Taasiseseisvumise järel on vabariigi aastapäeva keskne üritus presidendi vastuvõtt. Pätsi ajal oli kõik teisiti tähtsad olid paraad, aktus ja presidendi sünnipäevapidu.
Vanasti oli kõik parem isegi vabariigi aastapäev. 1930. aastate lõpuks oli välja kujunenud kaksikpüha 23. ja 24. veebruaril. Neil päevil tähistasid vanemaks saamist nii president Konstantin Päts kui ka tema valitsetav riik.
«Et presidenti teatakse suure laste ja noorte sõbrana, siis esimestena hommikul varakult teda olid tulnud tervitama noored,» vahendas Päevaleht presidentlikku juubelihommikut aastal 1939.
Kella üheksaks olid Kadrioru lossi kogunenud Sakalamaa kodutütarde esindajad, et rõõmustada riigipead viiulikontserdiga. 20 viiulit oli neile ostnud Eesti Pank ning ajalehe andmeil oli tegu esimese sellelaadse viiuliansambliga üldse. Kontserdi lõppedes sai riigipea kodutütardelt veel teisegi kingituse suure padja.
Kuid sellega laulmine ei piirdunud. «Kolm noorkotkast tervitasid presidenti kui oma aupeavanemat. Kingituse asemel nad palusid presidenti kuulata väikest laulu, mille nad siinsamas ette kandsid,» jätkab ajaleht. Seejärel ulatasid nad Pätsile kaks väikest laulikut ning palusid need edasi anda presidendi pojapoegadele Mattile ja Ennule.
Täna tunnistab Matti Päts, et kuue-seitsme aasta vanune poisimälu pole riiklikest ja poolriiklikest tseremooniatest säilitanud just palju. Rohkem on meelde jäänud see, kuidas paistis presidendi sünnipäev perekonnaringist vaadatuna.
«Kui vanaisa ei olnud veel president, vaid ainult riigivanem või riigihoidja, siis sünnipäevi peeti rohkem kodus,» meenutab Päts. «Kodus käis mõttekaaslasi, sõpru, häid perekonnatuttavaid ja sugulasi. Avatud oli heade soovide raamat.»
Kui Konstantin Päts ei elanud veel Kadriorus, vaid oma Toompea-kodus, käisid pojapojad teda sünnipäevahommikutel voodi juures tervitamas. «Käisime lilli viimas ja, ütleme nii, ka müramas,» muigab Matti Päts. «Pojapojad olid ikkagi eriklass, kellel olid eriõigused.»
Matti Päts lisab, et siin-seal levivad väited Pätside pere venepärasest kodumiljööst ei leia tema mälus kinnitust. Ehk ainult lihavõtete ajast on mäletada mõningate ortodoksi usukommete täitmist.
1938. aastal presidendiks saades muutus sünnipäeva tähistamine suurejoonelisemaks ning sulas kokku vabariigi aastapäeva tseremooniatega. Ametlike ürituste keskmes polnud presidendi vastuvõtt nagu tänapäeval, vaid paraad ja aktus Estonias. Õhtune raut diplomaatidele, sõjaväelastele ja seltskonnategelastele peeti Kadrioru presidendilossis.
«Mina pole õhtusel vastuvõtul kunagi käinud, kuid olen samal ajal viibinud lossis ja läbi külgakna neid jälginud,» ütleb Matti Päts. «Seal oligi aastapäeva pidamine ühendatud sünnipäevaga, samuti peeti sünnipäeva ohvitseride kasiinos.»
Vanaisa sünnipäevalaud on pojapojale meelde jäänud oma hõrgutiste poolest. «Imestasin alati, miks vanaisa sai oma torditüki mitte samast tordist, kust meie, vaid väiksemast tordist, mis nägi küll välja täpselt samasugune nagu meie oma,» meenutab Päts. «Alles hiljem sain teada, et ta põdes ju suhkruhaigust ning talle valmistati kõik asjad ilma suhkruta.»
1939. aasta sünnipäevahommik aga jätkus täie hooga. Skautide esindajad kinkisid presidendile omavalmistatud lennukimudeli. Vabaõhukooli esindus ulatas pildialbumi, millel kiri: «Teie sangarliku vaimu ja loitva isamaa-armastuse viljana oleme saanud oma Eesti kodu. Teie läbi oleme taasleidnud usu oma võimeisse ja arengusse. Teie juhtimisel sammub Eesti lootusrikkale tulevikule. Teie suurest kujust juhituna tõotame siin hoida kõrgel sini-must-valget lippu. Meie ei taha olla vaikiv ega ununev külg aegade raamatus.»
Kui lapsed olid lõpetanud presidendi pakutud kohvi ja okolaadi, koputasid uksele täiskasvanud õnnitlejad. «Eesti riigi isa» tervitasid peaminister Eenpalu ja Riigivolikogu esimees Uluots. Koolide esindajad kinkisid pildialbumeid ja presidendi vapiga portselanvaase, omavalitsused aukodaniku diplomeid, korpratsioonide liit tõi hõbedast kannu. Keskkassa aktsiaseltsid austasid riigipead «väärtusliku lauahõbedaga pähklipuust puhvetis», kunstnike liit kinkis maali Oru lossi vaatega. Loomakaitse selts tõi lõvi-kujulise alusega laualambi, osaühing Kodukäsitöö aga valge lauagarnituuri. Õpetajate koda kinkis «kuldraamis miniatuuri elevandiluust lapse kujutisega, modelliks pojapoeg Matti».
. Veel tänagi on Matti Pätsil alles mõned vanaisale kingitud esemed. «1934. aasta juubelil kinkis Eesti Maanaiste Keskselts presidendile ilusa saha koos pühendusplaadiga, alles on ka üks teine samasugune ader,» räägib Päts. «Talle kingiti enamasti sümboolseid mälestusesemeid, mis viitaksid põllumajandusliku riigi juhile. Mul on alles ka Ellamaa soost leitud mustast 4000-aastasest tammetükist tehtud väike karbike.»
1940. aasta sünnipäeva puhul avaldasid ajalehed kirja, mille presidendile saatis «üks Eesti ema» Tartust. Kui varasemates õnnitlustes oli sageli tunda vaid kroonupropaganda vaimu, siis sellest läkitusest kumab lisaks ka meeleheidet ja sellest sündinud siirust.
«Kõrgesti austatud härra president, ütleksin meelsamini «kallis isa», sest mul on tunne, et olete tõesti meie kõikide isa, olete valvel ööd ja päevad, kannate kõik mured, peate meid lohutama ja julgustama,» kirjutab tundmatu autor. «Meie rahvas pole vist kunagi kindlamalt teie selja taga seisnud kui praegusel kriitilisel ajal. Palume iga päev kõrgemat võimu, kes meie saatuse üle otsustab, et teid juhiks ja sellega ühes meid kõiki.»
Need olid viimased sünnipäevasoovid, mida president Päts oma alamailt sai.
Tekst Alo Lõhmus, reprod Margus Ansu, Peeter Sirge