Valitsuse kohtuotsus viidi täide õhtupimedas Mõisakülas, Andestust ei ole, Rong hilineb, Ametimehed ei taha matustel osaleda, Puhkpilliorkestrit pole vaja, Rongi juhib vedurijuht, Mängus on kõik

MALLE TOOMISTE

Kolmapäeva hilisõhtul saatsid ligi paarsada perroonile kogunenud mõisakülalast viimast Mõisaküla-Pärnu reisirongi, hinges vimm valitsuse vastu ja elamiseks vajalik usk, et kunagi hakkavad Viljandimaa äärelinnas Mõisakülas rongid taas sõitma. Kolmapäeva õhtul kolmveerand üheksa on kuupaistelisel Mõisaküla jaamaesisel veel vähe inimesi. Soojas jaamahoones ootavad kell 21.06 saabuvat viimast reisirongi seni veel raudteelt palka saavad töötajad, teiste hulgas jaamaülem Leida Dancis, kes tundub täna pidulikum ja sügavama silmavaatega kui muidu.

«Ma tulin vaatama, kas jaamaülemal on vesi ka silmas,» hõikab sõbralik meeshääl oma toetuse üle ukse. Jaama ooteruumis rullivad vagunidepoo mehed lahti loosungeid ja lasevad neid pildistada. «Las lapsed ka tulevad pildi peale,» kutsub fotoaparaadiga mees, otsides kaameraga loosungit «Vähi, Juchnewitsch, tulevik ei andesta teile Pärnu-Mõisaküla raudteeliini sulgemist». Kohe rullitakse lahti ka paberipoognale kirjutatud suured loosungid - «Maanteeröövlid, jätke Eesti raudtee rahule!» Need lüüakse üles lahkuva rongi vaguniseintele. Erilise päeva puhuks toob raudteesidemees Leida Dancisele käsilaterna, millega viimast rongi vastu võtta ja ära saata. Lülitit plõksiv mees näitab külalistele suurt taskulampi - valge tulega võetakse rong vastu ja rohelisega lubatakse sel ära sõita. Kui ei näitakski täna rongile Mõisakülas rohelist tuld?

Argipäevadel on jaamaülem kasutanud tavalist punavalge kettaga saua, aga täna peab olema kõik laitmatu.

Viis minutit enne üheksat teatab dispetshipuldi tulesid jälgiv jaamaülem: «Rong on Kilingi-Nõmmes kinni. Näe, Nõmme ülesõit põleb. Nad ei taha rongi ära lasta nagu meiegi.» Viis tundi enne viimase rongi jõudmist Mõisakülla ütleb Viljandi maavalitsuse majandus- ja arenguosakonna juhataja Üle Viner oma töötelefoni kaudu «Postimehele», et halvast asjast on parem eemale hoida ja tema Mõisakülla ei lähe. Vineril on ilusad mälestused Mõisakülas 1981. aastal avatud laiarööpmelise raudtee avamise peost, kus mängis orkester ja kohal oli ministrite nõukogu esimees. On ta siis nüüd alla andnud võitluses Viljandimaa raudtee ja kohalike inimeste eest? «Meie oleme oma ettepanekud teinud, aga valitsus ei ole neid arvestanud, õigemini ei ole neid sisuliselt arutanudki,» räägib Viner. Ta soovitab Mõisaküla halba bussiühendust tundes «Postimehe» reporterile, et ainuke võimalus hilja õhtul Mõisakülast välja pääseda on sõita viimase rongiga kaasa Pärnusse.

Mõisakülast käib vähe busse Viljandisse, veelgi halvem on nüüd ühendus Pärnuga. «Ega neid raudtee ei huvita, kes ise autoga sõidavad,» torkab üks Mõisaküla elanik.

Linnarahvas on tulnud Mõisaküla matustele ja teinud tavaliselt seatapule eelnevaid ettevalmistusi. Veidi pärast üheksat jalutab jaamaplatvormile suitsu pahviv linnapea abikaasa ja lastega. Ei, tema ei pea täna kõnet, mõõdab linnapea rahvahulka. Kultuurimaja proua astub linnapea ligi ja küsib, kas naised laulda võivad. «See on rahva enda organiseerida. Kõike võite teha,» lubab Torn.

Mõisaküla kooli 12. klassi poisid jõuavad just hakata «Postimehele» selgitama, kui hea on rongiga Mõisaküla ja Tallinna vahet sõita, kui pimedus Pärnu poolt vilistab.

Perrooni serval sügavasse lumme trügides otsivad ligi paarsada kohaletulnut kohta esimeses reas. «Näed, tuleb!» - «Ongi rong!»

Pinge kasvab, kui rong uuesti vile lahti laseb. Mõnel kaob kõnevõime, teisel kisuvad silmad vesiseks.

Üksikutest häältest julgustatud rahvas hakkab läbi sügava lume teisel teel peatunud rongi poole sumpama, et veel viimast korda... Üks naisterahvas kukub lumme takerdudes istuli ja naerab iseennast. Lapsed jooksevad juba vagunites.

Puhkpilliorkestrit pole kuskil, sest üks kohalikest võimumeestest olla aegsasti märku andnud, et liigset tähelepanu pole vaja tõmmata. Olevat koguni veel kõrgemalt poolt saadud soovitus, teab keegi rahvahulgast. Uudishimulikke tuubil vedurijuhi kabiinist trügivad välja viimase sõidu kaasa teinud Pärnu vedurijuht Asko (33) ja Tartu vedurijuht Aimar (27). Nad räägivad, kuidas Kilingi-Nõmmes tervitanud rahvas heade sõnadega kedagi Tiitu ja laulnud neile. Kilingi-Nõmmes rahvalt saadud kolm nelgiõit torgatakse rahva ette ilmuva «päris» vedurijuhi Avo Masso (33) kätte.

«Ma ütlen kohe ära, et mina ei ole milleski süüdi!» hõikab Avo vaikselt seisvale rahvahulgale. Juba pakub Mõisaküla muuseumi varahoidja Alma Ilison vedurijuhile viimase Mõisaküla-sõidu mälestuseks broshüüri Mõisaküla saja-aastasest ajaloost, kus peaks kirjas olema ka aastaarvud, et viimane kitsarööpmeline nn. Mulgi Ekspress Mõisaküla-Viljandi vahel suleti 1973. aasta suvel. 1975. aasta sügisel läks viimane kitsarööpmelisel sõitev rong ja 1981. aastal avati laiarööpmeline.

Jaamaülema juhtimispuldis annab endast märku dispetsherihääl Tallinnast: «Kas te saatsite diiselrongi juba tagasi?» Leida Dancis vastab kärsitule: «Kas ma üldse saangi enne hommikut, kui Pärnust õigel ajal välja peab minema!» - «Ahah, ahah,» ütleb dispetsher.

Seni oli 21.06 sisse sõitnud reisirong jäänud ööseks Mõisakülla ja hakanud hommikul 4.48 Pärnu poole sõitma.

Perroonil rongi juures laulavad Mõisaküla taidlejad akordioni saatel: «...hei-oo, hei-oo, rõõmus meie meel, Mõisaküla rahvas Euroopasse on teel.» Tallinna Vagunidepoo Mõisaküla tsehhi ülem Arvo Pede kõnnib rongi ja rahva vahel platvormil ja kutsub inimesi viimasele rongisõidule linnapiiril oleva ülesõidukohani. «Ja kui meie vagunidepoo erastab raudtee ära, siis hakkame ise Pärnu vahet sõitma,» tõmbab tsehhiülem endale tähelepanu. «Meile ei antud teist varianti: kas läheme ära koju või erastame. Muidugi raha eest! 400000 peab olema aktsiaseltsi algkapital, meie majandus maksab 3-4 miljonit, rööpad Pärnuni umbes 6 miljonit,» jätkab Arvo Pede kangekaelselt. «Inimeste majad, autod ja EVPd paneme mängu,» vaatab tsehhiülem umbusklikule silma sisse. «Mina olin üleeile Tallinnas ja sain teada, et riik ütles täielikult Mõisakülast lahti, see tähendab, et riik ei ole nõus isegi 51 protsendiga osalema loodavas aktsiaseltsis, mis erastaks meie raudteelõigu. Transport ei ole enam riigi asi, 26 protsenti tulumaksu maksame kõik, aga riik ütleb lahti laevandusest, kaevandustest, raudteest - aga tulumaksu nad võtavad. Kuigi peale maksta ei ole enam millelegi vaja, kui kõik erastatakse,» lõpetab Arvo Pede oma monoloogi. Tema seljataga on põlvkonnad Mõisaküla raudteelasi. Raudteest sai Mõisaküla alguse.

Rongist maha jäävate linnakodanike selja taga jaamahoone trepil seisab jaamaülem Leida Dancis oma suure taskulambiga.

Kell on 21.35. Rong hakkab taas huilgama.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996