«Must arheoloog» rikkus haruldase Vabadussõja-aegse relva

Politseis registreerimise nimel muutis Dreving relva kasutuskõlbmatuks. Foto: www.militaar.net

Metsadest sõdurilaipu otsiv mees tõi päevavalgele Vabadussõja-aegse soomusauto Toonela kuulipilduja, ent asus haruldase leiu riigile loovutamise asemel seda hoopis omal käel taastama, kirjutab Alo Lõhmus.

Sõjahaudade otsimise ja hooldamisega tegelev Viljandimaa mees Ville Dreving avastas mullu detsembri algul Jõgevamaalt Tapiku soost hulgaliselt relvi, mis lebanud seal II maailmasõja aegadest. Täpsemalt sattus mees 1941. aastal Saksa tagalasse jäänud ning seal partisanidena tegutsenud Nõukogude üksuse laagripaigale. Muude esemete seas tuli päevavalgele ka väga hästi säilinud vanaaegne, I maailmasõja perioodist pärinev inglise kuulipilduja Vickers.

Dreving, kes ei huvitu oma väljakaevamistel ainult relvadest, vaid sõdurilaipadest ning nende ümbermatmisest, postitas oma leidudest mõned fotod sõjaasjandusest huvituvate inimeste foorumisse militaar.net. Ta andis teada, et on kuulipilduja rabast välja toonud ja tuttavatele restauraatoritele taastamisele andnud. Ühtlasi kirjeldas mees kuulipilduja puitkäepidemelt leitud tekstiga messingplaati. «Tekst: E.K.L. S. A «Toonela». Mis värk, ei tea,» kirjutas Dreving.

Juba samal päeval, 7. detsembril, sai ta foorumis vastuse, et tähed märgivad «Eesti Kaitse Liitu» ja «Soomusautot». Selgus, et Dreving oli leidnud ajaloolises mõttes tõelise aarde: Vabadussõja lahinguis osalenud soomusauto Toonela kuulipilduja. Nähtavasti oli relv Eesti Vabariigi ajal seisnud kaitseväe ladudes ja 1941. aastal Nõukogude armee käsutusse antud.

1941. aastal hävis ka toonases sõjamuusemis talletatud Vabadussõja-teemaline kollektsioon. Okupatsioonivõimud andsid muuseumi relvad esmalt üle ajaloo- ja revolutsioonimuuseumile ning sõja puhkedes rändasid paljud neist Punaarmee käsutusse.

Sõja järel kõrvaldati muuseumi kollektsioonist aga kõik «fašistliku päritoluga esemed». Nõnda pole Vabadussõja päevist säilinud ühtegi relva peale mõne vintpüssiloksu, mille tegelik kasutatus Vabadussõja lahinguis on kaheldav. Soomusauto Toonela kuulipritsi taasleidmine oli seetõttu museoloogiline suursündmus.

Haruldane leid pole aga siiani jõudnud museoloogide hoole alla. Dreving peab muinsuskaitsjatega avalikku sõnasõda ning on kuulipilduja omal käel restaureerinud ja politseis arvele võtmiseks deaktiveerinud. Paljud spetsialistid kardavad, et relv on selle käigus päästmatult rikutud.

Rikkus seadust

Muinsuskaitseseaduse kohaselt kuulub iga maa seest või maa pinnalt leitud ajaloolise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega omanikuta leid riigile ning on leidmise hetkest alates kaitse all. Seadus käsib leidjal säilitada leiukoht muutumatul kujul ja kohe teatada muinsuskaitseametile või omavalitsusele. Leidu ei tohi puhastamise käigus rikkuda ega selle osi üksteisest eemaldada.

Dreving sai oma leiu ajalooväärtusest teada hiljemalt 8. detsembril, mil ta vastas foorumis eelmisele postitusele ja tänas infojagajat. «Tegemist ei olnud konserveeritud relvaga, kuna see oli lahingu vastu võtnud. Ka mees, kes kuulipilduja taga oli, on sealsamas täiesti olemas. Küll on aga maapind seal selline, mis asju hästi säilitab,» jagas ta muljeid. «Nüüd on tegijatel asi pulkadeks võetud.»

Muinsuskaitse poole Dreving ei pöördunud. Selle asemel laskis ta hoopis taastada kuulipilduja korpuse ja läikima lüüa selle messingosad. Samuti laskis ta relva deaktiveerida – muuta ümberehituse teel kasutuskõlbmatuks – ning viis selle siis registreerimisele politseisse, kus relv on siiani hoiul. Kuulipilduja identifitseerimist ja Toonelaga seostamist võimaldavad detailid, nimeplaadi nende seas, jättis ta aga enda kätte.

Relv rikutud

«Üllataval kombel on tulnud üsna soliidseid ostusoove väljast,» kirjutas mees 6. jaanuaril uues foorumipostituses relvale juba laekunud ostupakkumistest. «Hind oli selline, mis esimesel hetkel mõtlema võttis. Siis aga mõtlesin, et ega ajalugu pole ikka mõtet müüa, pärast ei jõua ära kahetseda.»

Dreving kirjutas, et kavatseb relva pärast politseis legaliseerimist anda mõnele muuseumile, ent kui riik selle talt jõuga ära võtab, ei loovuta ta kunagi enda käes olevaid kuulipilduja ajaloolist päritolu tõendavaid detaile.

Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor Arnold Unt on uurinud Drevingu foorumisse postitatud fotosid relva leiujärgsest seisukorrast ning praegusest välimusest. Ajaloolise kuulipildujaga on tema sõnul masendaval moel ümber käidud.

«See on jõhkralt nii-öelda restaureeritud. Asi näeb välja, nagu oleks eile ostetud Jahipauna relvapoest,» tõdes Unt. «Museoloogiliselt ei ole vaja anda relvale mingit utoopilist väljanägemist, mis pühib maha kogu ajaloo käigu. Lisaks on omast tarkusest toru kinni pandud, lukk lõhutud.»

Tagatipuks on Dreving välja vahetanud kuulipilduja puitkäepidemed, millel metallist nimesilt asus. «Vanad puitkäepidemed kuivavad veest tuppa toomisel muidugi kohe lõhki, aga arheoloogilise puidu konserveerimine on lahendatav. Ja mitmel muuseumil on täielik õigus hoida laskekorras relvi,» toonitab Unt relva deaktiveerimise mõttetust.

Pärast Drevingu esimesi postitusi võttis inspektor mehega ise ühendust. «Ütlesin, et mees, mõtle ikka, ära jandi. Sulle pannakse selle eest auraha rinda,» räägib Unt. Ta on kindel, et nii haruldase leiu eest maksaks riik heldet leiutasu, mida seaduski ette näeb. «Vastuseks tuli selline tekst: Minu pärast olgu või Kalevipoja mõõk, eks ta müüki lähe, raha on vaja,» nendib Unt.

Dreving kinnitas ka Postimehele, et kui riik peaks relva endale võtma, jäävad ajaloolise väärtusega detailid igaveseks tema kätte. «Jupid on minu valduses, need jäävad siia. Kui politseis olev relvaosa riigistatakse, siis ei ole eesti rahval midagi vaadata, sest mina neid teisi juppe ära ei anna.»

Kurioossel moel ei salga Dreving, et ta on politseisse relva päritolust andnud valeselgituse, kus väidab, et leidis kuulipilduja hoopis oma talust. Sellisel juhul ei laiene relvale muinsuskaitse. «See ei vasta muidugi tõele, aga see tuleb riigil ümber lükata. Ma nägin ette, et riik mulle kallale tuleb,» põhjendab ta. «See on garantii ametnike vastu.»

Tasuta ära ei võta

Mees väidab, et on relva «restaureerimisele» kulutanud 5000 krooni. «Ta oli algselt musta värvi ja ka praegu on sinna must värv peale kantud, mis on väga hästi maha võetav. Elektrokeemiliselt on eemaldatud pindrooste. Käepidemed on uued, aga ka vanad on alles. See, kus tekstiplaat küljes, oli alt nii pehkinud, et sellest ei olnud mitte midagi järel. Teine on täies hiilguses alles,» kirjeldab ta. «Keevitatud ega puuritud pole midagi. Ainult padrunipessa on löödud punn ette, et padrunit ei saaks rauda lükata. Selle võib sealt igaüks puhastusvardaga välja lüüa, kui see ajalugu rikub.»

Nii ongi õnneliku juhuse läbi päevavalgele tulnud ajaloomälestise saatus enam kui lahtine ning on võimalik, et relv on muusemis eksponeerimise jaoks juba liiga rikutud. Kaitseministeeriumi relvastusbüroo juhataja Toe Nõmm nendib, et relva deaktiveerimine vähendab selle väärtust järsult. «See on umbes nagu postmargilt kääridega nurga maha lõikamine,» toob ta võrdluseks.

«Oleme teinud sellele härrale ettepaneku, et hüvitame tema leiu, me ei taha midagi tasuta ära võtta. Kuid leidvara kuulub riigile,» kinnitab ka Laidoneri muuseumi direktori asetäitja Leho Lõhmus. «Kui ta selle endale jätab, on ta kriminaalkurjategija.»

Soomusauto Toonela

Eesti soomusautode ehitamisele pani aluse soomusrongide lahingulisest edust innustunud Johan Pitka. Esimene soomusauto valmis 1918. aasta jõulupühade eel ning sai nimeks Estonia.

Soomusauto Toonela ehitati neljanda masinana 1919. aasta aprillis ning jõudis lahingusse

22. aprillil. Kõik rindel olnud soomusautod koondati üheks väeosaks – Soomusautode Kolonniks –, kuid jäid tegutsema eraldi rindelõikudele sealsete polguülemate alluvusse.

Lahingutegevuse käigus ei kaotatud ühtegi soomusautot (välja arvatud avarii tõttu maha jäetud Tasuja), küll aga võeti neid vastaselt sõjasaagina. 1941. aastal saadeti Toonela koos teiste Eesti soomukite ja tankidega Dvinskisse.

Allikas: «Eesti soomusmasinad». Tiit Noormets, Mati Õun.