Kuid Tõnisson oli ühekorraga nii aristokraat kui ka rahvamees. Kesklinnas liikudes ei pannudki ta vahel peakatet pähe, vaid hoidis seda läbi rahva liikudes n-ö alalises tervitus-asendis - ka tavaliste, isiklikult tundmatute inimeste tervitus nõudis taktikohast vastust, meenutab Ilus.
Tõnissoni vastuolusid täis isiksus lummas ning pakkus kõneainet juba tema kaasaegsetele.
«Tõnissonis on kaks inimest ja kaks iseloomu,» kirjutab advokaat Sumberg, Postimehe endine tegevtoimetaja 1938. aastal. «Maailmavaateliselt on ta demokraatliku usutunnistusega rahvamees, tegelikus elus aga iseseisev ja vankumatu juht; administraatorina vali ja nõudlik ülemus, eraelus aga järeleandlik, kaastundlik ja kõigiti humaanne inimene.»
Meie kaasaegne Ain Kaalep arvab umbes samas võtmes: Tõnisson oli Eesti demokraatia üks sünnitajaid, kuid isiksusena peaaegu diktaatorlik; tema vana vastane Konstantin Päts oli sellesama demokraatia üks summutajaid, isiksusena aga pehme ning leebe.
Milline oli Jaan Tõnissoni sisemaailm, millisena mäletavad seda meest need, kellel oli õnne temaga kokku puutuda?
Kõigil Tõnissoni-aegse Postimehe toimetuse liikmetel on tulnud rohkem või vähem kokku puutuda Tõnissoni «plahva-tustega». Need olid hirmsad, pikselised ning kohati päris ränki väljendeid kasutavad peapesud töötajale, kes millegagi oli ära teeninud «shefi» pahameele.
Kõige nauditavama kirjelduse neist «plahvatustest» on meieni edastanud Postimehe pereliige Karl August Hindrey, kes ka ise väitis end neid äikesepuhanguid samuti suisa teadusliku huviga nautivat.
«Juba eksplosiooni dünaamiline areng pakkus huvi: kõige päält näkku tõusev puna,» kirjeldab Hindrey. «Nende inimeste viha on äge ja suur, kel puna näkku tõuseb, kuid mitte nii hädaohtlik kui nende oma, kes näost valgeks lähevad. Tõnissoni juures algas viha selle punaga ja leegitsevate silmadega.»
