Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Linn, kus varesed istuvad inimeste õlgadele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Tagaaedade risuhunnikud jätavad mulje, nagu ei elaks neis agulimajades keegi Supilinn on Tartu legendaarseim ja kontrastseim linnaosa. Ühelt poolt on see oskarlutsulik määratu tagahoov ausõna peal seisvate puumajade ning aguliintriigidega. Teisalt - just siin elab mõnigi ülikoolilinna akadeemiline perekond, palju arhitekte, kunstnikke ning boheemlussümbolist muusik Mülleri Sass.

Kolm kuud elasin Supilinnas Tähtvere tänavas minagi. Tuttavad, kuuldes, et sattusin Supilinna elama, naersid kõigepealt hea suutäie, pärast tükk aega parastasid. Miks, ei saanud ma toona aru. Nüüd tean täpselt.

Kunagi visati Supilinnas praht akendelt tänavale ja mööda kangialuseid luurasid pesemata põngerjad, räägib rahvasuu. Murjani näoga lapsed taovad Supilinna tänavatel jätkuvalt palli ja nende isad ostavad suure pruuni maja ukse vahelt salapitserit kandvat kesvamärjukest.

Tänavale ei visata enam tühje piimapudeleid. Küll aga leiab varahommikune tööle tõttaja tänavalt supilinlasele ööga väikseks jäänud saapaid ja punaseid tuulemantleid. Nendest sõidab Tähtvere tänaval üle 16. liini buss.

Mart Reiniku gümnaasiumi tüdruku Katrin Gingeli väljamõeldud muistendi järgi sündis Supilinn Emajõe kaldale vana nõiakese supikeetmisest. Kuum, käsipõletav katel läks ümber, supp voolas laiali ja sellest tekkisid majad, kirjutab Katrin 4. a klassi raamatus «Meie ise».

Tüdruk ei pane palju mööda. Supilinn keeb kergesti üle. Naabritele on vaja öelda võimaluse piires «aitäh» ja «head aega» ning «mul pole aega». Võõrasse supipatta pole vaja kiigata.

Näide elust. Üritasin peenart harida. Naabrinaine soovitas põllupeenral kohta, millele ei pidavat kindlasti tahtjaid olema, andis pealekauba lahkelt labida. Pool tundi kaevasin maad. Siis tuli naabrimees teisest korterist, krabas labida käest. Ütles, et see maa, kus ma kaevan, on korter 11 oma, maasikate kasvatamiseks, naabrinaine aga olevat vana õelus. «Vana õelus» kinnitas omakorda, et sama taat on endine KGB nuhk.

Selgus, et taadil ja mooril on olnud rohkem kui 30 aastat tülipundar kiskuda.

Võimalik, et sama sorti - koerajunne, aialappe, kuurivõtmeid ja muid intriige täis arutud tülipajad podisevad teisteski Supilinna majades, mis enamasti on vanad, ehitatud enne viimast ilmasõda.

Ise leidsin ulualuse punase katusega kollases katusekambrite, veranda ja aknaluukidega elamus, kus, nagu teatab mälestustahvel seinal, elas aastatel 1932-1954 luuletaja Karl Eduard Sööt.

Õhtuti on Supilinnas sulnis jalutada. Kuuleb, kuidas katoliku kiriku kellad löövad pool- ja täistunde ning Indla korporatsiooni akendest kostab Raimond Valgre muusikat. Läbisegi rulluisutajatega rallivad motorollerid.

Õhtuks puhtaks pestud poisikesed taovad palle ja vaidlevad kõva häälega maailma asjade üle. Ukse vahelt piidlevad poiste pallimängu väikesed kollaste kleitidega tüdrukud. Nende emad korjavad tagaaiast kokku kuivanud pesu.

Õhtuses Supilinnas jalutades näeb sedagi, kuidas tuvid kõnnivad paaris mööda tänavat ja varesed istuvad heast peast inimeste õlgadele.

Läks tuttav tudengitüdruk Kati Valk hilisel tunnil kodu poole, istus vares õlale. Kati varesele siis seletas, et vares tulgu maha. Vares tuli maha. Käis Katil järel. Kati hakkas kõndima tagurpidi, vares kõndis ikka järele. Kati viskas varesele saiatüki. Vares võttis saia noka vahele, lendas pisut eemale ja viskas saagi aia taha koerale.

Supilinna varesed armastavad Supilinna koeri, Supilinna koerad hauguvad Supilinna inimesi. Välja arvatud suur must koer Tähtvere tänava alguses. Tema on Supilinna koertest kõige suurem ja tõupuhtam. Peremees mängib temaga tänaval teisel pool aeda seistes, visates koerale üle aia nukku, karjudes: jookse, tõbras.

Muidu on Supilinn tõupuhtusest kaugel. Kõrvuti elavad krantsid ja dogid ning need, kellel pidevalt samm sassis, nendega, kes pesevad igal pühapäeval oma euroremondi kihi all säravaid Meloni tänava maja aknaid ja on aknapesu juures kõige tõsisema näoga inimesed maamuna peal.

Mõnikord liigub Supilinnas lisaks linnaosa enda elanikele peenematki rahvast. Harva eksib sinna jõukas soomlane, imestades siiralt Tähtvere tänavalt avaneva vaate üle. Seiske Tähtvere alguses mõne paaritu arvuga maja ees ja teile paistavad kätte nelja Tartu kiriku tornid.

Tänavanimed on Supilinnas ilusad ja söödavad - Marja, Meloni, Herne, Kartuli. Ka poodide nimed kisuvad toidukeskseks - Herne pood, Kartuli pood, Kringlipood.

Tähtvere tänava Kringlipood on lahti ka pühapäeviti, seal müüakse ühekaupa mune, sprotte ja palju sorte nalivkasid.

Halvaad ja pakisuppe Kringlipoes ei ole, saiakesed on samas majas Tähtvere pagaris tehtud. Keeksidest ei pea seal Tootsi kombel rosinaid noateraga taga ajama: need koosnevad peaasjalikult rosinatest.

Kolme Supilinnas elatud kuuga sai selgeks, et selles Tartu legendaarses linnaosas läheb jätkuvalt peale see, mis odav ja hea. Peo peale paistab kätte ka see, mismoodi võib elu minna siis, kui kõik jätta seisma ja leppida vaid sellega, mis olemas on.

Viimasel ajal on Supilinna kanti jõudnud elama ka edukamat rahvast. Emajõe, Meloni ja Herne tänaval on uueks ehitatud maju, mis näevad juba välja nagu päris.

Igaüks ajab oma rida. Supilinn elab 21. sajandit.

Aive Antsov
Tudeng, endine Supilinna elanik

Tagasi üles