Näärid lumehelbekeste ja külmavanadega

Nõukogude parteijuhtide käsul põranda alla kolitud jõulude asemele tulnud näärid surusid eestlastele pikaks ajaks peale uue pühademoe, mille peaosa etendasid Ded Moroz ja Snegurotshka.

Veel esimestel ilmasõjajärgsetel aastatel pigistasid Nõukogude parteijuhid jõulude pidamise koha pealt silma kinni, 1947. aastal keelati aga jõulupüha eestlastele täielikult ära.

Keelatud oli kõik, mis meenutas kristlikku sümboolikat, kaasa arvatud kuuse ristikujulised puujalad ning inglid.

Järgmise poolesaja aasta jooksul võis eestlane ametlikult pidada vaid nääre, mis tegelikult polnud midagi muud, kui üks suur aastavahetuse pidu.

Numbriga päkapikk

Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Piret Õunapuu ütles, et nõukogude ideoloogia kirjutas nääridele oma tähendusegi, mis kõlas umbes nii: «Teha kokkuvõtteid vanast aastast ning alustada uue hooga kommunismi ülesehitamist.»

Venemaalt toodi kohale sellised tegelased nagu Ded Moroz ja Snegurotshka, keda eestlased teadsid rohkem nääri- või külmavanana ja lumehelbekesena. Nääride juurde käis ka kolmas tegelane, päkapiku moodi riides poisike, kes pidi sümboliseerima uue aasta algust.

«See nn päkapikk oli selline tegelane, kes ei käinud kodudes, vaid oli muidu hästi aktiivne avaliku elu tegelane, käis igasugustel nääri- ja uue aasta üritustel,» rääkis Õunapuu. Alati oli ta kohal Kesktelevisiooni aastavahetuse programmis, seljale või siis kõhule oli tal kirjutatud selle aasta number, mis siis kätte jõudis.

Ka kaubandus oli nääride peale välja rihitud. Ühtäkki ilmusid muidu pooltühjadele poelettidele näiteks mandariinid. Ja et jõulud viimaseni meelest läheks, näidati pühade ajal telekast tavaliselt mõnd menufilmi, nagu näiteks nelja tankisti ja koera või kapten Tenkeshi seiklusi.

Allveelaevad kuusepuul

Uus ajastu andis tunda ka kuuskede kaunistamisel. Läbi 20. sajandi on eestlastel siin olnud üldse kaks moesuunda: üks neist püüab järgida «head maitset» ehk siis seda, kui kuusepuu on ehitud vaid hõbe- või kuldkuulidega, teine aga seda, et jõulupuu oleks kaunistatud võimalikult rikkalikult.

Nõukogude ajal lisandusid kuusekaunistamisele veel moevoolud, mis olid seotud kosmose vallutamisega kuuekümnendatel aastatel ning üleüldise tehnika võidukäiguga.

Nii näiteks hakati suures Nõukogude Liidus ühel hetkel nääripuude jaoks vorpima ehteallveelaevu, millel kiri CCCP. Kuusele riputati ka lennukeid, kosmoselaevu ning teisi tehnikasaavutusi. Samal ajal kui mujal maailmas kroonis jõulupuu tippu kuuenurkne Petlemma täht, säras nääripuu ladvas kindlasti viisnurk.

Õunapuu mäletab, et mingil ajal ei tohtinud ehteid kauplustes müüa enne, kui jõulude aeg möödas. «Asutuste jõulupidusid ei tohtinud pidada enne, kui alles kolmandast jõulupühast või siis aastavahetusel,» lisas ta.

Jõuluvana Siberis

Kõigist neist keeldudest ja käskudest hoolimata tähistasid paljud eestlased jõule siiski edasi. Rahva seas levisid luuletused, milles kirjeldati, kuidas näärivana on jõuluvana Siberisse saatnud.

«Armastatakse ikka rääkida, et jõulud olid kohutavalt keelatud ja ainult kardinate taga peeti, tegelikult need asjad päris nii ei käinud,» märkis Õunapuu.

Ta rääkis, et elas kogu oma kooliaja Tallinnas kesklinnas ning nende peres peeti jõule täiesti avalikult. «Mingit nuhkide hirmu polnud,» kinnitas Õunapuu. «Räägiti küll, et meil oli reaalkoolis kuuekümnendate aastate alguses üks selline õpetaja, kes käis kirikutes nuhkimas. Aga keegi sellist asja ei kartnud.»

Jõulude püsimist seostatakse ka sellega, et oma olemuselt on need eestlasele alati olnud sügavamad ja tõsisemad pühad kui vana aasta ärasaatmine.

«Seepärast ei saanudki näärid jõulutraditsiooni sügavalt puudutada,» usub Õunapuu.