«Pealtnägija»: ümbrikupalk jättis tööl rängalt viga saanud meremehele kesise pensioni

Kalapüük. Foto: Raigo Pajula

Endise tüürimehe Aleksander Valjajevi juhtum pole tähelepanuväärne ainult selle poolest, et ta kaotas tervise rängas tööõnnetuses, vaid hoiatav näide, kui kalliks võib minna töö korraliku lepinguta ja ümbrikupalga eest.

Esmapilgul ei saa aru, et Haapsalus elaval Aleksander Valjajevil suurt midagi viga oleks. Tegelikult on 55-aastane endine meremees pime, lisaks kaotas ta tasakaalutunde ja suure osa mälust. Arvestades kaks aastat tagasi tööõnnetuses saadud peatrauma raskust, on ime, et ta üldse elus on, vahendas ERR uudised «Pealtnägijat».

37-aastase staažiga meremees ja kahe poja isa töötas õnnetuse hetkel kapteni abi ja tüürimehena traallaeval Ramsi, mis kuulub Eesti suurimale kalapüügifirmale OÜ Morobell, mille laevastik püüab kilu ja räime Eesti ning Soome vetes. Viimase Äripäeva edetabeli järgi oli Morobell Läänemaa edukaim ettevõte ja firma suuromanik Raivo Baum rikaste edetabelis 200. kohal.

Aleksandri invaliidistumine on hoop kogu perele. Kodus ei istu mitte ainult parimates aastates mees, vaid ka tema abikaasa ja eestkostja Larissa Valjajeva, sest Aleksander vajab pidevat hoolt.

Päev, mis Valjajevite elu pea peale pööras, oli 24. detsember 2011. Tagantjärgi selgitab firma, et hoolimata tormisest ilmast ja jõulupühadest startis traallaev Ramsi kella 10 paiku hommikul Haapsalu sadamast siiski merele, sest aasta lõpu lähenedes oli vaja välja püüda veel kasutamata kvoot. Viimase telefonikõne tegi naine Aleksandrile kella ühe paiku päeval, mil laev lähenes Osmussaarele. Mees lubas, et on kella seitsme paiku sadamas tagasi ja saab kodus jõululauda istuda.

On tähelepanuväärne, et juhtunust ei teatanud mitte tööandja, vaid Aleksandri kolleegi abikaasa. Õhtul mees enam telefonile ei vastanud, kuid helistas hoopis naabrinaine, kellelt Larissa sai teada, et Aleksander on haiglas.

Morobelli juhataja Raivo Baum keeldus «Pealtnägija» kaamera ees selgitustest, tema sõnul ei soovi rääkida ka kapten ega keegi teine. Firma keeldus «Pealtnägijat» ka Ramsi pardale lubamast. Sestap tuli pilt kokku panna uurimise materjalidest ja teiste ütlustest.

Ramsi, pardal kuus meeskonnaliiget, jõudis 24. detsembril kella kahe paiku Osmussaare esisele ja hakkas hoolimata suhteliselt tugevast lainetusest traali vette laskma. Järsku tross vintsil takerdus. Valjajev, kes seisis kõige lähemal, läks seda vabastama. Tagantjärgi ei suuda keegi seda lõpuni selgitada, aga kuidagi – tõenäoliselt tormi tõttu – oli traali mehhanismis takerdunud ka teine kett, mis järsku pingest vabanes ja tüürimeest otse kuklasse tabas enne, kui ta midagi taipas.

Kapten ja firma kiirabile ei teatanud

Kui õnnetus on arusaamatu, siis veel kummalisem on pere meelest kapteni ja firma edasine käitumine. Alustades sellest, et ise laevalt kiirabisse helistamise asemel võeti ühendust lähima sadama, Dirhamiga ja paluti neil seda teha. Väljakutse läks Haapsalu kiirabisse, aga seal ei saadud aru, kui tõsise juhtumiga on tegemist ning saadeti kohale tavaline brigaad.

«Aga siis, kui nad kohapeal olid näinud, et trauma on tõesti tõsine, et inimene juba koomas, siis kutsuti Tallinna brigaad,» meenutas tüürimehe abikaasa.

Dirhamist startinud tavaline kiirabi ja Tallinnast startinud reanimobiil said trassil kokku ja patsient anti üle. Selle möödarääkimise tõttu kaotati aga peaaegu tund aega. Kui õnnetus juhtus kell kaks päeval, siis lahtise koljuluumurruga tüürimees jõudis Mustamäele kell pool kuus õhtul. Kuid peatrauma puhul on iga minut on arvel.

Koomast tuli Aleksander välja kaks nädalat hiljem, iseseisvalt hingama hakkas kuu ajaga, haiglast pääses poole aasta pärast ja taastusravi kestab tänaseni. «Tasakaalu ei ole, nägemist ei ole ja, nagu arstid räägivad, on inimestel pikk mälu ja lühikene mälu, tal ei ole just seda lühikest mälu,» selgitas Larissa. See, mida mees tegi hetk tagasi, ta ei mäleta, kuid näiteks lapsepõlv on tal meeles. Aleksandri sõnul ei mäleta ta juhtunust mitte midagi ning Larissa sõnul ei hakkagi mäletama, kuna see on aju kaitsereaktsioon.

Larissa räägib mehe eest ka seetõttu, et pärast õnnetust on ta tema ametlik eestkostja. Õnnetu laev lahkus pärast vigastatu mahapanekut Dirhamist ja sõitis vaikselt Haapsallu. Mitte keegi ei teatanud politseisse ega tööinspektsiooni, ehkki seadus ütleb selgelt, et tööõnnetuse puhul tuleb seda teha viivitamatult.

Tööinspektsioon rikkumist ei näe

Tööinspektsiooni peadirektori kt Rein Reisberg ütles, et ametkonnal ei ole tööandjale etteheiteid. Määrus, mis puudutab tööõnnetusest teatamist, räägib küll raske õnnetuse puhul teavitamisest, aga tööandjal ei pruugi sel hetkel olla selgust, kas on raske õnnetus või mitte.

Väidetavalt ei saanud firma kohe aru, et juhtus raske õnnetus. Samuti pole kusagil sätestatud, mida õieti tähendab viivitamatult teatamine. Nii jõudis info rängast õnnetusest tööinspektsiooni alles viis päeva hiljem, 29. detsembril. Ja sealt kulus veel ligi nädal enne, kui inspektsiooni uurija 5. jaanuaril kohale läks. «Kahe nädala pärast ei saa tõesti  mitte midagi tõestada, seal on kõik oli likvideeritud,» on Larissa nördinud.

Rein Reisberg selgitas, et kui juhtunust saadi teada viis päeva hiljem, siis pole enam vahet, kas minna  pärast õnnetust kuuendal või kümnendal päeval.

Kuna Aleksander sattus haiglasse, on vereproovidest teada, et tüürimees oli õnnetuse ajal kaine, mida ei saa naise sõnul öelda teiste meeskonnaliikmete kohta. «Ma juba nii palju tean seda seltskonda, uskuge mind, et see joomine seal käib pidevalt ja see ei ole saladus,» kinnitas Larissa. Paraku algas juurdlus nii hilja, et joobeekspertiisil polnud enam mõtet.

Firma omanik eitab kategooriliselt, et kalurid võisid olla joobes. «Pealtnägijale» saadetud vastuses leiab Raivo Baum, et kui keegi õnnetuses üldse süüdi on, siis Valjajev ise seda enam, et kapteni abina vastutas just tema tööohutuse eest laevas. Ta resümeerib: «Kokkuvõttes oli tegu väga õnnetu olukorraga, kus kogenud ja igat liigutust ning kohta laevas teadev, samuti kõikvõimalikud ohutusalased koolitused läbinud inimene lihtsalt kaotas tähelepanu ja käitus hooletult.»

Tööinspektsioon tegi siiski firmale ettekirjutuse, kus ei tuvastatud otseselt, kes õnnetuses süüdi oli, kuid heideti siiski ette puudulikku riskide ennetamist ja ohutusalast koolitust. Samuti edastas inspektsioon oma materjalid prokuratuuri, et algatataks kriminaalasi. Morobell läks aga kohtusse, kus Tööinspektsiooni ettekirjutusest ei jäetud kivi-kivi peale – praktiliselt kõik punktid tühistati. Reisberg tunnistas «Pealtnägijale», et inspektor tegi oma tööd kehvasti.

Et kriminaaluurimise alguseks oli juba nii palju vett merre voolanud, ei suutnud ka politsei suurt midagi leida ja hoolimata Valjajevite protestidest menetlus lõpetati tänavu augustis. Pere sõnul tähendab venitamise ja vussimise nahka läinud uurimine, et kadus ka lootus saada hüvitist.

Ümbrikupalk jättis mehele kesise pensioni

On palju vaidlusttekitavaid peensusi, mis sellesse loosse ei mahu. Tagantjärgi ei saa ka «Pealtnägija» öelda, kes täpselt õnnetuses süüdi on. Aga on veel üks oluline moment, miks «Pealtnägija» sellest tragöödiast üldse räägib ja mis võiks olla hoiatuseks paljudele. Nimelt suurendab Valjajevite tuska see, et Aleksander sai nende vältel aastaid osa palgast mitteametlikult ehk nö ümbrikus. Selle tõttu on 37 aastat merel töötanud ja täielikult invaliidistunud mehe pension täna vaid 294 eurot.

Larissa Valjajeva kinnitab, et osa palgast ümbrikus maksmine oli laeval tavaline nähtus. Ta lisas, et esimesed kolm või neli aastat pärast seda, kui firma oli laevad välja ostnud, palka ametlikult üldse ei makstud.

Raivo Baum eitab seda kategooriliselt. Tema sõnul on pisikese pensioni põhjus hoopis eriline töörežiim, kus Valjajev vormistati suviti eelpensionile ja sügisel tagasi tööle. Baumi sõnul aga ei hoidnud tüürimees ise seda aruandlust korras ja nüüd kaotab seetõttu pensionis. Siiski leidub teisigi firma ekstöötajaid, kes kinnitavad palkade maksmist mustalt. Avalikult oli valmis rääkima Ülar Vellak, kes oli madrus Ramsi sõsarlaeval Topu. Ta läks kaks aastat tagasi pensionile, mistõttu pole tal midagi karta. Tema kinnitusel jagas kapten osa palgast laevas ning osa kanti ametlikult arveldusarvele.

Kui «Pealtnägija» Baumilt veel rea täpsustavaid küsimusi küsis, teatas firmajuht lõpuks, et pole kohustatud meile vastama. Tekkinud on paljuski sõna-sõna vastu olukord, kus lõplikku tõde on raske paika panna. Aga raske on vastu vaielda sõnumile, mida Larissa Valjajeva pärast nende pere tragöödiat üldsusele edastada soovib.

«Kindlasti, kui asute tööle, otsige ausad firmad, kes sõlmivad lepingu ja mingil juhul ei tohi, eriti noored inimesed, nõus olla, et palka makstakse mustalt,» hoiatas ta. «Me kunagi ei tea, kas jääme haigeks või midagi juhtub, siis ei saa mitte midagi tõestada.»

Eestis toimus mullu üle 800 raske tööõnnetuse, mis on väikese riigi kohta ehmatavalt suur number. Viimati lõppes õnnetus tööpostil surmaga läinud nädalal.