Kunagi visati Supilinnas praht akendelt tänavale ja mööda kangialuseid luurasid pesemata põngerjad, räägib rahvasuu. Murjani näoga lapsed taovad Supilinna tänavatel jätkuvalt palli ja nende isad ostavad suure pruuni maja ukse vahelt salapitserit kandvat kesvamärjukest.
Tänavale ei visata enam tühje piimapudeleid. Küll aga leiab varahommikune tööle tõttaja tänavalt supilinlasele ööga väikseks jäänud saapaid ja punaseid tuulemantleid. Nendest sõidab Tähtvere tänaval üle 16. liini buss.
Mart Reiniku gümnaasiumi tüdruku Katrin Gingeli väljamõeldud muistendi järgi sündis Supilinn Emajõe kaldale vana nõiakese supikeetmisest. Kuum, käsipõletav katel läks ümber, supp voolas laiali ja sellest tekkisid majad, kirjutab Katrin 4. a klassi raamatus «Meie ise».
Tüdruk ei pane palju mööda. Supilinn keeb kergesti üle. Naabritele on vaja öelda võimaluse piires «aitäh» ja «head aega» ning «mul pole aega». Võõrasse supipatta pole vaja kiigata.
Näide elust. Üritasin peenart harida. Naabrinaine soovitas põllupeenral kohta, millele ei pidavat kindlasti tahtjaid olema, andis pealekauba lahkelt labida. Pool tundi kaevasin maad. Siis tuli naabrimees teisest korterist, krabas labida käest. Ütles, et see maa, kus ma kaevan, on korter 11 oma, maasikate kasvatamiseks, naabrinaine aga olevat vana õelus. «Vana õelus» kinnitas omakorda, et sama taat on endine KGB nuhk.
Selgus, et taadil ja mooril on olnud rohkem kui 30 aastat tülipundar kiskuda.
Võimalik, et sama sorti - koerajunne, aialappe, kuurivõtmeid ja muid intriige täis arutud tülipajad podisevad teisteski Supilinna majades, mis enamasti on vanad, ehitatud enne viimast ilmasõda.
