Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Larissa Volpert jõudis tippu kahel alal, Larissa Volperton universaalne maletaja, Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes ise oled

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
AGO MARKSOO, TARMO PÄSS

Malesuurmeistrist professor... või vastupidi? Küllap on õige mõlemat moodi. Ja kui siia lisada, et tegemist on õrnema soo esindajaga, siis meil meestel ei jää muud üle, kui teha aupaklikult sügav kummardus. Küllap taiplik lugeja teab, et kummardus on mõeldud Tartu Ülikooli prantsuse filoloogist professorile Larissa Volpertile, kes täna saab 70-aastaseks.

Viiekümnendatel aastatel tuli 1949. aastal tookordse Leningradi Ülikooli lõpetanud Larissa Volpert kolmel korral endise N. Liidu tshempioniks. Ta on osalenud ka kolmel MM-sarja pretendentide turniiril. Kahel neist oli Larissa Volpert võidule ja seega naiste tiitlimatshile väga lähedal.

Larissa Volpert: «Pärast kandidaadiväitekirja kaitsmist (1955) olin seitse aastat seotud vaid malega. Kuid erialane töö tõmbas mind, eriti tahtsin hakata kirjandust õpetama. Kasutasin kohe esimest võimalust konkureerida õppejõukohale. Siis hakkasin tundma, et malet on raske õppe- ja teadustööga jagada. Tuli teha valik ja otsustada male kahjuks.» Nii on iseloomustanud teda konkurendid. Ta mängib klassikalises stiilis, pannes pearõhu positsioonilisele manööverdamisele. Ka malele lähenes ta teaduslikult: uuris põhjalikult poolelijäänud partiisid ja edasimängul demonstreeris alati sügavat analüüsi.

1963. aastal sai Larissa Volpertist väliskirjanduse õppejõud Pihkva Pedagoogilises Instituudis. Mõnda aega käis ta sealt paralleelselt ka Tartu tudengeid õpetamas. 1977. aastal valiti ta konkursi korras Tartu Ülikooli vene kirjanduse (mõne aasta pärasy väliskirjanduse) kateedri dotsendiks.

Kolm aastat hiljem sai valmis doktorikraadiga väärtustatud monograafia «Pushkin ja psühholoogiline traditsioon prantsuse kirjanduses».

1983. aastal ütles Larissa Volpert ühes intervjuus: «Arvasin, et olen mängimise igaveseks lõpetanud, kuid Tartusse kolimine tähendaks mulle teist malekevadet. Kohtusin 1977. aasta oktoobriturniiril Eesti paremikuga ja 5,5 punkti 6 võimalikust pani mind uskuma oma jõusse ja andis tagasi soovi võistelda. Kohtusin ka paljude meeldivate inimestega ja pole ime, et mul taas tekkis soov malet mängida.» Nii ütleb meie rahvatarkus. Larissa Volperti südametunnistus sundis teda koos abikaasa professor Pavel Reifmaniga avaldama 21. augustil toetust Eesti Vabariigi valitsusele. Juba tudengipõlves sidus teda sõprus Juri Lotmaniga ja tema tulevase abikaasa Sara Mintsiga. Heameel on tõdeda, et kui neli andekat juudisoost teadlast saatsid oma avaldused töö saamiseks paljudesse Venemaa ülikoolidesse, siis üksnes Tartu Ülikool soostus neid vastu võtma. Senini on perekonnasõbraks Viktor Kortshnoi, kelle poega Igorit nad tolle rasketel aegadel oma korteris varjasid.

... Meeldivast, nooruslikust ja nõtkest väikesekasvulisest naisest, keda võib sageli Tähtvere pargis sörkjooksu tegemas näha, ei või aimatagi, et ta oli omal ajal maailma tugevamat naismaletajate hirm. Töökoormus ja iga pole sundinud Larissa Volpertit malenuppe lõplikult karpi panema. Veel lööb ta kaasa linna maleturniiridel. Ja mehed, hoidke siis alt! Nii mõnegi kohaliku maletuusa selg saab prügiseks.

Juubelipäeval ühineb õnnitlejatega ka «Postimees».

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles