Setudel kehtib vanajumalaga juba ammusest ajast kokkulepe: kui algab leelopäev, laotab ilmataat oma põlle Setumaa pealinna kohale. Kuidas setud Nõukogude ajal oma pidu pidasid, uuris Igor Taro.
Kuidas setud endale laulupeo said
14. juuli 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel külmal sügispäeval kihutasid mööda hambaid lõgistavat teed Värska külanõukogu esimees Paul Mäeste ning kultuurimaja direktor Laine Lõvi Värska sovhoosist laenatud zootehnikute villisega Sokolova küla poole, et kuulata sealset külakoori. Laine hoidis ühe käega logisevat autoust, mis kuidagi kinni ei püsinud ning teisega 38-kraadises palavikus vaevelnud last.
See oli aasta 1976, kui kolm Pauli luuletaja Haavaoks, koolidirektor Lehestik ning külanõukogu esimees Mäeste otsustasid aastakümneid tagasi katkenud setu laulupidude traditsiooni taastada. Toona tuli sõna «taastamine» hoida enda teada, kuna kodanliku Eesti kombed polnud sugugi au sees.
Käis selgitamas
«Me ei saanudki üldse rääkida, et see on jätkuks Petseri laulupidudele. See oli ikka I leelopäev, mis pidi olema pühendatud mingisugusele ENSV aastapäevale,» jutustab Seto Talumuuseumi direktor Laine Lõvi, kes 30 aastat tagasi äsja lapsepuhkuselt tulnud noorukese kultuurimaja direktorina peo sisulise poole korraldamise enda õlgadele sai.
Nii ehtiski Värska laululava kord hiiglaslik punane plagu «Au suurele oktoobrile!», kord rukkilillega embleem ENSV 43. Iga setu praasnikuga pidi kaasas käima suur ja üllas idee, mis ülistas Nõukogude korda.
«Kuna partei täitevkomitee seda vedas, siis pidi see olema millelegi pühendatud. Ühel leelopäeval oli näiteks nõudmine, et sõjaveteranid peavad esinema. Ja kindlasti vormis,» selgitas Lõvi.
Hoolimata hoolsasti väljatöötatud loosungitest tuli toonasel külanõukogu esimehel Paul Mäestel siiski rajooni parteibosside juures selgitustega vaibal käia. «Ta sai kõvasti tõrelda: kuidas võite teha mingisugust setu laulupidu, kui on olemas ainult üks Nõukogude Eesti,» meenutab Lõvi nüüd.
Kauaaegne setu laulupidude kunstiline juht Tiiu Kunst meenutab, et ka pärast I leelopäeva sõideti ja kuulati ikka kõik koorid läbi. See kujunes tõeliseks katsumuseks, kuna kõigepealt tuli leida transport. Värska külanõukogu käsutuses oli vaid üks mootorratas. Peale selle tuli kuulajatel meelde jätta kõik viisid ja sõnad, kuna toona polnud helisalvestuseks kuskilt võtta praegusel ajal laialt levinud diktofoni.
Nii vuratigi külast külla kas logisevate ustega villise või mõne muu riistapuuga, kaasas vaid omaenese hea mäluga salvestatud laulud.
Rahvarohked peod
Nõukogude perioodist meenutavad kauaaegsed leelopäevade korraldajad Laine Lõvi ja Tiiu Kunst nii mõndagi positiivset. Nii ei pidanud nad siis ööde kaupa laulupeo korraldamiseks projekte kirjutama ega eelarve pärast suurt muretsema.
«Piisas sellest, kui rääkisime kabinetis kahekesi asjad üle ning kritseldasime kulud mingi paberilipaka peale. Sellega oli eelarve tehtud ja mingisuguse aruandlusega polnud hiljem vaja tegeleda,» meenutab Lõvi. «Sovhoos rahastas toona kogu asja nii, et pidime vaid sisuga tegelema.»
Setu laulupeod on läbi aegade olnud küllaltki rahvarohked ning meelitanud kohale tuhandeid külastajaid, välja arvatud rahareformi järel 1992. «See oli ikka hästi vaene ja vilets üritus. Kõige publikuvaesem üldse,» märgib Tiiu Kunst.
Tema meenutamist mööda oli järgmine kriitiline aasta 1998, kui puhkes Maapanga kriis. «Samas oli see leelopäev ka kõige kihvtim. Ümberringi sadas, vaid Värskas paistis päike. Leelopäevi on alati päike saatnud. Siis me nautisime seda vanajumala kingitust ja head ilma.»
Kui ülejäänud Eestis peakski täna sadama hakkama, siis kindlasti mitte Värskas.
Kas teate?
Esimene suurem seto leelotajate pidu oli Petseris 15. oktoobril 1922. aastal, millest võttis osa üle saja lauliku ja pillimehe.
Petserimaa 1928. aasta laulupeo kavas polnud enam midagi Setumaale eripärast. Leelopidude traditsioon oli katkenud. See aeg on setudele küllaltki vastuoluline: nõukogudeaegsele venestusele eelnes eestindamine, mis pärssis kohalikku kultuuri.
1977. aastal oli I leelopäev Värskas, mis võttis Venemaa alla tagasi läinud Petserilt Setumaa mitteametliku pealinna staatuse. Nagu ka 55 aastat tagasi osales üle saja leelotaja.
2. augustil 1986. aastal toimus IV leelopäev erandkorras Obinitsas, kui täitus 130 aastat Mokornulga (sellist nimetust kannab rahvasuus sealne piirkond toim) suurima rahvalauliku Hilana Taarka sünnist. Sel puhul avati «Lauluema» kuju Obinitsa oru veerel ning mälestuskivi lauliku kalmul.
8. juulil 1989. aastal lehvis V leelopäeva rongkäigus esimest korda sinimustvalge lipp. Setu leelopäevadest oli saanud rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica maapäev.
Allikas: ajaleht Setomaa
Setu lauluema olgu vapper, paks ja sõnakas
Arvukates külakoorides on küll palju eestütlejaid, kes regivärsi ettelaulmisel tervet koori endaga veavad, kuid enamikku neist ei saa lauluemaks nimetada. Tavaliselt teavad giidid rääkida vaid seda, et lauluemad suutsid peast 10 000, 20 000 või
30 000 tuhat värssi järjest ette laulda. Tuntuimad setu lauluemad on Hilana Taarka ning Anne Vabarna.
Pikaaegne koorijuht ning 1986. aasta Obinitsa leelopäeva korraldaja Liidia Sillaots nimetab eksprompt värsiloomist lauluema kõige olulisemaks tunnuseks. Kõige paremini avaldus see tema sõnutsi pulmades, kui mõlema hõimu poolt olid vastamisi koorid, mille eestütlejad pidid harilikult olema üle nulga (piirkonna toim) kuulsad.
«Rahvaluuleteadlane Udo Kolk kirjeldas kord lauluema järgmiste sõnadega: väga vapper, paks ning sõnakas naisterahvas,» räägib Liidia Sillaots.
Lauluemade võimeid ja võimu tolleaegses ühiskonnas selgitab ütlus: Kitä mu tütär mehele! (Kiida mu tütar mehele toim). «Kosjamooridel oli väga suur töö, sest enamasti ei otsustanud abiellumist noored, vaid vanemad. Nii mõnigi kord panid nad tähele, et sellest pulmast nüüd küll asja ei saa!» selgitab Sillaots.
Ka üldiste omaduste poolest olid lauluemad ülejäänud naistest mõnevõrra teistsugused: tuntud lauluemasid iseloomustas võitlejahing, liidrioskused ning vaidlustamatu autoriteet.
Suvelavastusega kuulsaks saanud lauluema Taarka on selles rivis pigem erand, kui tema võitlejaomadused välja arvata.
«Kuna Mäeotsa Ain pani asja nii suure kella külge, siis pean praegusel ajal turistidele pidevalt vastupidist juttu rääkima,» sõnab Liidi Sillaots. «Et seto ei kerjanud ega tunnistanud tegelikult ka vallaslapsi. Selle eest ju Taarka heideti sisuliselt ühiskonnast välja. Ja karistuseks unustati. Nii et pidime isegi tema kalmukoha 1986. aastaks uuesti üles otsima.» (PM)