Pilguheit minevikku: kust tuli rahvasaadikute volikokku kuulumise keeld?

Vaidlused selle üle, kas saadikud võivad volikokku kuuluda või mitte, said alguse juba 2000. aastate algul. 2001. aasta kevadel algatas valitsus volikogu valimise seadust muutva eelnõu, kuhu põhiseaduskomisjon lisas menetluse käigus keelu olla üheaegselt riigikogu ja kohaliku volikogu liige.

Põhiseaduskomisjoni toonase isamaaliitlasest liikme Mart Nuti sõnul leiti muudatust tehes, et liiga paljudes ametites on ühed ja samad inimesed, ning sooviti suurendada ka teiste võimalusi poliitikas osaleda. «Loomulikult oli teada, et Soomes oli vastupidine arusaamine, kus rõhutati, et parlamendi liige peakski olema volikogus, et tugevdada sidet oma valimisringkonnaga. Meil otsustati teha teistsugune valik,» ütles ta.

Nutt märkis, et kuulus ka ise kuus aastat nii volikokku kui riigikokku ning nende ülesannete samaaegne täitmine oli tegelikult väga koormav. Nii võis tema hinnangul võtta seda otsust ka poliitikute soovina enda elu kergemaks muuta.

Riigikogu võttis seaduse vastu 2002. aasta märtsis 55 poolt- ja 31 vastuhäälega. Seaduse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu, Ühendatud Rahvapartei ja Koonderakonna saadikud ning selle vastu olid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsiooni liikmed. Kahel toolil istumise keeld pidi jõustuma 2005. aasta sügisestest kohalikest valimistest.

2004. aasta lõpus esitas reformierakondlane Väino Linde omavalitsuse korralduse seadust muutvale eelnõule aga muudatusettepaneku, mis oli kantud soovist anda rahvasaadikutele taas luba volikogude töös osaleda. Muudatus oli küll korralduslik, kuid sisuliselt valmistas see ette varasema otsuse jõustumise nurjamist.

Linde põhjendas oma ettepanekut toona seisukohaga, et keelu kaotamine aitab saadikutel olla paremini kursis kohalike probleemidega, mida on ka riiklike otsuste langetamisel mõistlik teada. «Ei ole esitatud ka ühtegi veenvat argumenti, mis räägiks praeguse olukorra muutmise karjuvast vajadusest,» lausus ta.

Kuigi põhiseaduskomisjon arvestas ettepanekut vaid osaliselt, leidis see täiskogus toimunud hääletusel Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu häältega toetust.

2005. aasta märtsis ehk vaid loetud kuud enne toonaseid kohalikke valimisi algatas Linde koos sel ajal Keskerakonda kuulunud Ain Seppikuga ka riigikogu töökorraseadust muutva eelnõu, et volikokku kuulumise keeld ei jõustuks.

Parlament oli sellegagi nõus ning mõlemad seadused võeti sama aasta 12. mail vastu. Töökorraseaduse muudatusi toetasid lõpphääletusel Res Publica, Reformierakonna ja Keskerakonna ning omavalitsuse korralduse seaduse vastuvõtmist lisaks neile ka Rahvaliidu saadikud. Nii said riigikogu liikmed taas õiguse istuda kahel toolil ehk tegutseda nii parlamendis kui linna- või vallavolikogus.

Sellega vaidlused aga ei lõppenud. Nimelt polnud muudatustega nõus president Arnold Rüütel, kes ei kuulutanud töökorraseadust välja ja vaidlustas selle lõpuks riigikohtus. Rüütel leidis, et riigikogu liikme võimalus kuuluda valituks osutumisel samaaegselt kohalikku volikokku on kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning ametite ühildamatuse põhimõttega vastuolus.

Muu hulgas märkis ta, et volikokku kuuluv riigikogu liige asub teostama täidesaatvat riigivõimu, mis pole põhiseadusega kooskõlas. «Püüded tegutseda poliitiliselt aktiivselt mõlemal tasandil jäävad kahe tooli peal istumiseks ja sellisel moel tehtud töö liigselt killustatuks. Mõistan poliitikute soovi oma võimeid igakülgselt rakendada, kuid selline hõivatus võib viia kergelt valijatepoolse põhjendatud rahulolematuseni,» ütles Rüütel toona.

2005. aasta oktoobri keskel tunnistaski riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muudatuse põhiseadusvastaseks. Riigikohus leidis, et vahetult enne kohalikke valimisi vastu võetud olulisi valimisõiguse muudatusi sisaldav seadus on vastuolus põhiseadusest tuleneva demokraatia põhimõttega.

«Kolleegium ei pea demokraatlikuks selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks,» märkis kohus, mille hinnangul on valimisreeglistiku muutmisel miinimumnõudeks, et olulisi muudatusi toov seadus jõustuks aegsasti enne valimisi.

Kuigi poliitikud on aeg-ajalt tõstatanud küsimuse, kas riigikogu liikmeid ei peaks siiski lubama taas volikogudesse, pole vastavaid algatusi tehtud ning volikokku kuulumise keeld viidi sisse ka 2007. aastal vastu võetud riigikogu liikme staatuse seadusse.

Nutt nentis, et mingil määral on keelu kaotamist arutanud kõik parteid, kuid tugevat võitlussoovi pole kellelgi olnud ja nii on jäädud praeguse korra juurde. Tema sõnul on lähtutud eeldusest, et ilmselt oleks piirangu mahavõtmine ebapopulaarne, ning samas pole see olnud ka nii suur takistus, et selle nimel väga tugevalt võidelda.

Suurt kasu pole piirang tema hinnangul toonud ning pigem on see olukorda hoopis halvendanud: parlamendipoliitikud kandideerivad ikkagi, kuid pole kohustatud volikogus töötama. «See polnud alguses eesmärk, aga nii kukkus välja. Nagu ütles Viktor Tšernomõrdin: tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati,» märkis Nutt ja lisas, et on otsustamise küsimus, kas keeldu muuta või mitte, sest puhtalt hea ega puhtalt halb pole kumbki.

Aastate eest keelu tühistamise algatanud Väino Linde ütles samuti, et erinevad fraktsioonid on senise korra muutmist arutanud ning argumente võib leida nii selle poolt kui vastu. Ta toetas põhjalikuma arutelu algatamist, kuid lisas, et sel juhul saaks rääkida keelu kaotamisest alles riigikogu ja volikogu järgmistele koosseisudele.

Kohalikud valimised toimuvad tänavu 20. oktoobril, riigikogu valimised aga märtsis 2015.