/nginx/o/2008/07/18/58398t1h0ab1.jpg)
Toiduahela tipus on tore olla. Põhimõtteliselt tähendab see, et me võime teisi elukaid süüa, kui nad meile maitsevad. Ning loomakaitsjate asi on meid selle pärast nahutada.
Loomakaitsja Briti sõber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti loomakaitsjad. Millega nad siis hakkama on saanud?
Karusnahakaupluste lukke liimiga täitnud. 70 hõberebast Audru farmis värviga kokku mäkerdanud. Värv olla kuuldavasti olnud loomasõbralik. Nahapoodide seinad täis sodinud.
Nõmmel koeri ketist vabastanud (au ja kiitus!). Jahipoe akna sisse löönud ja värvipoti põrandale kummuli keeranud.
Aga kui oli vaja end tänaval paljaks kiskuda, pidid selleks kohale tulema nende välismaised mõttekaaslased.
Nii lendasidki Briti alamad Tallinna, et protestida Briti karude nahkade vastu Briti kuninganna valvurite mütsides. Tagumik paljaks, kiire vahepeatus politseiosakonnas ja siis Briti saartele tagasi.
Kõigi asjade loogikat vist ei peagi mõistma.