Mõrvaragent võis tapmata jätta

Toomas Sildam
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kaitsepolitsei osakonna direktor Toivo Kamenik, kes on olnud Eesti Slobodan Milosevic, keda oleks põhjust süüdistada genotsiidis?

Kui ta on olnud, siis keegi omaaegsetest Saksa okupatsioonijulgeolekupolitsei juhtidest. Hukkunute arv oli tollal kõige suurem.

Kas kaitsepolitseinikud käisid 6. veebruaril Murru vanglas surnud endise NKVD hävitusagendi ja kolm metsavenda tapnud Karl-Leonhard Paulovi matustel?

Ei. Aga see, et Paulov sai oma elupäevad vanglas lõpetada, oli inimlikult isegi positiivne, sest ta elas asotsiaalsetes tingimustes. Kui viisime ta Põlva kohtusse, pudenes vana mehe riietest prussakaid välja, tal oli uriinipidamatus. Vanglas toideti teda regulaarselt, ta sai arstiabi…

Aastatel 1944-1978 hukkus lahinguis või tapeti vähemalt 2700 Eesti metsavenda või metsavendlusega seotud inimest, suur osa neist redutas lihtsalt metsas ja ootas okupatsioonirezhiimi lõppu. Kuidas nende mõrvarid nüüd kohtu ette tuua?

Meie oleme siiani võtnud suuna sellele, et saata kohtusse mõrvaragente, keda värbasid tolleaegsed julgeolekuohvitserid kindla suunitlusega eriüleande täitmiseks. Nad pidid imbuma metsavendade hulka ja teatavad juhtfiguurid või üksikud metsavennad tapma kas püstoli, noaga, mürgiga, selja tagant, une pealt.

Kõige parem, kui õnnestub kohtu alla saata nii mõrvaragent kui ka teda juhendanud julgeolekutöötaja. Nagu on Elva juhtum (süüpingis on ENSV siseministeeriumi Elva rajooniosakonna endine ülem Vladimir Penart ja tema kunagine mõrvaragent Rudolf Tuvi, keda kapo seostab kolme metsavenna tapmisega - toim).

Kui hästi on dokumenteeritud NSV Liidu julgeoleku tegevus Eestis?

Mõnel puhul väga hästi, teisel juhul on tegemist nõela otsimisega heinakuhjast. Mõnikord sõltus ka kõik julgeolekujuhi aktiivsusest, kuidas ta tahtis oma ülemustele Tallinnas näidata oma töötulemusi ja kui põhjalikult ta midagi kirja pani.

Kas Eesti NSV KGB jättis osa oma sõjajärgset tegevust puudutavatest arhiividest meelega maha või unustas likvideerimiskiiruses need hävitada?

Usun, et kui tollal oleks ette nähtud, et tulevikus hakatakse kunagisi julgeolekutöötajaid kohtu alla andma, oleks ka need arhiivid ära viidud. Teadlikult võis olla nii, et julgeolek otsustas pingete mahavõtmiseks midagi maha jätta, valik oli aga arvatavasti juhuslik. Need arhiivid trehvasid sel hetkel lihtsalt siin olema.

Miks nõustusid julgeoleku hävitusagentideks hakkama Paulov või Elva mees Rudolf Tuvi, kelle kaitsepolitsei saatis kohtu alla ühe metsavenna tapmise ja teise mõrvale kaasaaitamise süüdistusega?

See sõltub iga inimese isikuomadustest. Oli ka neid, kes ei nõustunud ja kes lasti maha või saadeti Siberi vangilaagrisse.

Kas mõrvaragentideks värvatutel oli võimalus ülesande täitmisest kõrvale vingerdada?

Jah, on teada juhtumeid, kus inimene värvati sama ülesandega, ta läks julgeolekust ära ja hakkas end ise metsas varjama, okupatsioonivõimude vastu võitlema. Oli ka võimalik nii teha, et sa ei leidnud üles seda inimest, kelle peale sind lahti lasti. Mingid valikud olid ka tollal mõrvaragendiks värvatud isikul olemas.

1949. aasta märtsiküüditamist uurides on kapo võtnud pihtide vahele endiseid julgeoleku- või miilitsaohvitsere, kes küüditamiskäskudele alla kirjutasid…

… kes on etendanud küüditamisoperatsioonis juhtivat osa, autojuhid või kirjutajad meid ei huvita.

Kas inimesed, kes käisid julgeolekus sosistamas, et naabrimees on kulak või räägib Stalini-vastaseid anekdoote, ei peaks küüdinimekirjade viseerijatega kõrvuti kohtupingis seisma?

Kui oleks täpselt teada, kes seda tegid, ja kui oleks võimalik seda dokumentaalselt tõendada, läheksid nad samamoodi kohtu alla.

Nii metsavendade tapmised kui ka küüditamised on inimsusvastane kuritegu, aga kas on võimalik, et kaitsepolitsei saadab kohtusse ka mõne sõjakurjategija?

Võimalik see on, loomulikult. Näiteks Harri Männili suhtes algatatud kriminaalasi, mis on seni eeluurimise staadiumis ja mille kohta pikemalt rääkida ei saa.

Oleme teinud õigusabi palved Rootsi, Soome, Saksamaale, Ameerika Ühendriikidesse ja Venemaale. Vastused oleme saanud igalt poolt peale Venemaa.

Kas lääneriikide vastused on Männilit puhastavad või talle varju heitvad?

Ei kommenteeri.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles