Kirjanduskriitik Kull püüdis kinni suure kala

Kirjanduskriitik Aivar Kull on elupõline tartlane. Foto: Lauri Kulpsoo

Küsimustele vastab Oskar Lutsu 120. sünniaastapäeva eelõhtul, 5. jaanuaril Greifi trükikojast tulnud monograafia «Oskar Luts» autor Aivar Kull.

Olen kuulnud väidet, et raamat Oskar Lutsust on Aivar Kulli elutöö. Kui palju on selles väites tõtt?

Meie peres on üsna mitmed inimesed elanud tükk maad üle 80 vanaks, nii on mul 51-aastaselt ehk veel liiga vara rääkida elutööst. No ütleme lihtsalt nii, et Luts on minu suur kala, aga kui hästi-halvasti ta nüüd kinni püütud sai, eks seda ütlevad muidugi raamatu lugejad.

Millal algas sihikindel tegevust monograafia heaks?

Ma ei mäletagi enam täpselt, mis nipiga Hando Runnel mulle selle mõtte pähe pani. Oli aasta 1992, Eesti oli uuesti iseseisvaks saanud, aeg oli lootusrikas ja kõik tundus võimalik. Lutsu elulugu, mis see siis ära ei ole!

Noh, päris nii ma muidugi ei mõelnud, aga natuke sinnapoole küll. Äkki olin asja sees, ja õige pea pidas üks ja teine sõber ja tuttav juba endastmõistetavaks, et ma sellise asja valmis teen. Ise hakkasin küll järjest enam kahtlema.

Peas võttis raamat kuju kiiresti, paberile jõudis aga väga aeglaselt. Tuli ette mitmekuulisi surnud punkte, kus asi ei liikunud paigast millimeetritki. Ega ma veel praegugi nagu õieti ei usu, et raamat on valmis, nüüd teda käes hoides on ikka kergelt unenäoline tunne.

Kas Lutsu ei ole juba piisavalt uuritud? Mida üllatavat ilmnes Lutsu elust ja loomingust?

Kirjutatud on tõesti palju, aga lähemalt uuritud ikkagi suhteliselt vähe. 1960. aastatel olid Koidula uurijate kokkutulekud ja Vilde uurijate konverentsid, rääkimata Tammsaare uurijate kollokviumidest, Lutsu uurimine aga püsis pikka aega varjusurmas.

Juba 70 aastat on iga Lutsu ümmarguse tähtpäeva ajal nurisetud, et tervikpilti kirjanikust pole. See tundus peaaegu müstiline, et nii paljud võimekad Lutsust kirjutajad pikemate käsitlusteni välja ei jõudnud.

Üllatusi oli Lutsuga tegeldes tõepoolest palju. Ma ei hakka ehk näiteid tooma, raamatusse sai neid üllatusi võetud omajagu. Peamine ja püsiv üllatus oli äratundmine, kui intensiivse vaimse siseeluga inimene Luts ikkagi oli.

Mis jäi Lutsu elust ja loomingust monograafias käsitlemata?

Jätsin välja hulga eluolustikulist-etnograafilist materjali, sest minu põhieesmärk oli ikkagi üks ja ainus: Lutsu loomingu võimalikult täielik ja argumenteeritud rehabiliteerimine.

Aga kui Aino Kallas olevat Koidulat uurides pannud osa materjali ümbrikusse pealkirjaga «Koidulale ebasoodsad teated», mida tohtis avada alles aastakümnete pärast, siis minul Lutsu kohta sellist ümbrikut ei ole. Püüdsin hoiduda siledast paraadportreest.

Miks jäi ära raamatu esitlemine Palamusel?

Juhtus nii, et sain otse trükikojast tulnud raamatut käes hoida alles reede õhtul kella nelja paiku, hommikul ilma selleta Palamusele sõitmine oleks tundunud laskmata karu naha jagamisena.

Raamatut tutvustatakse teisipäeval kirjandusmuuseumis ettekandepäeval.

Raamatu «Kulli pilk» on kirjutanud kriitik Kull, Lutsu on püüdnud monograafia kaante vahele kirjandusloolane Kull. Kes on Aivar Kull oma kolmandas raamatus ja kas selles on samuti peaaegu 500 lehekülge?

Olen juba ammu tahtnud kirjutada Postimehe omaaegsest tugitalast, pisut teenimatult tahaplaanile jäänud kriitikust ja Jaan Tõnissoni ühest lähimast sõbrast Anton Jürgensteinist. Aga see on jällegi hirmus töömahukas ettevõtmine.

Minu kolmas raamat tuleb ilmselt hoopiski ühest elavast suurkujust. Nimelt olen mõnda aega uurinud Lembit Eelmäe elukäiku ja lavasaatust.

Loodan, et tuleb mitte küll 500-leheküljeline, aga siiski üks ülevaatlik teatriraamat, kus põhirõhk on Eelmäe hiilgerollidel.

Raamat

Aivar Kull, «Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest».

488 lk, Ilmamaa, Tartu, 2007.