Uued DVD-d
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patu linn
R: Robert Rodriguez ja Frank Miller. Põnevusfilm. USA 2005. ACME 2008
Kuidas tõlkida koomiksit filmiks
Erinevalt arvukatest teistest koomiksiesteetika ülekannetest kinematograafilisse keelde, mille tulemuseks pole ei koomiks ega film, on «Patu linn» silmapaistev teos just õnnestunud tõlke pärast, rõhuga sõnal «tõlge». See tähendab - koomiksifilm kõige inspireerivamas mõttes. Ega see saakski teistmoodi olla - latti hoiab kõrgel koomiksikunstnik Frank Miller ise, keda Robert Rodriguez nimetab kaasreissööriks, ehkki... reiiga klassikalises mõttes polnud tal suuremat pistmist. Mis kõige olulisem - Milleri teoste noir'ilik hingus võimendub siin intrigeerivalt klassikalisest film noir'ist pärit stilistika abil. Ja seda mitte ainult vormiliselt, atmosfääri oskusliku loomisena, vaid ka sisuliselt, vähemalt üritab on ju film noir ka tegelaskujude sisemine süngus ja rahutus, valguse ja varju kõrvutine eksisteerimine neis.
Hinne: ****
Tiit Tuumalu
------------------------------------------------
Apocalypto
R: Mel Gibson. Seiklusfilm. USA 2005. ACME 2008
Veel üks apokalüpsis, maiade näitel
Maiad on «seksikas» teema, on tunnistanud antropoloog Timothy King (vt PM 31.03.2006). Mõistagi, see oli ikkagi terve tsivilisatsioon, mis korraga hingusele läks. Dramaatiline häving, mille põhjuses pole siiani suudetud üheselt kokku leppida.
Ega Mel Gibsongi mingi selgeltnägija ole ta võtab oma pingelise seiklusfilmi motoks ajaloolase Will Duranti tõdemuse, et suured tsivilisatsioonid hävitavad ennast ise, tuues ühtlasi ära rea sümptomeid: ahnuse, vägivalla, poliitilis-religioosse ladviku kõlbelise laostumise... ka hirmu, mille abil valitsetakse. «Hirm on haigus,» nagu kinnitab Tuletaevas oma pojale Jaaguarikäpale, kes peab lõpuks ennast- ja teisihävitava tsivilisatsiooni ning kurjakuulutavate konkistadooride eest sügavamale vihmametsa põgenema, et uut algust otsida.
Kel elavam fantaasia, võib sellest kõigest välja lugeda ka kaudse osutuse tänapäevale, praegusele jänkitsivilisatsioonile, eriti aga seda kujundavale poliitikale sellistki tõlgendust pole Gibson ise välistanud, antibushist nagu ta on.
Siiski, jätkem see, nagu ka reissööri verejanu või maiade järeltulijate süüdistused oma esiisade ebaadekvaatses kujutamises lõpuks on «Apocalypto» kristallselge, äärmise lihtsuse, et mitte öelda primitiivsuseni taandatud struktuuri ja süeega lugu (1. Edukas jaht; 2. Külaidüll; 3. Rüüstamine; 4. Vangistus;
5. Põgenemine; 6. Võitlus elu eest), mis mängib vaataja kõige ürgsematele tungidele, suutes sealjuures hoida pinget kuni lõpuni välja, enam kui kahe tunni vältel, abiks mõistagi eksootiline keskkond, maiadest endist põlvnevad osatäitjad ja nende kõneldavad, huvitava kõlaga dialektid.
Hinne: ****
Tiit Tuumalu