Õli vahetades jälgi valmistaja ettekirjutusi, Autojuhist sõltub rohkem kui jalakäijast, lapsest rääkimata, Kas mitteotsene süü ei olegi süü?, Meil domineerib moraalitu liiklus, Maanteede viidamajanduses on lünki, Viitade süsteem näeb ette 47 000 viita

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JANEK KOKLA

,

Mobil-õlide müügijuht

Enne peatselt lähenevat talve tuleks rehvide, amortisaatorite, termostaatide, jahutusvedeliku ja aku kõrval tähelepanu pöörata ka auto mootori, käigukasti ja sildade õlile. Õlide valikul tuleks lähtuda meie talve ekstreemsetest ilmastikuoludest.

Varem kasutuses olnud üheastmelised mootori- ja transmissiooniõlid olid mõeldud kasutamiseks kas suvel või talvel. Nüüd on mindud üle kaheastmeliste ehk aastaringsete mitmetemperatuuriõlide kasutamisele.

Millistel temperatuuridel kasutamiseks on õli mõeldud, näitab õlikanistri etiketil olev SAE klassifikatsioon. Talvetingimustes sobivad kasutamiseks järgmist viskoossusklassi omavad õlid: SAE OW-40, SAE 5W-50, SAE 10W-30.

Optimaalsem kasutamistemperatuuride vahemik on täissünteetilistel õlidel. Näiteks Mobil 1, mille viskoossus on SAE OW-40, võib kasutada ka miinus 54oC juures.

Vähem oluline ei ole kvaliteetsete täissünteetiliste õlide kasutamine auto käigukastis ja tagasillas. Kui mineraalõlide puhul võib käigukang tunduda hommikul külmas autos kangena ja vabajooks tavalisest raskemana, siis täissünteetiliste toodete kasutajal selliseid probleeme ei teki.

Käigukasti ja tagasilla õli vahetades tuleks hoolikalt jälgida valmistaja ettekirjutusi. Tänapäeva väga erinevates autodes on kasutusel väga erinevat tüüpi käigukaste ja sildu ja neis kasutatakse harjumuspärastest hoopis teistsuguseid õlisid. Õnnetuse ärahoidmiseks usaldage autoteenindust, kust saate vajalikku informatsiooni ja õiget õli.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KARL REBANE, TÜ emeriitprofessor, amatöörautojuht 1966. aastast

On kiiduväärt, et «Ristmik» avaldab õppeaasta alguses kirjutisi, mis kutsuvad koolilapsi üles olema tänaval tähelepanelik. Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema artikli «Kurb liiklussuvi» («Ristmik», 27. august) lugemisest jääb aga mulje, et peale laste liikluskasvatuse parandamise midagi head teha nagu polekski. Kipub näima nii, et kui juht polnud purjus ja lubatud kiiruse suurt ületamist ei ole tuvastatud, jääb ta täiesti puhtaks poisiks, keda isegi kohtusse ei kaevata, sest puudub kuriteo koosseis.

Kahjuks ei sõltu laste liiklusohutus üksnes neist endist, sellest, kui hästi vanemad ja õpetajad neid manitsevad. Ohuallikas on auto ja autojuht selle ohuallika valdaja. Autojuhi vastutus on suurem ja liiklusõnnetuse eest jalakäijaga, eriti lapsega, alati olemas. Mitmete soliidsete maade liiklusseadustik ja kohtupraktika on selline, et kõiki otsasõite lapsele arutatakse kohtu tasemel. Autojuht jääb peaaegu eranditult süüdi. Kui raskendavaid asjaolusid ei tuvastata, siis jääb ta süüdi ettevaatamatus sõidus.

Sellise suhtumise taga on tegelikkuse õige ja aus tunnetamine. Autoga võib vigastada ja tappa lapsi, lapsed ei saa aga kuidagi autosid kummuli või lömmi joosta. Ka Eesti Vabariigi liikluseeskiri (LE) sätestab, et ohutuse tagamiseks on autojuht kohustatud piirama kiirust vastavalt liiklusolukorrale (LE punkt 100). LE 4. peatükk kannab pealkirja «Juhi kohustused jalakäija ohutuse tagamisel» (punktid 35-44), 5. peatükk «Lapse ohutust tagavad lisanõuded» (punktid 45-51).

Kõigi nende ja veel mitmete teiste LE sätete (st seaduse) ignoreerimist ei pea Rehema autojuhtide otseseks süüks. Alltekstina kumab läbi, et mitteotsene süü ei olegi süü. See on läbinisti väär seisukoht. Uljastele autojuhtidele aga õlalepatsutamine - laske aga samaviisi edasi, küll lapsi õpetatakse ettevaatlikumaks, ka meie teeme neile lauluväljakul ürituse, likvideerimaks olulisi puudujääke laste liikluskasvatuses.

Pean laste liikluskasvatust ülimalt vajalikuks, ilma selleta laste liiklusteadlikkus ja ettevaatlikkus kahaneksid. Kuid lapsed on tänavu ja küllap ka tulevikus nagu lapsed ikka - täis elurõõmu ja elevust, millega paratamatult kaasas uljus ja ettevaatamatus. Et igast lapsest saaks ideaalselt teadlik ja igas olukorras külmavereline liikleja, on läbi aegade olnud lootusetu soov.

P.R. kirjutab: «Lihtne analüüs selgitab juhtunu põhjused.» Minu meelest on analüüs pealiskaudne, tegelikult ainus järeldus, et «laste liikluskasvatuses jääb millestki olulisest vajaka» on õige (kasvatada tuleb ja saab ju alati paremini), kuid ühekülgne. Autojuhtidest ei sõltu nagu enam midagi.

Selgitamaks põhjusi, miks on meil tänavu kasvanud liiklusõnnetused lastega, tuleks kõigepealt vaadata, mis on liikluses viimasel ajal muutunud. Silmatorkavalt rohkem sõidab autosid ja minu meelest on peamine põhjus: alla on käinud liiklusdistsipliin, -viisakus ja -moraal. Juba vanad roomlased tõdesid, et seadus moraalita on jõuetu.

Kuidas on Eestimaal jalakäija eesõigusega vöötrajal? Kas hoovidesse sisse- ja väljasõitjad lasevad jalakäijad läbi? Minu ministatistika näitab, et pooled autojuhid ületavad vöötraja kiirust kahandamata. Vaid üks kümnest autojuhist peatub ja laseb jalakäijad viisakalt läbi.

Meie liikluspildi pärisosaks Tallinnas, aga ka Tartus on saanud nn sõelujad - sageda ja pahatihti riskantse sõidurea vahetamisega põhimassist kiiremini edasipürgijad. Muide, LE rikkumist ei tarvitsegi seejuures olla, asi on liiklusmoraalis. Ei ole juhtunud nägema, et sõelujaid keegi korrale kutsuks.

Uueks nähtuseks on eufooria, mis pahatihti tekib autojuhil-amatööril, kui ta istub Lääne sõiduauto rooli. Tekib tunne, et küll ma olen ikka suurepärane juht, võin tublisti üle keskmise sõita, isegi paremini kui LE seda ette kirjutab. Tegelikult jääb aga juhi reageerimisvõime tublisti maha tema sõidujulgusest või -jultumusest. Pahatihti kihutatakse äriasjade huvides. On firmajuhte, kes kiitlevad iseenda või oma autojuhi võimetega LE eirates uljalt sõita, kompenseerimaks ähvardavat hilinemist ärikohtumisele.

Minu meelest soodustab ka praegune liikluskindlustus mõnevõrra juhtide hoolimatust: kui ma põhjustangi avarii, maksab kahjud kindlustus, mitte mina.

Küllap tuleb lapsi õpetada LE alusel, kuidas siis teisiti. Aga neist ei pea täiskasvanud, suur osa autojuhte kaasa arvatud, ju kinni. Ja ikka selles suunas, et ohud lastele kasvavad.

Võibolla on tõesti aeg koostada liiklusõpetajate tarvis kommentaar LE juurde, kus punkthaaval öeldud, milliseid sätteid ei saa tõsiselt võtta, sest neist ei pea autojuhid kinni. Seega õpetada ja harjutada lapsi karmile tegelikkusele vastavalt. Teadku nad maast madalast, et LEs on küll neid kaitsvad sätted, kuid rusikareegel «kel jõud, sel õigus», on meil liikluseeskirjast ülimuslikum. Kirjutan tegelikult ülilihtsat tõde - pidagem seadustest täpselt kinni ka liikluses. Toetagem seda eeskujuga, nii roolis olles kui jalakäijana, samuti ühiskondliku valvsuse ja arvamusega.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ARVO RAEDLA, maanteeameti liikluse allosakonna peaspetsialist

Eelmises «Ristmikus» (23. okt.) puudutab Vallo Sirel oma artiklis «Kuidas sõita Tartusse?» maanteeametile muret tegevat probleemi, nimelt juhatusmärkide seisukorda Eesti riigimaanteedel.

Juhatusmärgid ehk teeviidad on liiklejale peamised abilised, mis annavad teavet sõiduvõimaluste ja -suundade kohta, ümbersõiduteekonna kohta ning hoiatavad sõidu iseärasustest. Kuni käesoleva ajani on olnud maanteeametil rahanappuse tõttu peamiseks ülesandeks säilitada maanteede katted, sest nende lagunemine halvendaks oluliselt sõiduvõimalusi. Selle tõttu on kannatanud liiklusmärkide uuendamine ja väljavahetamine. Lisaks on maanteedel varastatud ja lõhutud märkimisväärne hulk liiklusmärke, mille asendamine on seni käinud üle jõu.

Tuleb tõdeda, et Eesti-suguses tiheda teedevõrguga riigis on viitade paigaldamine kallis, sest viitasid läheb vaja väga palju.

Võimalusi ühest kohast teise sõitmiseks võib olla mitmesuguseid ja siin mängib oma osa liikleja soov, millist maanteed ta kasutada soovib. Liikleja valib, kas ta soovib sõita lühimat teed mööda ning kasutada väiksema liiklustihedusega ja viletsama kattega maanteed või teha mõningane ring, aga sõita parema kattega maanteel.

Viitamise süsteem ei näe ette, ja see on ka võimatu, paigaldada igale teeristile viidad kõigi liiklejate soovide kohaselt. Ristmikke läbivad sajad teekasutajad, kelle sõidueesmärk on erinev, ja kõigi võimalike sõidusuundade näitamine pole võimalik ega otstarbekas. Eriti terav on see probleem nendel ristmikel, kus sihtpunktini ei saa sõita kindlat maanteed mööda, vaid selleks tuleb kasutada erinevaid maanteid. Sellisel juhul toimub niinimetatud järkjärguline viitamine, algul sama maantee äärde jäävate asustatud punktideni ning sealt edasi järgmise asula või linnani.

Maanteeametis on tehtud ligikaudsed arvutused juhatusmärkide vajaduse kohta. Täieliku viitade süsteemi rakendumiseks on vaja umbes 47 000 viita, mille maksumus koos paigaldamisega nõuab ligi 138 miljonit krooni.

Sellise koguse viitade valmistamine ei tohiks võtta üle 2-3 aasta. Seda juhul, kui on raha, mida viidamajanduse korrastamiseks suunata. Seni soovitan teekasutajal muretseda Eesti maanteede atlas, mis aitab orienteeruda teedel ja võimaldab sihtpunkti jõuda väiksemate kulutustega.

Maanteeamet teeb omalt poolt kõik, et kujunenud olukorda lähiaastatel viidamajanduses parandada. eeskätt nimetan viitamise süsteemi väljatöötamist ja väiksema kasutusega teedel suuruselt väiksemate viitade kasutamise lubamist.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles