Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Tiit Tammsaare avaldus, et kaitsekulutusi ei tohiks suurendada, näib osana Rahvaliidu valimispropagandast. Kaitsekulude tõus 2%-ni SKP-st on kirjas koalitsioonileppes ja seda toetab enamik opositsiooni. Samas muutub NATO-ga liitumisel oluliselt Kaitseliidu roll.
Kaitsekulude üle kauplemiseks pole õige aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd, kui 21. novembril toimuva NATO Praha tippkohtumiseni on jäänud vähem kui kaks kuud, tasub Eesti kaitsepoliitika suunajatel oma avalduste tegemisel lähtuda eelkõige just sellest sündmusest. Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar, kes samuti nende suunajate hulka kuulub, ütles “Eesti Päevalehele”, et riigikaitsekulutused on nüüd sotsiaalse taluvuse piiri peal ja juurde ei tohiks eraldada mitte sentigi. Parlamendi riigikaitsekomisjoni esimehe taoline avaldus mõjub antud hetkel vastutustundetuna. Ei pruugita ju NATO koridorides teada, et tulemas on kohalikud valimised ja tegemist on ühe pooleldi opositsioonis oleva Rahvaliidu juhtpoliitiku arvamusega. Seega – kui tegu on Rahvaliidu seisukohaga, millega loodetakse valimistel konkurentidest erineda, oleks võinud selle välja öelda keegi teine. Sest millegi muu kui valimispropagandaga praegu iseenesest küll vaidlemist vääriva teema tõstatamisel pole. Ja sellest kahest miljardist midagi mujale loota ei tasu. Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonileppes on üheselt kirjas: “koalitsioon viib lõpule ettevalmistused ja läbirääkimised Eesti liitumiseks NATO-ga, säilitades Eesti riigi kaitsekulutused 2% SKT-st.” Varem ajas sama rida kolmikliit. Kõnealune 2% sisaldub ka Riigikogu poolt heaks kiidetud julgeolekukontseptsioonis! Teine küsimus, mille Tammsaar tõstatas, on Kaitseliidu eelarve. Tammsaare hinnangul on lubamatu, et see jääb alla 100 miljoni krooni. Samas on ajalehes uudisteagentuuridesse edasi kandunud eksitav viga – Kaitseliidus pole mitte 80 000, vaid 8000 meest! Loodetavasti on tegu kas poliitiku keelevääratuse või ajakirjaniku näpuveaga. Kaitseliidu puhul väärib eelarve kõrval tõsist arutust see, milline on Kaitseliidu roll siis, kui Eesti on juba NATO-s. Igatahes omas Kaitseliit 10 aastat tagasi tänasest hoopis teistsugust tähendust, nii sõjalist kui poliitilist. Paratamatult muutub see roll veelgi. Otsene kaitsevõime tagamine asendub üha enam kasvatusliku, ideoloogilise ja sportliku ettevalmistusega. Enamik eksperte tunnistab, et NATO vajab kõige enam ühte igas mõttes korralikult ettevalmistatud väosa, mis on võimeline reaalses ohuolukorras tegutsema näiteks koos ameeriklastega. See ei tähenda Kaitseliidu kadumist, küll aga teisenemist. Kaitsekulude üle pole vähemalt praegu õige aeg kaubelda. Aga nendegi paratamatut kasvu saab ühiskonna huvides laiemalt kasutada, näiteks kohalikele ettevõtjatele tellimuste ja seega rahvale töö andmise läbi.