Michel Houellebecqi «Elemen-taarosakesi» lugedes tabab inimest kirjanduse kogemus. Kuidas see ometi võimalik on, nüüd, 21. sajan-dil? Kas keegi on millestki valesti aru saanud? Või on ta alatu arlatan, silmamoondaja?
Ja kaaned ikka ei põle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesena tuleb pähe, et enamik kujutatud inimesi ja olukordi raamatus on justkui okeerivad. Ometi ei saa selle raamatu jõud olla okeerimise jõud. Vägivalla erinevate ilmingute kohapealt ei suuda niikuinii mitte miski võistelda sellega, mida näitab ööpäev läbi CNN. Ja ekstreemsused kunstis me oleme ju kõike juba sadu kordi näinud.
Slavoj iek ütleb, et enam ei saa rääkida kultuuri merkantiliseerumisest turg ise kultuuristub. Modernistlik provotseerimine on kunstist kadunud, kultuuristunud turumehhanism ise peab lakkamatult provotseerima ja okeerima. Kunstis, nagu ka seksuaalsuses, pole perversioon enam subversiivne. Ekskrementide üle kunstinäitusel ei kergita keegi enam kulmu. okeerivad liialdused ja mäss on osa süsteemist endast.
Aga Houellebecq ei mässagi, või mitte niisugusel kujul, mida üldiselt mässuna kunstis on nägema harjutud. «Elementaar-osakestes» rebib David tangidega imiku ihuliikmed, Bruno mõõdab obsessiivselt oma peenist ja jutustaja teotab Debordi ja Deleuzei enesetappu nad lihtsalt «ei suutnud taluda mõtet omaenda füüsilisest allakäigust». Ometi ei ole kõigel sellel pornol ja vägivallal mitte mingisugust okeerivat toimet, või kui Houellebecqi enda sõnu kasutada see «ei kutsu tarbijas esile vähimatki erutust».
Houellebecq mässab, provotseerib ja kisub lahti seadusi, aga see toimub teises kohas. Kui süsteemi sees pole okeerimine enam võimalik ja kui mäss on osa süsteemist endast, on võimalik sellest välja astuda ja mitte teha kunsti. See on kõige suurem okk ja kõige suurem tabu.
Houellebecq ise pole oma programmist kunagi saladust teinud. Ta ütleb selgelt välja: «Kirjutamise esimene ja ainus eeldus on, et sul on midagi öelda. Kõik muu tuleb iseenesest.»
Kõik on täiesti avali, kõik on ausalt esil, aga ometi meel tõrgub seda uskumast. Raamatute «sisust» rääkida on sündsusetu, peaaegu lubamatu. Aastakümneid oleme me teadnud, et kirjanik tahab produtseerida «tekste», tema eesmärk on püha écriture. Houellebecq aga ei taha võtta kirjandust tõsiselt. Ta ei ole looja, kes saab inspiratsiooni toru kaudu inglitelt, vaid inimene, kelle ainus eesmärk on kuidagi oma eluga hakkama saada. Ta ei taha võtta kirjaniku positsiooni, vaid edastab oma vaatluse tulemusi sotsioloogi või blogija keeles. Ta võib kõvasti karjuda, aga tema häälel ei ole rohkem tähendust kui ükskõik kelle teise omal. Houellebecq ei Kirjuta, ta kritseldab.
Olla kirjanik tähendab ju hoopis midagi muud. Kirjanik on parem inimene kui teised. Kirjanik on inimeste südametunnistus. Kirjaniku ülesanne on võidelda progressiivsete ideaalide nimel, kirjutada alla tuhandetele petitsioonidele «õigete asjade» eest. Kirjanik on eeskujuks teistele, ta on inimeseksolemise essents.
Houellebecq aga, nagu laialt teada, on nimetanud islamit kõige nõmedamaks religiooniks. On läinud raha pärast ühest kirjastusest teise. On laimanud oma ema intervjuudes ja romaanides. On seksinud oma naisega fotograafi ees. Ja õuduste tipp on olnud tihedas kontaktis raeliitide sektiga, üritamata teha nägugi, et on vaid «Saare võimalikkuse» jaoks materjali kogumas. Suure inimese asemel on Houellebecq rõhutatult väike.
Kusjuures kohe tekkib ilmselt küsimus: mis puutub siia see, mida Houellebecq inimesena teeb? Juba keskkooli kirjandusõpikutes ju tehakse kõigile selgeks: kirjaniku võlgadega oma võlausaldajate ees ei saa kuidagi selgitada jutustaja käitumise motiive; kes ütleb «mina» raamatu sees, ei ole seesama «mina», kes on kaanel.
Kirjaniku elust rääkida ei ole hea toon. Ja kuidas saakski olla, kui kirjandus on midagi hoopis teistsugust, kui ta on pooleldi üleloomulk inimtegevuse produkt. Tõepoolest, kui kirjandus ise on ülev ja eneseküllane, pole kirjanikul isikuna põhjust meediaga suhelda tema «isik ei anna loomingule midagi juurde». Aga Houellebecqi raamatud ei ole looja, vaid tsiviilisiku eneseväljenduse avaldus.
Need ei erine teistest asjadest, mida inimene oma käte ja aju abil teha võib, nagu näiteks garaa oma autole või bakalaureusetöö. Garaai kohta ei ütle keegi «ei kommenteeri, sest mu isik ei anna garaaile midagi juurde». Garaa ja inimene asuvad samas maailmas ja samal tasapinnal. Ja Houellebecqi elu ning romaanid asuvad samas maailmas ja samal tasapinnal.
Olla kirjanik tähendab ka otsida ajatut perspektiivi. Võtta aine elust enesest, vaadata siis kaugusse ja asetada see igaviku koordinaattelgedele. Houellebecqi romaanides jääb aga kõik rangelt ja rõhutatult päevakajaliseks. Kohad, mida ta enamasti kirjeldab supermarketid, lennujaamad, hotellid, kiirteed, diivan teleka ees on tähenduseta n-ö mittekohad.
Teemadki on mitteteemad new age ja eneseabi, sotsioloogiline analüüs, geenitehnoloogia ja kvantfüüsika on absoluutne kirjanduse vastand, ballast, seosetu toormaterjal. Sellised mittekohad täidavad kõige suurema osa meie elust, aga on nii lähedal, nii tähenduseta ja amorfsed, et silm neid enamasti ei seleta. Pilk tungib neist läbi ja kaugemale, et jõuda «õigele» kohale. Ja inimesedki on raamatus mitteinimesed.
Hoolimata lehekülgede pikkusest Bruno ja Micheli elusündmuste registreerimisest jääb see kõik vaid tehnilisteks andmeteks. Bruno ja Michel liiguvad ning tegutsevad, aga mitte nagu inimesed, vaid kui elementaarosakeste kogumid või kui sotsioloogilised objektid. Neid ei elusta seestpoolt inimese ainukordne säde. Nad on läbipaistvad, samas kui kirjanik peaks otsima sügavust.
Võib-olla kõige rohkem tähendab olla kirjanik, et sinus on halastust. Aga kui mõned üksikud naisekujud välja arvata, pakub Houllebecq inimestest väga lohutu pildi. Ja ta ei tunne neile nende õnnetuses kaasa.
Ühesõnaga on Houellebecq mittekirjanik, kelle jutt on lihtsalt juhuslikult vormistatud romaaniks.
Aga just selles peitubki Houllebecqi suurim kavalus, tema absoluutselt kirjanduslik anne.
Ühest küljest toob ta veenvalt esile selle, kuidas kõik need kohad, kust me oleme harjunud tähendust otsima, on justkui voolanud tähendusest tühjaks. Mis tähendust on Iraagi sõjal? Mida sügavamat on enesetaputerroristi pommirünnakus? Moodsa inimese lootus peaks olema teadus, aga kes meist päriselt kvantfüüsikale loodab? Kes tegelikult saab raskel hetkel hingele toetust geenitehnoloogiast? Mis võiks peale mõne agressiivse ususekti olla veel see, mis leevendaks mõnda moodsa inimese pärisprobleemi?
Inimesed ikka loevad, viisakusest, inertsist, kohusetundest. Paljud ka enam ei loegi. Kirjandus, nii nagu ta kunagi ühes hoopis teises ja kauges maailmas eksisteeris, ei suuda enam aidata. Et seda veenvalt esile tuua, kirjutab Houellebecq lehekülgede kaupa mittekirjandust.
Aga teisest küljest ütleb iek, et ehkki suur kunst on surnud, on kunsti koht ise alles. Kunstinäitusel pole enam ülevaid objekte, mis võimaldaks tühjuse kinni katta. Pole enam raamitud maale ega skulptuure, selle asemel on pjedestaalil purk lehma ekskremendiga ja installatsiooniboksis gastroskoopiakaamera saadetud pilt. Aga pjedestaal ise on ikkagi alles. Objekt võib paista läbi, aga koht, kus ta seisab, on olemas.
Ja kui nii saab öelda kunsti kohta, peaks seda saama öelda kirjanduse kohta samuti: romaan ei saa enam mitte kunagi jutustada endisi suuri lugusid; kirjutada praegu «Sõda ja rahu» ei oleks see enam seesama «Sõda ja rahu». Aga nii nagu pjedestaal purgi all, on ka romaani ruum ikka alles. Teatavad mehhanismid hakkavad iseenesest ikkagi tööle kohe, kui avame raamatu kaaned.
Houllebecqi tekst on sotsioloogiline analüüs, mis on juhuslikult vormistatud romaaniks. Seest ja väljast, sisult, vormilt ja eesmärkidelt on tema tekst justkui kirjanduse absoluutne vastand. Aga asetatud on see ürgse, püha kirjanduse koha peale.
Selline stilistiline võte vabastab hulga tähendusi, mis enne teaduse, kirjanduse, eneseabi ja religiooni kivististe all kinni olid. Niisugune sisu ei libise sujuvalt ja märkamatult romaani endise koha peale. «Sisu» ütleb justkui üht, koht seal taga aga räägib hoopis midagi muud. Nende vahele jääb kummaline õhk. Tekib uus ruum, kus ikkagi, ehkki hoopis teisiti, saab toimuda see, mis kirjanduses ikka on toimunud: Houellebecq on kuri ja küüniline, et meie ei peaks seda enam olema.
Houellebecq tõestab pikkade teaduslike tiraadide najal hinge olematuse, et meie saaks selle olemasolu tunda. Houellebecq demonstreerib detailselt tähenduse võimatust, et meie jälle tähendust näeks. Houellebecq on lootusetu, et meie ei peaks seda enam olema. Ja kohas, kus ei olnud mitte midagi, on jälle see seletamatu miski.
Meister «Meistris ja Margaritas» põletas oma käsikirjad. Hiljem selgus, et midagi ei saanud kustutada, sest taevasse jäi käsikiri alles. Romaanide lehed on võinud lugematuid kordi ära põleda, aga kaaned inimese pähe on jäänud alles. Piisab ainult sellest, et keegi puhastab kõvaketta, sisestab programmi uued andmed, ja kõik hakkab jälle otsast peale.
Raamat
Michel Houellebecq
«Elementaar-osakesed»
Sari «Moodne aeg»
Varrak, 2008