Uued plaadid

Tharaphita
Iidsetel sünkjatel radadel (Nailboard)

Laulud meestele, kes teavad ussisõnu

Ikka väga kole oli kuulata, kuidas Tõnis Mägi vabariigi aastapäeval «Looja, hoia Maarjamaad» esitas. Misasja on kristlaste jumalal eestlaste maaga pistmist? Maarjamaa on samasugune okupantide termin nagu Eesti NSV. Esimesed eestikeelsed kirjapandud sõnad «Laula, laula, pappi» kuulusid preestrile (ikka neile paganatele kuulusid), kelle haledat otsa paganate käe läbi Läti Henrik kirjeldas.

Aga nüüd kuulake, mida kuulutab Tharaphita: «Me oleme metsarahvas, me iial ei vannu alla. Kulgeme iidsetel radadel, iidsetel sünkjatel radadel.» See pole nutt & hala, see on ähvardus. Vaat niisuguseid laule peab mängima maameeste riigi pidupäeval.

Kui jätta kõrvale demod ja muud mitteametlikult ilmunud helikandjad, siis on «Iidsetel sünkjatel radadel» enam kui kümneaastase staažiga ansambli teine kauamängiv. Küpsemine tuleb bändile ainult kasuks, nüüd tohime Tharaphitat nimetada eesti pagan-metal’i lipulaevaks, palju tõsisemaks ja kurjemaks kui Metsatöll. Vägevalt möriseva vokaali, tapvate kitarridega ning metalselt eepilise saundiga raskerokil on rammimismasina jõud ning pimeduse sünge ilu. Suurejooneline, eestikeelne ja läbini paganlik muusika. «Vahkturm», «Ristikatk» või «Surmatalv» võiks mängida Kivirähu viimase romaani peategelase iPodis, kui Leemet koos inimluudest tehtud lennumasinal taeva all hõljuva jalutu vanaisaga raudmehi ning munki notib. Veel üks põhjus, miks peapiiskop Põder võiks ristimisvee maha pesta ja vabatmeheks hakata.

Mart Juur
****

Macy Gray
Big (Geffen)

Suur soul kähisevalt lauljatarilt

Macy Gray (õige nimega Natalie Hinds) on üks mu lemmiksoulilauljaid kaasajast. Põhjuseks ei ole ainult tema hääl. Kähisev, kräunuv, ülemeelik, sügav, kõrge. Muusikataust võib olla kõige tavalisem pompoosne retrosoul-orkestratsioon, vokaal defineerib laulu ja kõik kokku kõlab originaalselt. See eristabki teda rea-(by-numbers)-soul/rnb-lauljataridest. Macy julgeb olla suur, võimas, diivalik. Nagu Aretha Franklin või Mary J. Blige. Uus album on ajatu, et mitte öelda vanamoeline soul kõikevallutava vokaaliga. Tema neljas album on seni tema kõige traditsioonilisemas laadis album, võiks isegi öelda, et see on loominguliselt odav ehk materiaalselt kallis: raha teed minek. Need odav/kallis ei ole üldse enamasti sellises seoses, aga siin suunasid saundi rahamasin-produtsendid will.i.am (The Black Eyed Peasi liige, Fergie) ja Ron Fair (Vanessa Carlton, Christina Aguilera, Pussycat Dolls), need mehed tegid ettevaatlikuks. Aga Macy jääb peale.

Valner Valme
***

Joss Stone
Introducing Joss Stone (Virgin)

Imelapsest tavatäiskasvanuks, loogiline rada

Ta on alles 19 ja see on juba tema kolmas album. Ta oli napilt 16, kui ilmus «The Soul Sessions», kus ta Angie Stone’i, The Rootsi, legendaarsete Miami soulmuusikute Benny Latimore’i, Little Beaveri jt abiga rallis Aretha Franklini, Laura Lee jt soulidiivade 70ndate klassikalistel träkkidel. Võinuks olla nõme ja hale koopia, aga vaat kriipis hinge, oli söakalt tehtud. Teine plaat, esimene artistialbum «Mind, Body ja Soul» oli kindla peale minek, päikesejänkusoul. Nüüd raiub Joss produtsent Raphael Saadiqi abiga MOR (middle of the road) laial rajal. Kõik kõlab, nagu peab, aga mõni hetk võiks kõlada teisiti. Üllatusi pole. See ongi mõeldud kena korraliku keskteeplaadina. Potentsiaali on, võib ikka veel öelda.

Valner Valme
***

Hearse
In These Veins (Tokuma)

Unustatud metallfiguurid

Whataboutextrememetal. See plaat on ka selline ekstreemne. Mõni võib öelda. Nagu metal peaks olema, jah. Nagu Skandinaavia metal peaks olema, ja on. Peaks olema ja on, siin on erinevus. See Rootsi death-metal-bändi riliis on pigem selline «peaks olema» plaat. Nad on muusikat kuulanud, ilmselt mitte väga suurte variatsioonidega, nad on soundsystem’i üles installinud, on õppinud pilli mängima, nad kujutavad death metal’it ette ja siis lasevad tulla.

Kõik see tulebki välja (nende seest of course), kogu kogunenud halb energia, represseeritud jääk. Ja kuuldavaks või vormiks saanuna kõlab see nii: kütame suht tavalisi riffe, musitseerime kui päris muusikud, loome eepilist saundskeipi, classic rock, valgushalo ümber inimese ja instrumendi... keskaeg goes on and on.

Mingeid crack’e või ebakõlasid või komistusi või otsinguid, kõiki neid tühje kohti, mis üht plaati taas kord tagasi kuulama kutsuvad, ei ole. Või on nad millegi alla maetud. Ja veel: bändi liidri nimi on Johan Liiva. Nime järgi otsustades eestlane. Selline asi siis.

Janar Ala
***

Bryan Ferry
Dylanesque (Virgin)

Ferry teeb Dylanit

Sügisel 62-aastaseks saav Bryan Ferry lööb käega külmavereliselt igavleva džentelmeni rollile, kutsub kokku bändi, millega korraks liitub isegi Brian Eno, ning teeb kaveriplaadi Bob Dylani lauludest. Kes ootab glamuuri, salongilikkust või muid uduseid kvaliteete, mida tavaliselt vana südametemurdjaga seostatakse, saab meeldiva pettumuse osaliseks. «Dylanesque» on sundimatu ja vaba, nagu oma lõbuks sisse mängitud rokiplaat Roxy Musici algusaegade vaimus. Lustakas Ferry mängib suupilli ning sulatab klassikat oma leebe sarmiga. Üks neid haruldasi juhtumeid, mil kaveritealbum sünnib mitte igavusest või pimedast austusest, vaid eluaegsest dialoogist. Dylani lugusid leiab paljudelt Ferry soolokatelt, tema esituses on need ainult võitnud. Võidavad nüüdki.

Mart Juur
****

XXI Sajandi Orkester
Kaheksa (XXISO)

Orkester, mis on peaaegu fiktsioon

Me pigem kuuleme temast kui näeme laval. Dirigent Erki Pehk kogub kokku orkestritäie muusikuid, kui salvestatakse muusikalide fonogramm ja vaid mõni kord aastas tuleb projektorkester rahva ette. Plaat on sel puhul midagi endastmõistetavat. Pisut ebaloomulik aga on, et fantoomorkestri plaat võiks olla millegi poolest eriline ja hea. Aga hea ta on. Tuntud eesti pophitid tuntud poplauljate esituses – Saatpalu, Sal-Saller, Padar, Kreem, Toome ja teised. Eriliseks teeb ettevõtmise visioon ja lähtenurk. Arranžeerijad Andrus Rannaäär, Tauno Aints ja Erki Pehk ei ole püüdnud panna orkestrit tuimalt laulu järel lohisedes kaasa tümpsuma, vaid teinud aktiivselt ja erksalt ruumilise ja vaimukas-humoorika heliekraani, kus nagu hästi tehtud filmis on mitu plaani ja tähelepanu kütkeis hoidev dünaamika. Mitte laulja ei domineeri, vaid orkester, ja see on juba saavutus. Need niigi tuntud laulud tunduvad pärast seda plaati paremad ja sisukamad kui varem. XXI sajandi mehed, pange aga edasi!

Immo Mihkelson
****

Huba
Huba (Jupiter)

Souli soome moodi

Huba on Helsingis baseeruv inglise keeles laulev soulgrupp, kus liikmeid kümmekond, pluss arvukad külalised. Põhjanaabrite seitung Turun Sanomat nimetas nende debüütalbumit Soome kõigi aegade parimaks soulalbumiks. Täitsa võimalik. Ka väljaspool Soomet on album asjaomastes ringkondades juba elevust tekitanud. Nende esimese singli ja ka debüütplaadi avapala «Mary» tekst on muide William Blake’i sulest. Nende muusikat on sätitud kuhugi Al Greeni ja Curtis Mayfieldi vahele. Vana kooli saundiga plaati iseloomustab 70ndate suitsune, ent hingestatud vaimsus. Vokaalid on korralikud, torud vastavalt vajadusele tantsulised või veidi unelevamad ning kitarrid teevad selles kontekstis just õiget häält. On souli, on groove’i.

Margus Haav
***

Mathura & Kaido Kirikmäe
Külaturul paadisadama ääres (Allikaäärne)

Värsid ja muusika

Rahuline meel ja tasakaal, sõnas sama hästi kui muusikas, valdavad vaikselt «külaturul paadisadama ääres». Mathura looduskesksed ja -usksed poeesid, loetud laugel häälel, saadetud Kirikmäe vagusaist, aga taiplikult nüansseeritud ja diskreetselt dünaamilisist elektroonilisist helindeist, pakuvad heldemalt kuulamisrõõmu muidugi neile, kes täivad piisava tähelepanuga plaadi kuuldeulatuses püsida, tikkumata samal ajal närviliselt nuge teritama või parketti lihvima. Mis muide ei tähenda, et heasoovlik kuulaja ei saaks vahel oma mõtet pidi uitama minna ja siis jälle sadamasse tagasi tulla. Saab sedagi. Õieti on see album hästitoimiv partnerlus: sõna ei ole siin ainus iva – kaasakõlav heli pole ainult kena kooruke. Ning kõige oma heakõlalisuse ja leebuse juures püsib plaat, justkui ilma erilise pingutuseta, ilusasti eemal igava new age’i värvitusest ja maitsetusest.

Tiit Kusnets
*****