Eesti Energia avastas alajaamast valgekaartlaste mälestuskivi

Eesti Energia töötajad tahavad avada avalikkusele Tallinnas kunagise Kopli surnuaia müüri ääres asuva alajaama territooriumile lukustatud mälestuskivi, mille juurde tuuakse aeg-ajalt läbi aiaaugu salaja lilli.

Noore tamme alla paigutatud maakivist mälestusmärgi avastasid Eesti Energia (EE) põhivõrgu töötajad oma hämmastuseks umbes kolm aastat tagasi, kui põhivõrgu struktuuriüksus asutati.

Pelguranna tänava lõpus oleva alajaama aianurgas asuvale kivile on kantud venekeelne tekst «Igavene au kodumaa eest hukkunud vendadele loodearmeelastele», õigeusu rist ning aastaarvud 1919 ja 1920.

Kivil on märge, et see on paigaldatud aastal 1991, kuid Eesti Energia valduses pole ühtki dokumenti kivi püstitamise tingimuste, täpse aja ega mälestusmärgi rajajate kohta.

Linnavõim ei tea midagi

EE põhivõrgu käiduosakonna juhataja Mait Allika sõnul pole kivi paigutamise kohta EE alajaama kinnisele territooriumile ilmselt kunagi ametlikku lepet olnud. «Pärast iseseisvuse taastamist rajati igasuguseid asju, ilma et oleks tuldud selle peale, et pabereid korda ajada,» ütles Allika. «Vabadus ju tuli.»

Ka ajaloolane Küllo Arjakas ütles, et 1990. aastate alguse vabanemistuhinas paigaldati spontaanselt ilmselt üsna palju mälestuskive ja -tahvleid. «Keegi ei tulnud selle peale, et hakata midagi projekteerima ja lube taotlema,» nentis Arjakas.

Kivi olemasolust pole andmeid ka Põhja-Tallinna linnaosavalitsuses. Linnaosavanema abi Toomas Raag ütles Postimehele, et linnaosal on küll valminud endise Kopli surnuaia rekonstrueerimise projekt ning praegu tegeldakse kalmistut ümbritseva aia taastamisega, kuid mälestuskivist ei tea keegi midagi.

Aed tõstetakse edasi

Kuigi mälestusmärgi «omanikku» pole teada, tuuakse kivi juurde mitu korda aastas ilmselt mingitel tähtpäevadel lilli. EE põhivõrgu põhja alajaamade käidusektori juhataja Heldur Karjaherm ütles Postimehele, et värskeid lilli oli kivi juures näha nii sügisel kui kevadel. «Viimati toodi nii poti- kui ka lõikelilli,» ütles Karjaherm.

Lilletoojaid pole EE töötajad kohanud, ka alajaama häiresüsteem pole neist objekti valvavale turvafirmale märku andnud. Ilmselt käivad valgekaartlaste austajad üle aia või poevad läbi pargi varbaia kivi juures, kuhu signalisatsiooniandurid ei ulatu.

Kuna EE tahab oma alajaamale uue piirde ehitada, koostas AS Linnakujunduse Arendusbüroo arhitekt Külli Samblik aia ringitõstmise eskiisprojekti. «Energiafirma on lahkelt nõus andma osa oma maast, millel kivi asub, avalikuks kasutamiseks. Vana võrkaed lammutatakse ja rajatakse uus aed juba teisele poole kivi,» selgitas Samblik. «Siis jääb juurdepääs mälestusmärgile vabaks.»

Sambliku sõnul on alajaama sattunud mälestuskivi tema praktikas esmakordne selline juhtum, ka elektrifirma töötajad ei oska midagi meenutada. Varem on neil küll tegemist olnud vandaalide, varastega ja joodikutega.

Kopli alajaama piirde kohendamise käigus kaob ka varjuline napsisõprade nurgake aia vastasküljest, mis asub praegu samuti EE maal. Kahe pingi ja lauaga hekitaguses klõbistatakse õhtuti doominot ja lotot ning visatakse alatasa üle alajaama aia puruks klaaspudeleid. Koplisse maeti sadu valgekaartlasi Ajaloolane Küllo Arjakas jutustas, et loodearmee oli valgekaartlaste üksus, mis 1919. aastal korduvalt punaste käes olevat Petrogradi ründas, kuid pidi koos rindejoonega Eestisse taganema. Arjakase andmetel majutati lüüasaanud valgekaartlased Koplisse Vene-Balti laevatehase tööliste mahajäetud barakkidesse, kus nad nakkushaiguste käes vaevlesid.

«Neljas barakis asusid loodearmeelaste hospidalid, milles oli näiteks 1919. aasta detsembri lõpus 850 haiget, kes põdesid peamiselt plekilist ja soetõbe,» jutustas Arjakas. «Nakkusoht läks koguni nii suureks, et barakkide ala eraldati okastraadiga ja piirati liikumist linna suunas.»

Kuna loodearmee meditsiinipersonal oli nõrk, ravisid sõjaväelasi enamasti eesti sõjaväearstid. Nakkushaigustesse surid sajad võitlejad, kes maeti tollasele Kopli kalmistule. Nende matmiskohta rajati paekivist kabel, mis tehti koos kogu surnuaia hävitamisega 1950. aastatel maatasa.

Arjakase arvates võib mälestuskivi rajamise põhjus alajaama territooriumile olla just selle hävitatud kabeli ajaloolises asukohas. «Ilmselt pandi kivi sellele võimalikult lähedale ja nii see alajaama juurde saigi,» pakkus Arjakas.