Mall Värva ütleb, et tänavu on kõik võimalik - ka roosid novembris Mall Värva elab Otepää mail Nõuni lähedal just seda elu, mida ta elada tahab. «Lõpuks ometi,» nagu ta ise ütleb.
Mall uurib ja pildistab ravimtaimi, taevast ka. Teeb õieteraapiat. Tema maja ei seisa kanajalgadel ja parsil ei kuiva nõiarohud. Loodusravitseja Mall on tänapäevainimene.
«Kõigepealt joome melissiteed. Aga suhkrut te minu pool ei saa.»
Mall valab. Ja näe, ei annagi suhkrut. Loodusravi. «Sööge mett,» soovitab Mall. «Suhkur on soolastki kahjulikum.»
Saabume Malle juurde tema meelisajal. Siis, kui ta on omavahel koos kass Täpiga. «Mees on enamuse päevast kodust ära. Kaks poega - 23 ja 15 - ajavad ka omi asju. Ühesõnaga, kõik on objektil.»
Mall on argipäevase vaikeluga silmanähtavalt rahul. Ja nüüd äkki meie. Nõuame tee sisse suhkrut ja esitame küsimusi. «Sellepärast ongi see kass rohkem kui kass, et oleme temaga palju kahekesi.»
Mall ütleb, et Täpi käib omapead ja et tal on oma süsteem. Käikudeks ikka. Ja Täpi ei pidavat kräunuma, vaid rääkima.
«Õnn on see, kui inimene saab teha seda, mida ta tahab ja õigeks peab,» mõtleb Mall. «Olla vaba.»
Mall vaatab ajas tagasi ja arvab, et tema on vaba olnud umbes kümmekond aastat. Või natuke vähem. «See on olnud aeg enese sisse vaatamiseks, looduses olemiseks, taipamiseks.»
Küsin, kas ka Malle suure elu sees on olnud mitu väiksemat, millest mõned tunduvad nüüd, hiljem, väga võõrastena. Tavaliselt see inimestega nii on. «On küll,» ütleb Mall vaikselt. «Mõni oli kohe niisugune, et nüüd mõtled - no milleks?»
Mall arvab siiski, et elus ei ole midagi ülearust. Teadmine, et ka midagi muud on olemas, tulevat selle kaudu, et sa hetkel olevaga enam rahul ei ole.
Räägime ajast. Mall kõneleb, et aasta 2000 on olnud väga eriline. Et nüüd ongi lõpuks käes Malle kohutavalt kaua oodatud enda aeg.
«Isa ütles kunagi mulle, lapsele, et aasta 2000 tuleb väga eriline. Ootasin endamisi seda erilist aastat ja nüüd tundsin selle ära.»
Mall on tähele pannud, et loodus astub sel aastal teistsugust sammu. On natuke nihkes. Kõik on natuke
«Sel aastal ilmus minu raamat «Tee ravimtaimede juurde», mille tiraazhist on seitsme kuuga üle poole ära müüdud. Ilmus ka kaks kalendrit - lilledest ja taevast. Midagi on teisiti ja annaks jumal, et kõik sellega piirduks.»
Mall mõtleb, et võib tulla aegu, kus peame muretsema senisest rohkem ümbritseva pärast. Sest oleme ise oma jalgealust õõnestanud. Ja hävitanud seda, mida hävitada ei tohi.
«Aga sellist taevast ei ole kunagi varem olnud,» teab Mall. «Ja selliseid märke.»
Mall näitab oma taevakalendrit. Selles on loojanguid ja päikesetõuse. Valgust ja pimedust. Värve. Pilvi. Kaksteist taevast.
Taevakalendril on hea minek. Sest see on eriline. Sest taevakalendrit ei ole varem olnud.
«Palju teie taevasse vaatate?» küsib Mall.
Ma parem ei vasta.
Mall sai juba lapsena võtta selle eest, et vaatas liiga tihti taevasse. Ja selle eest, et vaatas liiga tihti maha - jalgade ette.
«Kui käia nina maas, siis ei ole ohtu kellelegi peale astuda,» teab Mall.
Sest maas on asju ja on elusid.
Õieteraapia tuli Malle ellu tänu Virpi Raipala-Cormierle. Virpi on Soome tuntuim ravimtaimeteadlane ja arvatav nõid, kes põhjanaabritest ajakirjanike kinnitusel võib muuta inimese elu. «Ta on hea nõid ja väga tark inimene,» ütleb Mall. «Ja ta muutis minu elu.»
Virpi teadis kohe, et õieteraapia sobib Mallele. Selline kooskõla. «Olen alati tundnud uudishimu uute asjade vastu.»
Mall valab veel melissiteed. Ilma suhkruta. «Õieteraapia on hinge kaudu ravimise viis,» pajatab ta. «Sellele pani 1930. aastal aluse inglane Edward Bach. 38 taime õietilkadest koosnev õieteraapiakomplekt on tänaseni kogu maailmas selle ravimeetodi aluseks.»
Mall näitab õietilkade komplekti - karbitäit tillukesi pudeleid. Saan teada, et õied lõigatakse allikavette ja lastakse neil seista päev otsa niidu peal päikese käes. Nii läheb õieenergia vette.
«Õielahus võtab ära negatiivse meeleolu - masenduse, kadeduse, stressi, hirmu, ebakindluse, toimetulematusetunde, kurbuse, vihkamise, armukadeduse, raevu. Õieterapeut peab teadma, millise õie tilku keegi vajab.»
Ihuhädad tulevad hingehädadest. Haiget saanud hing räägib keha kaudu. «Kui inimene tunnistab oma valesti elatud elu, siis õietilgad aitavad tal õigele teele tagasi pöörduda,» usub Mall.
Tilkade segamisel on õieteraapias siiski vaid väike osa. Tähtsam on oskus inimene õieti ära kuulata. Kõrvaltvaataja kuuleb alati selgemini. Ja näeb.
«Kahjuks on seda just lastele väga palju vaja. On palju koolistressi ja hirmu.»
Malle käest saavad abi ka lapsed. Need, kes oma muredega vanemaid ei taha koormata ja eelistavad südant puistata võõrale.
Koolikiusatud näiteks.
Mall ütleb, et Bachi karbike sisaldab isegi õppimisetilku ja neid, mis võtavad ära halvad harjumused. Üks laps lõpetanud valetamise ja tunnistanud ka vanad pettused üles - need, millest emal aimugi polnud.
Saaks neid tilku kuidagi ühisveevärki
Valetamise vastu mõjub Rock Rose ehk kuldkann, õppida aitab Chestnut Bud ehk hobukastani nupp.
Loomulikult ei saa keegi targaks niisama kastaneid jõhverdades, sest kes oleksid siis prantslased?
Õieteraapia on Eestis veel üsna tundmatu ala. Mall kirjutab praegu Bachi õieteraapiat tutvustavat raamatut ja loodab, et tulevikus töötab iga polikliiniku ja haigla juures õieterapeut.
Ta väidab, et seljakangus ja radikuliit võivad tabada neid, kes seavad oma elule liiga ranged raamid. Liigesed hakkavad aga valutama enesesüüdistajatel.
Enamikule meist on tuttav tunne, kui televiisorit vaadates hakkab mõne esineja pärast nii häbi, et tahaks ise maa alla vajuda. Miks ometi, võõras esineja ju?
Mall arvab, et teraapiast paremini aitab siis telekanupp. Kui seda vajutada.
Biovampiiride vastu saab igaüks ennast ise kaitsta. Õieterapeudi juurest ei ole mõtet vampiirivastast rüüd otsida.
«Kes meeletult kardab, et tema käest võidakse midagi võtta, sellelt ka võetakse,» arvab Mall ja nimetab, et ka tema on biovampiiride kartmise lastehaiguse läbi põdenud. «Nüüd mõtlen, et kui minult on midagi võtta, siis võtku. Küllap jääb mullegi. Ma ei mahu enam elama hirmu alla, et keegi kadestab mind või soovib mulle halba.»
Gunnar Aarma on öelnud, et teiste vastu tehtud halvast tuleb viis kuuendikku tagasi tegijale. Mall on kindel, et üks kuuendik ei tee kellelegi suuremat häda, viis kuuendikku tegijale aga küll.
Ühel talvel oli Mallel hädasti vaja kortslehte. Ta leidis selle lambaheina seest. Kortslehejutt on selleks, et öelda - Mall ei käi suvel metsas nimekirja järgi vajalikke ravimtaimi korjamas.
«Mina ei mahu raamidesse,» ütleb ta ise. «Mulle meeldib küll kasepungi korjata, aga ma ei võta neid elavalt puult. Sel kevadel istusin näiteks metsasihil, mida elektrimehed olid puhastanud, ja nokitsesin pungi.»
Malle käest saab loodusrohtu see, kel on seda väga vaja. Ta ei taha taimedega äri teha.
«Suurtes kogustes tehtud asjade sees ei ole jõudu. Mina pean taimega rääkima ja teadma, millal ja mille jaoks see on korjatud.»
Mall ja tema pere kolm meest söövad kevadel ka umbrohtu. Salati peamine komponent olevat näiteks redis või kurk, mille söögikõlblikkuses keegi kahelda ei julge. Ülejäänu aga - põdrakanep, teeleht, võilill, naat, kortsleht. «See salat annab niisuguse jõu! Meespere nimetab seda heinaks, aga sööb meelsasti.»
Mall saab oma jõu loodusest ja ravimtaimede korjamisest. Ta on kindel, et kui taimelt abi paluda, siis see ka aitab, nagu teda aitas jõuluajal sooja veega sulatatud maast välja kaevatud varemerohujuur.
«Kui ma vanaks jään ja mind enam kellelegi vaja ei ole, siis tahaksin ära metsa minna,» mõtleb Mall valjusti.
Kui ma vähegi inimesi tunnen, siis Mall ei jää kunagi üleliigseks, mõtlen mina endamisi.