«Ärge kartke tuupimist!»

Antiikkultuuri vaim Eestis, Jaan Unt. Foto: Lauri Kulpsoo

Just 60. sünnipäeva tähistanud Eesti ühel väljapaistvamal haritlasel, antiikkultuuri väsimatul vahendajal ja klassikalise filoloogia eriala taasrajajal Eestis Jaan Undil käis Supilinnas külas Peeter Olesk.

Tartu Ülikooli maailmakirjanduse lektor Jaan Unt, kes on sündinud päeval, mida ka tema nimetab esimeseks revolvripühaks, vaatab maailma asju ruumist, millel on kaks täiesti vastandlikku külge.

Ühe moodustab tema raamatukogu. See on paigal ja liigub ainult sedavõrd, kuivõrd mõni sealt midagi endale laenab – sageli igaveseks. Siiski oleks eksitus arvata, et nende raamatute sees valitseb ainult rahu, sest Jaan Unt armastab ka seiklusjutte ning reisikirjeldusi.

Tema ruumi teises küljes voolab raamatutest mõnekümne meetri kaugusel Emajõgi. Kui istuda tema töötoas – kabinet see ei ole, sest seal ka elatakse – akna suhtes sobival kõrgusel, jääb mulje, nagu asuks igavene liikumine otse siinsamas kõrval, käe all. Tormine see liikumine ei ole, sest linna sees vahutab Emajõgi ainult mootorpaatide järel.

Suits, Jaan Undile niisama hea sõber nagu lektor dr Faehlmannilegi («Piibu jutt» 1846), jääb nende kahe külje vahele: suitsu teeb Jaan Unt küll mitte salaja, kuid siiski kas pliidisuu ees või uulitsal. Meie vestlesime ilma suitsuta siinpool Emajõge.

Minu vastas istus mees, kes on Eestis Peterburi ülikooli diplomi järgi ainukene klassik. Väga võimalik, et jääbki ainsaks.

Miks just antiik, iseäranis kreeka keel, kuigi õppida võiks ju igasugust?

Aastal 1964 ilmus «Kreeka kirjanduse antoloogia», mille kirjastustoimetajateks olid Ain Kaalep ja Ülo Torpats. Raamatu kinkis mulle kauge sugulane, vabadussõjalane ning matemaatikaõpetaja Artur Siil (1896–1980) koos abikaasa Lindaga. Ta oli korporant, kellel jäi ülikool lõpetamata. Kingitus on signeeritud ja dateeritud: «Jaan Untile esimese tutvuse puhul. Tartus 4. X 1964. Linda ja Artur Siil». Lugesin sealt katkendeid Marcus Aureliusest Astrid Kurismaa tõlkes ja tundsin, et just see on see, mida ma tahan ja vajan – ning tahan tervenisti, mitte ainult valikuna poole tosina lehekülje ulatuses.

Muidugi ei olnud kutsikas nii tark, et oleks osanud nautida Aureliuse irooniat: «Kui naeruväärne ja eluvõõras on inimene, kes imestab millegi üle, mis elus ette tuleb!» Ent katkendite lõpp oli küll sisendav: «talita, nagu sind juhib su loomus, ja talu, mida toob sulle loodus».

Piiblit ma «Kreeka kirjanduse antoloogia» järel juba teadsin tahta. Selle kinkis Artur Siil mulle aasta hiljem, täna 43 aastat tagasi. Nii et alguses oli tõepoolest Sõna.

Järelikult pidid sa tahma õppida keelt. Kuidas?

Esmalt läksin Ülo Torpatsi ehk omade vahel Torpa juurde. Kreeka keelt ta õpetada ei tahtnud, sest see olevat väga raske ja hirmus keeruline. Vaevalt ta tahtis must lihtsalt lahti saada, kuid ta suhtus keelde ja keeltesse mingi eriomase austusega. Igatahes saatis ta mu Lalla Grossi ehk jälle omade keskel Lalla juurde. Pikka filosoofiat ei olnud, sest mõlemad, nii Lalla kui Torpa, olid õpetajatena ilmalikult praktilised: tuupida, tuupida, tuupida. Paradigmad (näiteks sõnade käänamisel või tegusõnade ajavormide moodustamisel) tuleb endale pähe taguda, ja kui nad sinna ka siis ei jõua, pole keeltki. Keel sõnaraamatuga pole see tase, millega hea õpetaja tahaks õpilase juures rahulduda.

Tuupimine on nüri ainult väga rumala inimese jaoks. Igale targemale tähendab tuupimine keelelise tehnika omandamist ja selle kordavat harjutamist. Umbes nagu pillimäng. Jätad proovid ära – ning lähed ise käest ja hakkad käima allapoole. Nii et kui sa tahad moraali, siis – ärge kartke tuupimist. Kartke seda, kui te ei oska kohe kõige vähematki ega hakkagi oskama.

Meid pannakse tihtipeale elama karjakaupa ehk avali. Kõik olgu näha. Samoselt pärit Epikuros (342/341 – 271/272 eKr) arvas teisiti: elada tuleb varjatult. Mõnikord aetakse see printsiip lootusetult segamini soovi(tuse)ga elu nautida. Kas Epikuros oli lõbus mees?

Ma arvan, et ta sisendas seda endale ja teistele selleks, et see meelest täiesti ära ei läheks. Naljavend ei saanud ta olla, muidu oleksid temast jäänud maha ainult anekdoodid. Olla jälle kogu aeg surmtõsine... siis, kui lugeda Dumas’ «Kümmet aastat hiljem» (teine köide, Tallinn, 1960, lk 394), võib ühe araablase järgi olla veel parem olla juba täitsa surnud! Hamleti küsimus!

Keele juurde tagasi tulles – kuidas sa naudid tuupimist? Epikuros oli silmapaistev didaktik, vein ja küüslauk, mõlemad haisurikkad, käisid asja juurde, mitte ei olnud asjad iseeneses.

Tänu meie orientalistidele võib tänapäeva eestlane lugeda idamaist luulet küllalt suures ulatuses. Rudaki, Hajjam, Navoii – nad kõik on ka Sul siin olemas. Kes neist oleks esimene?

Hajjam. Loe ise: «Maailma saladus mu kirjades on viisil varjatul, / ei teda otse öelda ajal saa, mis alatu ja hull. / Kui pole selle rahva hulgas ühtegi, kes mõistaks mind, / ei ainsat sõna või ma öelda sellest, mis on mõttes mul». Vahel on tunne, et see ongi nii, teinekord jälle ei oska sellega leppida. Kuidas kunagi. Siin ei aita isegi tuupimine!

***

Lugejal võib tekkida küsimus: kas meie jutt Jaan Undiga kulges tõesti nii ranges kirjakeeles ja väga täpsete viidetega? Ei, me rääkisime vabalt ja mitte kuivalt. Leppisime kokku, et nendes kohtades, kus tema vaikis, mõtlen ma ise, mida ta võiks arvata. Niisiis ei ole ka siin tervet Jaan Unti. On katkendid ühest pikast õhtupoolikust, mis polnud sugugi eleegiline, ent ei olnud ka ennastunustav.

Jõudu ja lisa Aureliusele!

Jaan Unt

Sündinud 7. novembril 1947

Lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1966, Peterburi Ülikooli 1976

Mag phil 1999

Õpetanud alates aastast 1985 Tartu Ülikoolis vanu keeli ja neist järgnevat Uue Testamendi kreeka keelt algajaile

Tõlkinud ja toimetanud eestlastele Platonit, Aristotelest, Epiktetost, Aureliust jt

Kommenteerinud väga autoriteetses venekeelses sarjas «Kirjandusmälestised» Marcus Aureliuse «Mõtiskluste» (Jaan Undi eestikeelses tõlkes 1983 «Iseendale») väljaandes (1985) autorit ja tema teksti, tehes seda kõrvuti Aleksandr Gavriloviga tasemel, mis pakub eeskuju väga kaugele ja väga pikaks ajaks.

Klassiku elust

Marju Lepajõe
TÜ usuteaduskonna õppejõud

Heitlikud ajad filoloogilist kultuuri ei soosi. Meie teaduspoliitika on jõudnud ringiga tagasi Mitšurini aegadesse: püütakse ristata ükskõik mida ükskõik millega, et saada mingitki vastupidavat sorti.

See võib olla isegi huvitav – seikluslikele natuuridele, kelle jaoks ka kümme aastat on talumatult pikk aeg. Ent humanitaarias on valdkondi, kus projektipõhine tegutsemine on sama viljakas nagu ruutpesiti kartuli mahapanek – sügiseks on parem unustada isegi selle põllu asukoht.

Tuleb tunnistada, et need valdkonnad on humanitaarteaduste alus – s.t kõik, mis puudutab allikaid, sest nii humanitaaria lähe kui siht on allikad. Allikaid tuleb säilitada, ja isegi mitte sadu aastaid, vaid põhimõtteliselt igavesti; neid tuleb teaduslikus vormis kommenteerituna välja anda ja jälle uuesti välja anda; tuleb ära õppida kõik, mis allika mõistmiseks vaja läheb: keeled, kirjad, nende taga olevad mõttesüsteemid, erinevad loogikad; ja tuleb suuta seda teadmist ka järgnevale põlvkonnale edasi anda.

Vähim ajaühik selles valdkonnas on inimpõlv. Kui see struktuur on hoitud, siis võib ka projektidega veidi ringi kihutada. Kui seda ei ole, kaotavad ka projektid mõtte.

Meie kultuuripiirkonnas tähendab töö allikatega ka antiigi mõttepärandi ja nn surnud keelte tundmist. Selle õppimine nõuab aga inimeselt lisaks andele erakordset püsivust ja mingit põhjani ulatuvat huvi.

See on pikk, suhteliselt vaevarikas ja tegelikult garantiideta pingutamine, aga kui pärast kümmet ja enamat aastat hakkavad tulema viljad – mõistmine –, siis suuremat naudingut lihtsalt ei ole inimesele antud. Suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg.

On paratamatu, et selles valdkonnas on õpetajaid hoopis vähe ning nende tähendus on seetõttu eriti suur: eeskätt teadmiste poolest, mida edasi antakse, aga ka selle poolest, et klassikaline haridus ei lase akadeemilise elu sesoonseid haigusi tõsiselt võtta.

Töötatakse edasi justkui teises ajas, sest elataksegi teises ajas, jäädakse oma põhimõtetele ustavaks, antakse rahulikult välja põhjalikult kommenteeritud tõlkeid ning igal sügisel alustatakse käänamise-pööramise õpetamist järgmistele üliõpilastele.

Jaan Undi antiikfilosoofia tõlked (Marcus Aureliuse «Iseendale», Aristotelese «Luulekunstist (Poeetika)», Platoni dialoogid, Demokritose fragmendid jt) on filosoofiline ja filoloogiline kool omaette. Nende läbitöötamine ei tähenda lugejale ainult teose läbimõtlemist, vaid ka iseenda mõtteruumi puhastamist ja korrastamist.

Neist on õppida, kui hoolikalt peab sõna ja mõttega ümber käima, ning seda, et ei saa seostada ükskõik mida ükskõik millega: mõtetel on omad loomulikud arenguliinid.

Seda loomulikkust aitab kanda keel. Undi liikumine vanakreeka keeles mõjub sama loomulikult kui eesti keel tema tõlgetes.

Neis tuleb kuidagi eriti hästi esile, et vanakreeka n-ö filosoofilise proosa tõlkimiseks pakub eesti keel lihtsalt suurepäraseid võimalusi, sügavalt loomulikke süntaktilisi paralleele, erinevalt nt inglise, saksa või prantsuse keele võimalustest. Oleks narr sellist haruldast olukorda mitte kasutada ja see paneb õpilased tõlkima.

Jaan Undi käe all on vanakreeka keelt õppinud kõik, kes nn iseseisvusperioodil on Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat õppinud, aga samuti usuteaduskonna esimesed lennud ja suur hulk EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilasi.

Undi lihtsad ja selged metoodilised printsiibid, põhjalik tegelemine just kõige esimeste sammudega keele õppimisel, alati toetav suhtumine nii kolleegidesse kui õpilastesse, oma eruditsiooni pillav jagamine, sügav akademism – see on mõjutanud paratamatult kõiki ning juubilarile mõeldakse tänumeeles.