Kodanikeühiskond astub vastu rahafetišile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Milliseid Eesti ühiskonnale olulisi väärtusi kannab sügisel Riigikogus arutlusele tulev Eesti kodanikeühiskonna arengu kontseptsioon (EKAK)?

Arutlevad Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud

Mikko Lagerspetz

, poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik

Daimar Liiv

, Reformierakonda kuuluv Riigikogu liige

Paul-Eerik Rummo

ja Mõõdukate fraktsiooni esimees

Marju Lauristin

.

Milliseid Eesti ühiskonnale olulisi väärtusi kannab EKAK?

Liiv: Eestis on püütud juurutada liberaalset ettevõtluse ideaali ja jäetud kõrvale koostöö ideaal. Kogu poleemika esimesest ja teisest Eestist näitab, et see lõhe on olemas. Ja kuigi poliitikud on seda kahe Eesti arutlust vihkama hakanud, sunnib see siiski mõtlema, mida sellega teha. EKAKi arutelu annabki võimaluse küsimust teadvustada ja väärtusi tasakaalustada.

Lagerspetz: Tõepoolest - ettevõtluse ideaal on Eestis väga tugevalt omaks võetud. Ettevõtetele on antud justkui blankoveksel - kõik, mida nad teevad, on hea ja kasulik. Samal ajal on üldsusel väga tugev eelarvamus selle ühistegevuse suhtes, mis pole tulunduslik. Küsitakse: kuidas see võimalik on, et te ei taha raha? Küllap te ikka tahate, aga ei ütle seda ausalt välja.

Nii et EKAK toob teisi väärtusi raha kõrvale?

Rummo: Pigem tuletab EKAKi vaim meelde olemasolevaid väärtusi. Eestis on olnud võrdlemisi tugev isetoimiva ühiskonna traditsioon, mis hävis nõukogude ajal. Siis oli ju igasugune omaalgatus alla surutud, nii äriline kui mitteäriline.

Mina ei tahaks vastandada ühistegevust ettevõtlusele - mõlema aluseks on arusaam, et inimesed tegelevad millegagi aktiivselt. Vabariigi taastamisel läks küll rõhk tugevalt majandusliku põhja loomisele. Nüüd on juba teatud majanduslik ressurss kogunenud ja inimestel tekib huvi ja aega pöörata tähelepanu teistele asjadele.

Liiv: Mina ei tahaks päris nõustuda, et need majandusväärtused olid üleminekuaastatel paratamatud. See oli valitsuse poliitiline valik. Mõnes mõttes näeme, et see valik oli edukas, aga teisalt oleks pidanud mõned valikud teisiti tegema.

Lauristin: Ma olen viimane inimene, keda võiks pidada majandusliku edu fetishistiks. Kuid mina usun, et tollasel valitsusel valikuid polnud. Me olime ju palja tagumikuga.

Aga EKAKi ümber põrkuvad kaks mõtteviisi. Esiteks arusaam, et kodanikeühiskonna toimimisviis on kasumisoovist vaba, inimesed soovivad vabalt ja vabatahtlikult anda midagi ühiskonna heaks. See vastandub teisele arusaamale, mille kohaselt inimesed ühinevad selleks, et saada äriliselt edukaks.

EKAK esindab mitteärilisi eesmärke ja tuleb selgelt eristada ühistulisest tegevusest. Rõhutada tuleb arusaama, et vabatahtlikust tööst võib majanduslikus surutises saada tõhus vahend inimeste heaolu suurendamisel mitteärilisel viisil.

Liiv: Ettevõtluse põhimotiiv on domineerimine, kodanikeühiskonna põhimotiiv koostöö.

Lauristin: Jah, usaldus ja koostöö.

Lagerspetz: Ma lisaksin pluralismi.

Lauristin: Pluralism ka finantsallikate mõttes. Eesti oma eliidi hulgas ei võta vedu organiseeritud heategevus. Välisdoonorid eeldavad, et Eesti suudab Euroopa Liitu minnes ise oma algatusi ülal pidada. Aga me ei suuda ärisektorit käivitada, kuigi tänavu loendati kokku 351 miljonäri. Firmad ütlevad, et pärast ettevõtte tulumaksu kaotamist pole stiimulit.

Liiv: Ka ettevõtte tulumaksu kaotamine oli poliitiline otsus, mille tagajärjed kolmandale sektorile olid läbi mõtlemata.

Lauristin: EKAKi arutelu toob meid tagasi paljude muude küsimuste juurde, mis puudutavad kodanikeühiskonda. Mitmeid seadusi vastu võttes olid meil hoopis teised sihid, kuid need on rikoshetina kahjustanud kodanikeühiskonda.

Rummo: Kodanikeühiskonna küsimused ei toimi vaakumis. Näiteks meil kerkis uues hasartmängumaksunõukogus üles küsimus, kas stipendiume võivad taotleda ka riigiasutused.

Otsustasime, et kohalikud omavalitsused teatud juhtudel võivad, sest neil on toetust vaja.

Lagerspetz: Vastuolu on selles, et äriettevõtete vastu näidatakse üles igakülgset usaldust, aga mittetulunduslike organisatsioonide vastu mitte. Et lööme jalad alt ja anname kargu ja siis vaatame, kuhu sa sellega lähed.

Lauristin: See on väga hea võrdlus. Mis puudutab liberaalseid väärtusi, siis meil kasutatakse sõna «liberaalne» valesti. Eesti ei ole liberaalne ühiskond selles mõttes, et see oleks isikuvabadusel põhinev ühiskond.

Ettevõtlusele suure vabaduse andmine on ärifetishism, kus valdav on loosung, et riik on halb peremees ja äri teeb hästi. Nüüd oleme kümme aastat näinud, et inimesed pole ka ärisektoris harjunud vabalt tegutsema - meie ettevõtted on kaugel sellest vastutava äri ideaalist.

Nii et EKAKi väärtused põrkuvad ärifetishismi ideaaliga?

Liiv: Ettevõtluse ideaalideks on autonoomia ja isiklik nägemus ning siia juurde käib ka ärisaladus. Kolmas sektor vastandub sellele osavõtlikkuse, osaliseks olemise tunde ja avatusega. Marju ütles õigesti, et meil on olnud ultraliberaalne ühiskond. Puudu on arusaamast, et igaüks peab ühiskonnas osaline olema.

Lauristin: Ka ametnik peab mõistma, et ta ei suuda asendada abi, mida inimene annab teisele. Võim peab õppima taluma mõtet, et ta ei saa hakkama ilma sidustava aineta. Muide, praegu on läbi arutamata kodanikeühendused kui info võimendajad. Näiteks pensionile jäänud kõrge kvalifikatsiooniga jurist võiks olla väga edukas seadusandluse valvekoer.

Liiv: Olulisem tagasisidest on see, kust tulevad sisendid poliitikasse.

Lagerspetz: Rääkimata sellest, et ka tagasisidega on probleeme. Kaasamine jääb tihti formaalseks. Poliitilised otsustajad ajavad kiirust taga - efektiivsusena nähakse edasiliikumist, mitte jätkusuutlikkust.

Lauristin: Mina olen veendunud, et Eesti ühiskonnas on kiirendusareng läbi ja oleme jõudmas platoole. Nagu lennuk, mis on orbiidile lennutatud. Kui kiirenduse ajal lennukit ootama sundida, kukub see alla, aga kui lennuk on juba orbiidil, saab ta seal rahulikult ringi vaadata.

Erakorralise poliitika ajajärk on lõppenud ja me peame hakkama kohanema stabiilse poliitika arengujärguga. Nagu Soomes, kus parlament võtab aastas vastu viis uus seadust - samas kui meil võetakse aastas vastu üle 100.

Nüüd on võimalik, et valitsus seab tingimuse, et eelnõu ei tule enne päevakorda, kui kõik arutlused on toimunud.

Lagerspetz: Iga otsuse puhul tuleb otsida keegi, kes sellele vastu vaidleb. Ja kui ei leita, tuleb otsida! See on ka riigi, mitte ainult mittetulundusühingute probleem.

Liiv: Ometi pole riik investeerinud sentigi näiteks Eesti Õiguskeskuse seadusloomeportaali ja teistesse tugistruktuuridesse. See pole võrreldavgi sellega, mida riik investeeris ettevõtluse abistamiseks.

Lauristin: Avalik võim peab olema huvitatud mittetulun-dussektori infrastruktuuri loomisest. Kusjuures ma ei räägi projektide tellimisest. Kui me räägime sektori toimimise majanduslikest alustest, tuleb eristada kahte asja.

Üks on mittetulundussektori infrastruktuuri toetamine. On täiesti loomulik, et avalik võim - eelkõige kohalikud omavalitsused - on huvitatud sellest, et tema territooriumil tegutsevad ühendused. Et talle on kasulik, et ta toetab seda struktuuri, annab näiteks tegevuspinnad ja kommunikatsiooniteenused tegevuseks, mis on kõigile kasulik. Teine asi on konkreetsete teenuste tellimine ühingutelt.

Lagerspetz: Teenuste puhul pole vahet, kas neid osutab omavalitsus, kolmas sektor või ärisektor, sest ülesanne on paika pandud. Kodanikeühiskonna põhiteemaks ei tohi saada orjatöö, mida teised teha ei viitsi, vaid enda huvide eest seismine.

Lauristin: Ma ei räägi küll teenustest kui orjatööst, vaid teenustest, mida ainult kolmas sektor suudab anda, sest ainult temal on vajalik sotsiaalne kapital. Need on teenused, mille puhul kohalik omavalitsus peab kodanikeühendusele ütlema: mina ei oska seda teenust anda, sina oskad - ma annan sulle selleks vahendid, et need inimesed, kelle eest mina vastutan, oleksid rahul.

Rummo: Häid näiteid sellisest toetamisest ju on ja kontseptsiooni arutelu käigus saab laiemalt teatavaks, mismoodi asi toimib. EKAKi arutelu annab tõuke informatsiooni levikuks. Oluline on üldse lähikuudel selgeks rääkida, millistel alustel riik suunab mittekasumlikku tegevusse raha. On väga hea, et see dokument annab piirjooned avaliku võimu ja mittetulundus-ühenduste suhetele, kus kõik osapooled teavad, kus on nende mängumaa - näiteks millised õigused on riigil kontrollida raha kasutamist ühingutes.

Lagerspetz: EKAKi on sisse kirjutatud, et riik ei tohi hakata kodanikeühendusi kontrollima. Kuigi see ei välista riigi kontrolli, annab see retoorilised relvad neile, kes tahavad organisatsioonide sõltumatust säilitada.

Lauristin: Seesama mittetulunduslik seltskond suudab tegelikult ise kõige paremini kontrollida, et raha kasutataks õilsal viisil. Sõltumatus on otseselt seotud usalduse küsimusega. Usalduse defitsiit on väga terav, sest inimesed pole harjunud üksteisega koos töötama.

Lagerspetz: Me arutame seda, kuidas riik kontrollib mittetulundusühinguid. Aga peaksime rääkima ka sellest, kuidas mittetulundussektor kontrollib seda, kuidas riik raha kulutab.

Kas Riigikogus on EKAKi väärtuste süsteemi suhtes konsensus?

Lauristin: Üldiselt tundub, et on.

Liiv: Kuivõrd teadvustatud see on? Nii nagu äri on suunatud domineerimisele, on seda ka poliitika. Siin tekib väärtuste konflikt. Poliitikud ei pruugi aru saada, et kodanikeühiskond pole hävitamisele suunatud.

Lauristin: See ongi asja tuum. Kodanikeühiskond rajaneb võrgustikul ja sotsiaalsel kapitalil. Ainult domineerimise rõhutamine hävitab sotsiaalset kapitali. Ning ametnikule on domineerimine väga omane - mitte ainult paternalistlikus, vaid ka repressiivses mõttes.

Liiv: Pigem on see monopolismi soov.

Lauristin: Jah, ja seesama soov võib lüüa välja ka EKAKi arutamisel. Aga meil tuleb see läbi teha ja vaadata, kui küps ühiskond on. On vaja rääkida sellest, et EKAK taotleb kodanikele võimu andmist.

Praegu on meil kaks mõjukeskust - äri ja riik -, kuid EKAK näeb ette kolmanda mõjukeskuse. EKAK annab ühendustele oma rolli ja tagab neile tegeliku toetuse, mitte ainult põhiseaduslikud võimalused. Arvamus

«Kodanike-ühiskonna põhiteemaks ei tohi saada orjatöö, vaid enda huvide eest seismine.»

Mikko Lagerspetz, Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud

«Poliitikud ei pruugi aru saada, et kodanikeühiskond pole hävitamisele suunatud.»

Daimar Liiv, poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik

«Kodanike-ühiskonna küsimused ei toimi vaakumis.»

Paul-Eerik Rummo, Riigikogu liige, Reformierakond

«Rõhutada tuleb arusaama, et vabatahtlikust tööst võib majanduslikus surutises saada tõhus vahend.»

Marju Lauristin, Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni esimees Kodanikeühiskonna kontseptsioon

• Eesti kodanikeühiskonna arengu kontseptsioon (EKAK) on dokument, mis seab üldised raamid kodanikeühenduste ja avaliku võimu suhetele.

• Eelnõu peaks jõudma riiklikult tähtsa küsimusena parlamendis arutlusele tõenäoliselt selle aasta oktoobris.

• Eelnõu juhtivkomisjon on kultuurikomisjon, samuti töötavad eelnõuga põhiseaduskomisjon ja sotsiaalkomisjon.

• EKAKi hakati koostama kolm aastat tagasi, eelmise aasta aprillis andis Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud selle kõigi koostajate nimel üle Riigikogu juhatusele.

• Riigikogu täiskogu menetlusse andis kultuurikomisjon dokumendi kolme komisjoni nimel selle aasta 20. juunil, 23. juuli istungil toetas EKAKi heakskiitmise eelnõu valitsus.

• Dokumendi väljatöötamises on osalenud sajad organisatsioonid, viimase variandi koostasid kolme Riigikogu komisjoni redaktsioonitoimkond, kuhu kuulus ka kaks mittetulundussektori esindajat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles