Ma arvan, et päris täpselt ei suutnud seda ette kujutada meist keegi. Kuigi oli teada, et leiab aset paradigma vahetus, et rahumeelselt toimunud laulvale revolutsioonile peab järgnema majandusrevolutsioon, polnud me ehk kõik siiski valmis nii kiireks ja nii vastuoluliseks üleminekuperioodiks.
Suhteliselt kõrgemat hinda maksis muutuste eest Eesti maarahvas. Igaüks pidi ühest teatud päevast saama hakkama üksnes omaenese tarkusest. Tegelikult oleks ilmselt pidanud mõtlema võimalusele, et talupidamine eksisteerib koos suurtootmisega. Nüüd ju seisame ikkagi tõsiasja ees, et konkurentsivõimeline põllumajandus rajaneb suurtootmisel.
Siit võib ka järeldada, et kõik soovid ja mõtted pole täitunud. Oodatust suuremaks on kujunenud ka lõhe vanema ja noorema põlvkonna vahel. Mõnikord jääb mulje, justkui elaksime eri maailmades.
Viimasel ajal on palju kõneldud esimesest ja teisest Eestist. «Esimene» kuuldavasti ähvardavat lahkuda, kui keegi hakkab neile peale panema kohustusi «teise» Eesti toetuseks. Mina lootsin kümne aasta eest siiralt, et suudame jätkata niisama inimsäästlikult, kui alustasime laulvat revolutsiooni.
Täna tuleb tõdeda, et oleme saavutanud suurt edu majanduse makrotasandil, oluliselt vähem aga säästva majanduse, säästvate inimsuhete, säästva ühiskonnamudeli loomisel ja rakendamisel.
Olen siiski arvamusel, et nii väike rahvas nagu eestlased saab loota ennekõike omaenda jõule, sellega ka iseend säästes.
16. november on kalendris märgitud tähtpäevana. Kas tähtsustame seda päeva piisavalt?
See on üks väga tõsine tähtpäev ning selle tähendus on võrratult suurem, kui me tihti mõtleme. Tahan rõhutada, et Eestis toimus taasiseseisvumine rahulikult, veretult, suutsime ka Moskvaga asja nii läbi viia, et füüsilist konflikti ei tekkinud.