Eelmise aasta kevadel tuli 26 sotsiaalteadlast välja avaliku kirjaga nn kahest Eestist. Kui sügisel jõudis Kadriorgu Arnold Rüütel, nähti üha sagedamini selles teise Eesti võitu.
Kaks Eestit on reaalselt olemas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimulolijatele ja muidu «rikastele ja ilusatele» tundus see sageli kohutava unenäo ja lõpu algusena. Asi läks isegi niikaugele, et rahandusminister Siim Kallas ähvardas - esimese Eesti vastuseks teise Eesti võimule oleks lahkumine.
Kas oht, mille eest teadlased üheksa kuu eest hoiatasid, on nüüdseks kadunud? Tänane Luup annab põhjaliku ülevaate samade teadlaste arvamustest. Ajakirjale vastas tervelt 23 sotsioloogi.
Levinud tsirkusetrikk
«Lugu kahest Eestist meenutab pudelist väljalastud dþinni, keda ei suudeta kuidagi pudelisse tagasi ajada,» tõdeb psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga ja küsib, miks püütakse nii ägedalt maha teha kahe Eesti kontseptsiooni.
«Rünnatakse ebameeldivat informatsiooni, mis ei lange kokku enda teooriaga. Teine Eesti on negatiivne informatsioon näiteks Mart Laarile, kes hiljuti valiti unelmate valitsuse peaministriks. Pead on ennegi liiva alla pistetud,» leiab Kolga.
Andrus Ristkoki hinnangul pole päris õige vedada lahkmejoont kahe Eesti vahel kauka paksuse järgi.
«Elanikkonna järsk jaotumine jõukuse järgi on kujundatud ebademokraatliku riigikorralduse tulemusena. Üks Eesti on see, kelle huvides tingimusi kujundatakse ja kelle palgatõusu eelarvedefitsiit ei ohusta.
Teine Eesti on see, kellele võimulolijad kinnitavad, et kuritegevuse vohamine, tööpuudus, tööohutuse eiramine, viletsad haridusolud, arstiabi kallinemine ja kaugenemine, hädavajalike transpordivõimaluste puudumine, isikuõiguste ahistamine, kättesaamatu õigusabi olevat inimese enda asi.
Väga suur osa rahva ühisvarast on jälgi jätmata haihtunud, järelejäänust jääb aga teise Eesti probleemide lahendamiseks järjest vähem alles.»
Ka Aili Aarelaid kinnitab, et tema jaoks on kaks Eestit reaalselt olemas. Samas ei pea ta teise Eestisse kuulujaid elujõuetuks virisejate pundiks, nagu sageli üritatakse näidata.
«100 000-kroonise palgaga kuus pole mingi kunst ära elada, 1200 krooniga aga on elu seeshoidmine tõeline tsirkusetrikk. Ja seda trikki valdavad kümned tuhanded inimesed üle Eesti,» tõdeb Aarelaid.
«Loogiline oleks, kui rikkus jaguneks samamoodi nagu ühiskonna liikmete pikkuski - kõige rohkem on keskmise pikkusega inimesi ning vähem väga pikki ja väga lühikesi,» seletab sotsioloog Juhan Kivirähk.
«Selline ühiskond, kus materiaalsetest hüvedest osasaamise võimalused on jaotatud normaalselt, on tänu oma tugevale keskkohale sidus. Ebasoovitavaim variant on see, kui ühiskond hakkab meenutama kahe küüruga kaamelit, kus keskkoht on õhuke,» märgib Kivirähk.
«Kui kiretu tulude statistika kinnitab, et reaaltulud kasvavad ainult ühiskonna kõige rikkamal osal ja vähenevad vaesemal, tuleb sotsiaalteadlastel selle tendentsi ohtlikkusele tähelepanu juhtida,» leiab Kivirähk.
Teise Eesti Kadriorg?
Ühiskonnateadlased, nende seas professor Marje Pavelson, hoiatavad sildikleepimise eest: «Juba on juttu «luuserteadlastest» ja Kadriorgu trüginud teisest Eestist.»
Tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk ei näe Rüütli Kadriorgu jõudmises märki teise Eesti võimuletulekust. «Iseasi on, et Kadriorgu jõudsid need, kes oskasid selle teise Eesti tähtsust ja tähendust rohkem arvestada kui valitsev eliit keskmiselt.»
Politoloog Iris Pettai: «Kuna Rüütli kõrval kõrbesid tugevad tipptegijad, on see märk, et neil puudus sõnum rahvale. Rahvas on väsinud pidevatest reformidest. Kogu aeg tuleb end kokku võtta ja jälle ning jälle üle jõu pingutada, kusjuures tulemusi naudib siiski vähene osa Eestist. Vajatakse lihtsaid inimlikke väärtusi ja stabiilsust ja hingerahu tagavaid liidreid.»
Mida teha?
Sotsioloog Rein Vöörmann soovitab vaielda selgeks küsimuse, millist riiki me ikkagi tahame - «kas Ladina-Ameerika tüüpi, kus on elitaarne jõukas tipp ja valdav osa elanikkonnast elab vaesuses, või Põhjamaade tüüpi, kus püütakse selle poole, et kõigil oleks hea ja turvaline elada.»
Endise riigisekretäri, filosoofiaprofessor Ülo Kaevatsi sõnul saab sündida tugeva usaldusega riik ja ühiskond vaid ausal ja faktidel põhineval, ajaloole rajatud vundamendil.
«Mütologiseeritud ja ideologiseeritud lähiajalooteadvus lämmatab poliitikuid, ajakirjanikke ja noorsugu, ähmastab ja eksitab hinnanguid kogu ühiskonnas. Paljukorratud klisheid ongi juba hakatud tõe pähe võtma,» kirjutab Kaevats.
«Riiki ei tohiks võtta kui ettevõtet, kus investeeringud tasuvad vaid siis ära, kui nad toovad kohest kasu,» mõtiskleb sotsioloog Ellu Saar.
«Praeguse üliliberaalse majanduspoliitika eest võib saada küll väljaspool plusspunkte, kuid Euroopa kontekstis on see oma aja ära elanud. Tundub, et meil läheb tihti kogu aur klantspildi loomise peale. Samas hoitakse raha kokku just riskigruppide arvelt,» teab Saar.
Sotsioloogiaprofessor Jüri Kruusvall rõhutab kolme märksõna - hoolivust, osalemisvõimalust ja perspektiivi. «Eesti ühiskonna taas üheks saamisel ei vaja me niivõrd vasakpoolset pööret poliitikas, kuivõrd uut poliitilist kultuuri, mis sisaldaks eetilist vastutust oma otsuste eest ja hoolivust nende suhtes, keda otsused puudutavad.
Kui inimeselt ainult võetakse maksu - ühiskondliku maksukoormusena tuleb käsitleda ka suhteliselt madalat palka, mis seejärel läheb kättesaamatus kõrguses toimetavate ja mittevalitavate ametnike kätte jagamisele -, siis tekib kergesti ebaõigluse ja võõrandumise tunne.»
Ühiskonnateadlased räägivad rahvusliku kokkuleppe saavutamise vajadusest. «Sotsiaalelu korralduses on tarvis teha rida vasakpoolse suunitlusega otsuseid, soovitavalt n-ö rahvusliku kokkulepe näol. See ei tähendaks totaalset «pööret vasakule», vaid normaalsele demokraatiale iseloomulikku võnkumist, mis tagab stabiilsuse,» tõdeb professor Ene Tiit. Sotsiaaluuringute instituudi juhi Raivo Vetiku hinnangul on põhiküsimuseks uue riikliku arengustrateegia loomine, mis vastaks Eesti muutunud vajadustele.
«Esimene kümneaastane arenguetapp on suhteliselt edukalt lõppenud, senine ideoloogia aga ennast ammendanud,» tõdeb ta. Vetik peab ühiskonna sidususe suurendamisel ülioluliseks presidendi tegevust.
«Meri jäi lõpuni elitaarsuse sümboliks. Ennustan, et oma ametiaja lõppedes on ka Eesti eliit väga rahul sellega, et just Rüütel sai presidendiks.»
Kuidas hindate Siim Kallase paari kuu vanust ähvardust, et esimese Eesti vastus teise Eesti võimule on lahkumine?
Raivo Vetik
Sotsiaaluuringute Instituudi direktor
Ei kujuta ette, et mujal maailmas saaks demokraatliku riigi rahandusminister endale sääraseid väiteid lubada. Meil mitte ainult ei järgnenud poliitilist skandaali, vaid paar kuud hiljem pürib sama mees peaministriks. Kallase artikkel esindab kõige otsesemalt mogrimärdilikku kaukaideoloogiat.
Aili Aarelaid
Nüüdiskultuuri uurimiskeskuse juhataja
Olen pidanud mõtlema palju pagulusest ja 1944. aasta paadipõgenikest. Vahel on mul tunne, et siis ju laskiski üks esimene Eesti (poliitikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd korduks, kas siis teine Eesti nii väga kaotakski. Poliitilistes skandaalides ja majandusmahhinatsioonides elav esimene Eesti on ju kõrge vererõhu ja stresside käes vaevlev härraskond.
Rein Ruutsoo
TÜ politoloogiaprofessor
Ära minemine algas juba ammu koos eliiterakoolide, -lasteaedade, turvatud eliitelurajoonide jms tekkega. Teisele Eestile pole jäetud valikut: lõputu õudus või õudne lõpp.
Anu Toots
politoloog
Kallase ähvardus näitab väga hästi, kui vähe ta «teise Eesti» olmet valdab. Mis puudutab lahkumist, siis pretendente võimule on alati leidunud ja miks nad peaksid olema hullemad kui kolmikliit?
Juhan Kivirähk
ES Turu-uuringute juht
Kas Eesti miljonärid on saanud rikkaks ainult tänu iseendale, või on neil väike tänuvõlg ka oma vähem võimekate, vähem osavate ja võibolla ka vähem jultunud kaasmaalaste ees? Kas see «esimene Eesti» tunnetab oma sidet Eesti ühiskonnaga?
Voldemar Kolga
psühholoogiaprofessor
Ei kujuta ette, et Siim Kallase tegemised USAs ületaksid sealset uudisekünnist, välja arvatud, kui ta paneb pihta suure summa. Seega on Kallase ähvardus pigem emotsionaalne kui mõistuspärane lausung. Siin oled esimene poiss külas, mujal üks paljudest.
Rein Vöörmann
sotsioloog
Kust tuleb arvamine, et ainult nemad ongi suutelised juhtima ja valitsema, et keegi teine, teistsuguste prioriteetidega tähendab kohe katastroofi?
Andrus Saar
Saar Polli direktor
Ajalugu on korduvalt tõestanud, et rahva elujõud on tunduvalt tugevam, kui seda osatakse arvata.
Mikko Lagerspetz
Humanitaarinstituudi ühiskonnateooria õppetooli juhataja
Minu arvates on omamoodi «lahkumine» olnud ka see, et esimesel ja teisel Eestil on lastud tekkida.