«Võtke vastu minu vabandused, et meie inimesed said teil selliste asjadega hakkama,» tunneb Peterburi garnisoni prokurör Vladimir Grishko kaasa Eestis sarimõrvariteks nimetatud sõjakooli kadettide Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjevi ohvrite omastele. Kuues teaduskond Repliik: Ustimenko jälg
Peterburi sõjaväeprokurör ei tea, miks Ustimenko Eestisse pages
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme suure pagunitärniga Griko vabandus mõjub sama ootamatult nagu 19. sajandist pärit kaks lendlevat inglikuju Peterburi garnisoni prokuratuuri sisetrepi kohal, kust sada aastat tagasi astusid üles luksusliku külalistemaja asukad.
Ootamatud pole aga kaks toimikut, kuhu sõjaväeprokurör Griko õmbles juba möödunud aasta hilissügisel Ustimenko ja Medvedjevi Eesti-eelse elu.
«Meil on nad tagaotsitavad väeosast omavoliliselt lahkunutena,» tõmbab Neeva kaldapealse punases suures majas, Vene mereväe Andrei lipu ja kotkavapi all istuv prokurör nüüd desertööride toimikud enda ette.
Hallid kadetid
«Keskmised, ei paistnud millegi erilisega silma, ühiskondlikult väheaktiivsed,» on kõik, mida Griko loeb Peeter Suure nimelise mereväeinstituudi iseloomustustest 3. kursuse kadettide Ustimenko ja Medvedjevi kohta.
Miks nad mullu 2. oktoobril väejooksiku elu valisid, ei oska prokurör öelda. Enne sõjakooli Venemaa Kurski ühes tehnikumis autoasjandust õppinud Ustimenko oli kodukohas eeskujulik õpilane, kelle tunnistusel polnud ainsatki «rahuldavat» hinnet. Tehnikumi direktor kirjutas noorukist ülivõrdes: tugev närvisüsteem, liidri iseloomuga, ideaalne kandidaat sõjakooli.
Mereväeinstituudi esimesel kursusel jättis Ustimenko endast sama positiivse mulje, sest teise kooliaasta alguses - novembris 2000 - sõlmis kool temaga nagu ka Peterburist pärit Medvedjeviga lepingu: noormehed kohustusid riigi kulul ohvitseriks õppima ja hiljem viis aastat Vene armees teenima.
Kas Eestis viimaste aastakümnete suurima tagaotsimisoperatsiooni põhjustanud Juri Ustimenko on tõesti Vene admirali Ustimenko poeg, nagu ajakirjandus on oletanud? «Ei, nad on lihtsalt nimekaimud, ei mingit sugulussidet, ma tunnen admirali ja tema peret,» kinnitab Griko.
Kadett Ustimenko vanemad, lihtsad tööinimesed, lahutasid 1988. aastal, pärast seda kasvatas müüjana töötav ema oma kahte poega üksinda, Jurist aasta vanem vend on tudeng.
Telepaadi jõugu vari
Griko lükkab ümber ka kahtluse, nagu põgenenuksid 700-rublase ehk ligi 400-kroonise stipendiumiga Ustimenko ja Medvedjev Venemaalt sealse kriminaaljälituse eest, kes olevat seostanud neid samas Peeter Suure mereväeinstituudis õppinud, Telepaadina tuntud sarimõrvari kuritegudega.
«Telepaat jättis kooli pooleli möödunud aasta kevadel ja sügisel tegi seeria kuritegusid, Leningradi sõjaväeringkonna prokuratuur kontrollis hiljem Ustimenko ja Medvedjevi puutumust Telepaadiga, aga seost ei leidnud,» teab Griko.
Eesti politsei arvates võisid Ustimenko ja Medvedjev olla seotud Telepaadi jõuguga kahel põhjusel: nad ise hooplesid sellega oma Sillamäe sõprade ees ning liimisid oma päevikusse Piiteri ühe ajalehelõike Telepaadi jõugu tapaseeriast.
«Ustimenko vajab psühhiaatrilist ekspertiisi,» ütleb prokurör Griko. «Me ajame oma ühiskonna ummikusse, selle julmusega, mida meedia ja filmid noortele muudkui peale suruvad. Sellesama Telepaadi mõrvadest kirjutasid ajalehed pisiasjadeni, kuni selleni, kuidas täpselt ta ohvreid tappis.»
Telepaat tulistas neile alati pähe. Pool aastat hiljem kordasid sama käekirja Ustimenko ja Medvedjev, arvab Eesti politsei.
Läinud kolmapäeva hommikul helistab Peterburi garnisoni prokuratuuri valvemadrus prokurör Grikole. «Vladimir Aleksejevit, teile on külaline,» raporteerib madrus telefonitorusse. Kes, tahab Griko teada. «Medvedjeva,» on madrus juba külalise nime küsinud.
Dmitri Medvedjevi ema küsib prokurörilt: kas ta poeg on tõesti mõrvar ning mida ta peab tegema, et 5. mai öösel Läti piirilinnas Valkas ühe politseiniku tapnud, kahte haavanud ja ise tulevahetuses surma saanud Dmitri surnukeha koju Peterburi tuua.
Neli surnud sõpra
Eesti politsei arvates on Medvedjev üks Ustimenko neljast hukkunud sõbrast. Teine on väidetavalt samuti kunagi Peeter Suure mereväeinstituudis õppinud Ruslan Nurkejev, kes hakkas 6. aprilli öösel Vene kaldalt üle Narva jõe ujuma, kuid uppus segastel asjaoludel.
Politsei kahtlustuse järgi võivad tapetud olla ka Sillamäelt pärit Valentin Oleinikov, ning tema sõber Vassili Zudin.
«Julm aeg,» võtab sõjaväeprokurör Vladimir Griko selle loo kokku. Tema kodulinna Peterburi esindustänavalt Nevski prospektilt on võimud ära korjanud prügikastid, sest kardavad terroristide pommiplahvatusi. «Aga Valgas olid prügikastid postide küljes ja igas bussipeatuses,» mäletab Griko.
Kust selline mälupilt? Äsja sõjakooli lõpetanud leitnant Griko elas 1976. aastal perega Valga võõrastemajas ja ostis viieaastasele tütrele lehmakomme Läti Valkast. Samast linnast, kuhu Dmitri Medvedjevi ema oma poja surnukehale järele sõidab.
Toomas Sildam, Peterburi-Tallinn
toomas.sildam@postimees.ee