Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti inimesed on hakanud julgemalt lapsendama

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tallinna Lastekodu Nõmme keskuse kasvataja Aljona Rogova toidab ühe kuu vanust poissi. Väikesel lastekodukasvandikul ja tema sama vanal saatusekaaslasel on üsna hea lootus leida endale uued vanemad. | FOTO: Raigo Pajula

Bioloogilistest sidemetest vabad ja terved väikelapsed ei jää lastekodudesse kauaks, kuid selle kõrval on Eesti pered pisitasa muutumas varmamaks ka suurematele ja probleemse taustaga lastele kodu pakkuma.

Lastekodude kirjakasti saabuvad lapsendamissoovid on üsna sarnased. Aastaid tulutult oma last saada üritanud pered soovivad lapsendada lastekodulast, aga enamasti alla kaheaastast.


«Viimane kogemus lõppes suure psühhotraumaga, kuna meie perele lubati vastsündinud imik, aga viimasel minutil asjaolud muutusid, lapseasjad olid ostetud, need pakkisime kastidesse ja viisime silma alt minema,» kirjutas üks last igatsenud pere lastekodule appihüüde.



Lastekodude töötajad tunnistavad, et väikelaste järele on nõudlus jätkuvalt väga suur ja vabandavad kohe ise selle sõna kasutamise eest. «See kõlab, nagu oleks lapsed kaup, aga nii võib öelda küll, et terved ja lapsendamiseks vabad väikelapsed kauemaks, kui asjaajamine aega võtab, lastekodusse ei jää,» tõdes Tallinna Lastekodu juhataja Leena Masing.



Masingu sõnul on positiivne suundumus see, et elujärje paranedes on Eesti inimesed pisitasa hakanud kodu pakkuma ka suurematele lastele ning neile, kelle taust ja tervis ei ole ideaalsed.


Tallinna Lastekodu juhataja ei teadnud juhtumeid, kus siinsed pered oleks lapsendanud suisa raske puudega lapse. «Samas on nüüd suurem tõenäosus, et pere leiavad need lapsed, kelle bioloogilised vanemad on näiteks alkohoolikud,» rääkis ta.



Samavõrra kui kohalikud pered on varmamad tegema järeleandmise lapse vanuse ja tausta osas, on Masingu sõnul Tallinna lastekodudes vähenenud välismaale lapsendamised. Põhjuseks pidas ta inimeste paranenud majandusolukorda, kuid samavõrra tähtsana ka tugiteenuseid, mis aitavad peredel «raskemate» lastega toime tulla.



Välismaale ei suunata



Harju maavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Kaja Rattase sõnul võib öelda, et inimesed on hakanud tõepoolest rohkem ja julgemalt lapsendama. «Usutakse kasvatusliku eeskuju suuremasse mõjusse kui geneetilisse mõjusse lapse valikul,» ütles ta.



Rattase hinnangul ei pelga tulevased vanemad enam võtta oma perre kasvama alkohoolikute lapsi. Oma sõnade kinnituseks viitas ta lapsendamiste statistikale, mis näitavad, et kui mullu oli maikuuks laekunud maakonnas, arvestamata Tallinna, kuus lapsendamisavaldust, siis tänavu on neid sama ajaga kümme.



Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Kersti Puhmi sõnul on raske lapsendamiste arvu suurenemist hinnata, kuna ministeeriumil puuduvad veel möödunud aastat kokku võtvad andmed. Varasematele andmetele tuginedes saab öelda, et uude perekonda lapsendatakse aastas keskmiselt 50–60 last ja välismaale paarkümmend.



Puhm lausus, et välismaale lapsendamise kokkulepped on olemas vaid kolme riigiga – Soome, Rootsi ja Ameerika Ühendriikidega, ning nendegi puhul kehtib reegel, et väikseid ja terveid lapsi välismaale lapsendamiseks ei anta. Äärmisel juhul võivad mudilased piiri taha sattuda, kui lapsendamist ootab mitu ühe pere last ja neile Eestis kodu ei leita.



2005. aastal lapsendati uude perre 49 ja 2006. aastal  57 last, välismaale vastavalt  16 ja 20. Varasematel aastatel on see number kõikunud.



Armastuse märgid



Harjumaal Haibas asuva lastekodu juhataja Sirje Justi sõnul ei ole lapsendada tahtjatel väga suurt valikut. «Eriti päris pisikeste osas, aga siiski on kõik tõsiselt lapsendada soovinud inimesed otsitava leidnud,» kinnitas ta.



Üks lapsendamist takistav tegur on asjaolu, et tihtipeale algatatakse kohtuprotsess bioloogilistelt vanematelt kasvatuslike õiguste äravõtmiseks ning alles pärast seda vanemlike õiguste äravõtmiseks. «Kui kasvatuslikud õigused vanematelt võetakse, siis kahjuks need lapsed ei saagi lapsendamisele. Sellega tehakse neile karuteene,» nentis Just.



Samas ei saa Justi sõnul mööda vaadata sellest, et pärisvanemad võivad end kokku võtta ja pakkuda lastele kodu. «Meie lastekodust on tagasi koju läinud neli last, neist üks tuli küll kahjuks tagasi. Ülejäänud kolmel läheb oma emade juures hästi ja emad on ennast tõeliselt parandanud,» rääkis ta.



Selle kinnituseks on ka ühe naise tänusõnad lastekodu kirjakastis. «Praeguseks on poeg minu peres olnud üle kahe aasta ja ma ei ole hetkegi tundnud, et ta on võõras laps. Me armastame teda väga. Algul ta küsis, miks me teda nii palju kallistame. Kui ma talle selgitasin, et nii näidatakse hoolimist ja armastust, langesin ise tema kallistuste ja muside laviini alla. Uskuge, et võtta oma lastele lisaks laps lastekodust, ei pea olema palju raha, vaid palju armastust,» kirjutas naine.



Lapsendamistel esinenud probleemid



Kuigi lapsendamine on Eestis hästi reguleeritud, on siiski olnud üksikuid juhtumeid, kus kasuvanematel on lasunud kahtlus lapse väärkohtlemises või on püütud seadustest mööda hiilida.



•    Eestis on olnud juhtumeid, kus kasuvanemad on hakanud otsima võimalusi sobimatuse korral lapsendatud lapsest loobuda. Eesti Ekspress kirjutas mõne aasta eest, kuidas naine võttis lastekodust eelkooliealise poisi ja loobus temast, kui lapsel murdeea raskused algasid. Naine on elu jooksul võtnud lastekodust kolm last ning kõik nad sinna tagasi andnud. Kui seadus keelab lapsendatuid tagasi anda, siis näiteks enese eestkostjaks vormistamisel on see võimalik.



•    2006. aasta sügisel lahvatas skandaal, kui Ameerika Ühendriikide Lõuna-Carolina osariigi väikelinnas leiti kaks Eesti päritolu väidetavalt nälginud ja väärkoheldud last. 10-aastane poiss ja 12-aastane tüdruk kaalusid poole vähem, kui oleks olnud nende vanuses tavaline: poiss kaalus 18 ja tüdruk 16 kilo. Hiljem otsustas kohus õe ja venna kasuvanematele John ja Connie Oliverile tagasi anda.



•    Varasematel aastatel on esinenud ka üksikuid katseid seadusest üle astudes nn eraviisiliselt lapsendada. Näiteks üritas eelmise kümnendi keskel üks Ameerika Ühendriikide usuorganisatsioon siinsetesse venekeelsetesse väljaannetesse adopteerimiskuulutusi panna.



Allikad: PM, Eesti Ekspress, SLÕL



Perepsühholoog Helle Niit: lapsendamine pole ravim koduste murede lahendamiseks



Eestis peitub lapsendamise taga üldjuhul paari võimetus saada lapsi. Välismaal lapsendavad pered ka n-ö missioonitundest, kuid meil on seda vähem. Sageli unistavad lastetuse probleemiga inimesed pisikesest vastsündinust või võimalikult väikesest armsast tüdrukust.


Tavaliselt ei ole sooaspekt lõpuks siiski määrav. Eelistatakse terveid, arenenud ja kenasid lapsi. Puudega lapsi lapsendatakse rohkem välismaale. See eeldab enam teadmisi ja enesekindlust.



Keskmine lapsendaja on paar, kes on juba mõnda aega koos elanud, kelle suhe on juba piisavalt küps ning kes on üle elanud selle raske teema, et nad ise järglasi ei saa. Enamik paare on enne lapsendamist proovinud kõiki meditsiini pakutavaid võimalusi, kuid arstlike uuringute ja protseduuride läbimine on aeganõudev ning mõjub paarisuhtele raskelt.



Lapsendamine ei tohi olla eesmärk oma probleemide lahendamiseks. Kui inimene lapse vajaduse aspekti ei näe, siis jääb ka lapsendamine ära. Lapsendajal peab olema siiras soov last kasvatada. See selgitatakse välja põhjaliku intervjuuga, kus psühholoog analüüsib inimese sobivust ja suutlikkust.



Intervjuu käigus võetakse läbi ka see, kuidas on inimene oma isiklike elukriisidega toime tulnud – näiteks ka üksindusega. Lisaks intervjuule tuleb läbida ka põhjalik koolitus.


Põhjalik eeltöö on vajalik, sest lapsendamise otsusest oma tahtmise järgi enam tagasi astuda ei saa. Kui vanem ei saa enam lapse kasvatamisega hakkama või on talle ohtlik, võetakse temalt laps ära nii nagu bioloogiliselt vanemalt.

Tagasi üles