on. Teenuse kvaliteet ei sõltu nii palju sellest, kui uus on näiteks ühissõiduk. Ükski reisija ei hakka uurima selle tootmisaastat. Talle on esmane ikkagi see, et buss või rong oleks puhas, kiire ja mugav.

Miks on selline olukord võimalik? Riik on ju ühistransporditeenuse kas otsene või kaudne tellija, seega peaksid temal olema ka hoovad ja tahe kvaliteeti tagada. Väga lihtne on väita, et kui riik pole rahul, siis maksku rohkem, kuid asi pole rahas, vaid hoolimatuses või kompetentsi puudumises.

Aktiivsemad ühistranspordi kasutajad näevad iga päev kurja vaeva sellega, et hurjutada ametnikke tegudele. On lausa imekspandav, kui palju vaeva ja paberimäärimist oli vaja näiteks selleks, et muuta Orava–Tartu rongi sõiduplaani kümmekonna minuti võrra, tagamaks reisijatele vastuvõetav saabumisaeg ja ümberistumine. Selleks kirjutati majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile mitu pikka kirja. Vastuseks tuli ainult suur hulk vabandusi, miks seda kõike teha ei saa. Lõpuks suudeti graafik ümber teha vaid tänu teema põhjalikule käsitlemisele Põlva maakonnalehes Koit, kes otse Edelaraudtee poole pöördus.

Samasuguseid ebakõlasid ühistranspordisüsteemis ei ole mitte mõnikümmend, vaid neid on sadu. Võib vaid ette kujutada, kui palju pöördumisi erinevatele ametkondadele tuleks teha kõigi nende ebakõlade lahendamiseks – võimatu missioon. Ent selline korralagedus tähendab tegelikkuses kaotatud reisijaid ja raha.

Luua tuleks riiklik ühistranspordikeskus, sest praegu praktiliselt puudub Eestis ühistranspordiliinide omavaheline koordineeritus. Ammugi puudub koordineeritus rongi- ja bussiliikluse vahel. Ühistranspordikeskus peaks koondama kompetentsi kokku üle Eesti ning vabastama ministeeriumi ja omavalitsused sellest kohustustest. Ühtlasi peaks see asutus kontrollima ühistranspordi kvaliteeti nii maakondlikul kui ka linna tasandil.

Koordineerituse hea näide on Saksamaa, kus ühest otsingusüsteemist on võimalik leida riigi kogu ühistranspordivõrgu sõiduplaanid ja ümberistumisvõimalused, sealhulgas nii bussi-, trammi-, rongi- kui ka laevaliinid. Meie ühistranspordi infosüsteem (ÜTRIS) küll püüdleb sinnapoole, kuid kasutajasõbralikkuse ja funktsionaalsuse poolest ei saa me ligilähedalegi.

Eesti ühistransport pole kvaliteetne. Tulemuseks on kiire autostumine, millega oleme juba praegu Ida- ja Kesk-Euroopas esirinnas. Nii kasvavad ka keskkonnaprobleemid ning järjest tõsisemad ummikud. Selline ühistransport ei ole mitte mingil juhul tõsiseltvõetav alternatiiv autole.

Et ühistransporditeenusest saaks autoomaniku jaoks arvestatav alternatiiv, peaks riik olema valmis sellesse valdkonda oluliselt rohkem investeerima raha ja veel rohkem ajusid.
Hannes Luts on Tallinna Tehnikaülikooli logistikatudeng ja ühistranspordi arengu aktiivne toetaja. Ta on olnud aastaid Postimehe kirjasaatja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles