20. septembril möödus kümme aastat esimese Riigikogu valimistest pärast pool sajandit kestnud võõrvõimu. Tähtpäev on väärikas, aga valimiste tähtsus omariikluse hoidmisel ja arendamisel vajab jätkuvalt üldrahvalikku selgitustööd.
Omariiklus tuleb kogu aeg uuesti valida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringufirmade prognoosid muutuvad kehvemaks: arvatakse, et ainult 50 protsenti valijatest ilmub eelseisvatel valimistel hääletuskastide juurde. Ülejäänud protesteerivad või lihtsalt ei viitsi minna. Õhus on murelikuks tegeva "rekordi" hõngu. Kes peaks inimestele valimiste tähtsust selgitama Valitsus ja erakonnad seda eriti hästi teha ei saa. Umbusklikule eestlasele mõjuks niisugune asi omakasupüüdlikult. Kuid seda suurem vastutus on silmapaistvatel meediategelastel ja teistel erapooletutel avaliku arvamuse mõjutajatel. Ja seda kurvem, kui ka nende hulgast kostab tüüpilist virisemist: pole kedagi valida, kõik on ühesugused, niikuinii midagi ei muutu jne. Selline jutt ning vastava hoiaku propageerimine on rumal kahel põhjusel. Esiteks on see lihtsalt vale. Väikeses Eestis on arvukalt nii erinevaid poliitikuid kui ka erakondi. Ainult mania grandiosa all kannatav valija võib arvata, et mitte keegi nende hulgast ei vääri tema häält. Täiesti loomulik on ka see, et erakonnad on paljuski sarnased: me elame ju stabiilses demokraatias. Võiks isegi öelda, et see on meie kümne aasta poliitilise arengu märkimisväärne saavutus. Sarnasuse taustal tuleb aga erinevate valijagruppide huvide eelistamine selgemini välja. Teiseks on valimisloidusega hooplemine lihtsalt vastutustundetu ja lühinägelik. Mis saab siis, kui kõik kasutavad võimalust mitte valima minna Euroliidus saaks Eestist siis mingi uut tüüpi protektoraat, hooldusalune, kelle omariiklus pole tõsiseltvõetav. Ja mis sellest seigast järgneb Aga nimelt see, et meie valimisignorandid, olgu neid 30 või 50 protsenti, on juba praegu mõnes mõttes nende hoolealused, kes käivad valimas ja peavad üleval demokraatlikku omariiklust. Sest just nimelt omariikluses on küsimus, kui räägime valimistest. Uus iseseisvus sündis kõige otsesemas mõttes valimiste tulemusena. Mäletame ju veel kõiki neid rahvahääletusi, Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu valimisi ja lõputuid käetõstmisi väiksemates vabadust nõudlevates kogudes. Kõige selle tipuks oli põhiseaduse rahvahääletus ja esimese sõjajärgse Riigikogu valimine kümme aastat tagasi. Tõsi küll, võib paista, et nüüd ei ole valimised enam nii suure tähtsusega nagu kümne aasta eest. Praegu ei vali me enam valguse ja pimeduse vahel, ei otsusta põhimõttelist arengusuunda, vaid korrigeerime juba valitud teed. Ehk pole vaja enam eriti pingutada Aga omariikluse vaatenurgast ei ole olemas vähem tähtsaid valimisi. See riiklus on valimistega sündinud ja vajab püsimiseks perioodilist uuendamist ja rahvaosalust. Valija vaatenurgast on tegu kahekihilise nähtusega. Tema häält ootavad kõik erakonnad, aga võibolla veel rohkem vajab valija toetust Eesti demokraatia ja omariiklus. Ja selle nimel võib ju valida peaaegu ükskõik missugust erakonda.