Viiele riigi kultuuripreemiale on 32 kandidaati, Ohtlik on olla naine

UUDISTETOIMETUS

Eesti Vabariigi aastapäeval antakse välja viis riigi kultuuripreemiat, neist igaüks 100 000 krooni. Riigi kultuuripreemia komisjoni otsusel tehakse valik 32 preemiaesituse hulgast, teatati «Postimehele» kultuuriministeeriumist.

Komisjonile laekus 38 preemiaesitust. Peamisteks esitajateks olid teatrid, muuseumid, kultuuriministeerium, mitmed kutseliidud ja ühendused, seltsid jpt. Eesti Vabariigi kultuuripreemia määratakse väljapaistvate loominguliste saavutuste eest kultuuri alal, seisab preemia põhimääruses. Arvesse lähevad 1996. aastal avalikkuse ette jõudnud tööd.

Riigi kultuuripreemiale kandideerivad:

• Endel Annus («Retrospektiivne rahvusbibliograafia (1525-1940)»)

• Ingrid Agur (Vanemuise lavastuse «Inimene, elajas ja voorus» kujundus)

• Nikolai Baturin (romaan «Ringi vangid»)

• Jüri Ehlvest (raamatud «Ikka veel Bagdadis» ja «Krutsiaania»)

• Ants Juske (näituse «Eesti kui märk» idee ja korraldus, kunstikriitika, telesari «Ars et vita»)

• Tõnu Kaljuste (Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juhtimine, meie heliloomingu süsteemikindel tutvustamine)

• Eesti Filharmoonia Kammerkoor (kontserditurnee Eesti maakonnakirikuis, esinemised mitmel rahvusvahelisel festivalil)

• Heino Kiik («Päevaraamatud»)

• Sven Kivisildnik (raamat «Nagu härjale punane kärbseseen» ja näidend «Tands ja Pühälik»)

• Jaan Kross (romaan «Messmeri ring»)

• Madis Kõiv (näidend «Tali»)

• Anu Lamp (kaks preemiaesitust: nii tõlkelooming kui ka osatäitmine Linnateatri lavastuses «Ainus ja igavene elu» ning pedagoogitöö lavakunstikoolis).

• Herta Laipaik (ajalooline triloogia «Angara ääres», «Pärlid surevad pikkamisi» ja «Musta opaali rada»)

• Leonhard Lapin (neli isiknäitust, koguteos «Pimeydestä valoon», osavõtt näitusest Varssavis, Peterburis ja New Yorgis, osalemine näituse «Tallinn-Moskva-Tallinn» koostamisel)

• Leonhard Lapin, Raul Meel, Anu Liivak ja Jaan Klõsheiko (projekti «Kunstitelg Tallinn-Moskva-Tallinn» väljatöötamine ja teostamine näituse ja kataloogina)

• Mai Levin (näitused «Märt Laarmani ülevaatenäitus», «60ndad Eesti kunstis» ja «Kunstikoguja Alfred Rõude - 100», Eduard Wiiralti galerii kataloog ja konverents «Kubism Läänemere regioonis»)

• Lennart Meri (raamat «Presidendikõned»)

• Mikk Mikiver (Eesti Draamateatri lavastused «Vaade sillalt», «Hullumeelne professor, tema elukäik» ja «Kolm õde»

• Mai-Ester Murdmaa (Estonia lavastused «Suur võlur armastus» ja «Kolmnurkne kübar»)

• Paul Mägi (ooperite «Figaro pulm» ja «Nabucco» dirigeerimine Estonias

• Kaljo Põllu (elutöö, näitused kunstihoones ja galeriis «Vaal»)

• Eldor Renter (lavakujundus ooperile «Nabucco» Estonias)

• Enn Soosaar (tõlkelooming, E.C.Doctorow «Billi Bathegate»)

• Mark Soosaar (dokumentaalfilm «Lõputa lugu «Estoniast»»)

• Jaan Tooming ja Jaak Vaus (Vanemuise lavastus «John Gabriel Borkman»)

• Jaan Tooming (lavastused «John Gabriel Borkman» ja «Jumalate naer» Vanemuises)

• Jaan Toomik (osavõtt nüüdiskunstinäitustest «Contair 96» Kopenhaagenis ja «Manifesta» Hollandis)

• Erkki-Sven Tüür (esiettekanded 1996. aastal ning heliplaatidel «Architectonics» ja «Crystallisatio» jäädvustatud looming)

• Lea Valter (näitusetegevus 1996. aastal)

• Rein Veidemann (raamat «Ajavahe»)

• Aarne Üksküla (osatäitmised lavastuses «Kolm õde», «Poisid sügisel» ja «Schumanni öö»)

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MARI JÄRVELAID,
arst, Tartu Ülikooli doktorant

Mõne aasta eest oli Riigikogus elav arutlus prostitutsiooniseaduse teemal. Arutelu vaibus, andmata mingit selget tulemust. Seejärel muutus kuumaks teema, kas keelustada Eestis abordid. Võibolla on see juhus, kuid kõik arutlejad, keda kuulma juhtusin, olid kas mehed või siis lasteta naised. Ajakirjanduses on läbi lipsanud väide, et iga viies Eesti abielupaar on lasteta. Kas abortide keelamine-lubamine suurendaks laste arvukust Eestis?

Eesti koolilaste küsitlustest (Krista Papp, Tiiu Kaasik) on selgunud, et alla 14-aastastest on seksuaalelu kogemus 15% poistest ja 6% tüdrukutest. Soomes tehtud uurimused on näidanud, et seksialasest kirjasõnast on poisid huvitatud tunduvalt rohkem kui sama vanad tütarlapsed. Protsentides väljendades 15-aastastest poistest 78% ja tüdrukutest 18% loeb-uurib sellealast kirjandust. Ometi on üldine väide, et tüdrukud küpsevad kiiremini ja eks ole seda tõestatud ka raseduste arvuga alla 18-aastaste tütarlaste hulgas. Tahaksin jälle meelde tuletada, et poisid ja mehed ei rasestu ju üldse.

Kui võtta asjast paremaks arusaamiseks ühe Eesti linna raviasutuse andmed, siis 1994. aastal tehti seal 1368 aborti. Neist 80 tehti tütarlastele, kes olid vanuses 13-17 aastat. Samal aastal oli sünnitajaid 1859, neist 51 olid nooremad kui 18-aastased. Võin vaid oletada, et vaid mõni neist rasedustest võis olla planeeritud. Seega elasid 1994. aastal ühes linnas 131 tütarlast oma elus läbi selle, milleks nad vähemalt sotsiaalselt veel valmis ei olnud. Nii 1992. kui 1993. aastal oli see arv samas raviasutuses 142. Seda on neli klassitäit õpilasi igal aastal.

Pole rasedust seksita

Kuigi on uuritud noorte sotsiaalset tausta ja leitud, et varajast seksuaalelu alustavad noored, kes on nn probleemsed või probleemsetest peredest, on siiski kindel see, et ükski neist rasedustest pole olnud tingitud ei lahkhelidest kodus ega koolis või liigsest heaolust, ikka oli tegemist hoopis seksiga ja seda kahe erinevast soost partneri vahel.

Normaalne on, kui kõik noorikud jäävad raskejalgseks esimese abieluaasta jooksul. Seda loetakse isegi fertiilsuse kriteeriumiks, seega, kui naine selle esimese aasta jooksul ei rasestu, tuleb hakata otsima põhjust.

Esimese kahe kuu jooksul, kui elatakse kaitsevahendita regulaarset suguelu, rasestub iga viies tütarlaps-naine. Loodusseadused ei küsi abielutunnistust ega vanust, fertiilseks eaks aga loetakse 15-44 eluaasta vahelised aastad. Loodus ei keela ka võimalust, et tütarlaps rasestub enne esimest menstruatsiooni.

Kõige lihtsam viis soovimatute raseduste probleemi lahendada on keelata abordid, sest siis muutuvad ju kõik rasedused momentaanselt soovitud rasedusteks.

Maailmas on 50 riigis abordid keelatud. Nende riikide hulka kuuluvad pea pooled Aafrika riigid, samuti paljud Kagu-Aasia ja Ladina-Ameerika riigid. Bangladeshis on abort lubatud vaid naise elu säilitamiseks, kuid igale arsti poole pöördujale tehakse vaakumaspiratsioon menstruatsioonitsükli reguleerimiseks, tegemata enne rasedustesti.

Tegelikult tehakse ju abort, kontrollimata, kas üldse rasedusega tegemist ongi. Aastas reguleeritakse sel viisil 250 000 menstruatsioonitsüklit. Indias tehakse aastas 600 000 legaalset aborti, illegaalseid umbes 4 miljonit.

Maailmas tehti 1990. aastal 40-60 miljonit legaalset aborti ja arvatakse, et 20-30 miljonit illegaalset. 150-200 tuhat naist sureb igal aastal illegaalse abordi järgselt, 500 000 naist sureb lapsekandmise ajal. Iga minut sureb maakeral üks naine, kelle surma otsene põhjus on kas rasedus, sünnitus või abort.

Kui legaalse abordi teeb arst, siis illegaalne abort on otsene oht naise tervisele.

Kuivõrd ilma abortideta ühiskonda ei ole olemas, siis ei saa ka olla küsimust, kas abordile jah või ei, vaid küsimus saab olla, kas seaduslik ehk ohutu abort või ebaseaduslik ehk tervisele ja elule ohtlik abort.

40% maailma naistest elab maades, kus abort on lubatud, 12% maades, kus meditsiinilisel näidustusel on abort lubatud, 23% maades, kus sotsiaalsetel või meditsiinilistel näidustustel on abort lubatud.

Abordid on lubatud näiteks riikides nagu Hiina, USA, Venemaa, Kuuba jne. NSV Liidus legaliseeriti abordid 1955. aastal.

NSVLi lagunemisele eelnevast aastast pärinevad andmed, et aastas tehti 160 aborti iga 1000 fertiilses eas naise kohta, mis teeb ümberarvutatuna 5 aborti iga naise kohta tema elu jooksul ja lisaks sünnitasid need naised veel keskmiselt 2,4 last.

1968. aastal legaliseeriti abordid Inglismaal, seejärel teistes Lääne-Euroopa riikides.

Rootsis legaliseeriti abordid 1975. aastal. Rootsis tehakse aborte 19/1000, mis teeb 0,6 aborti naise kohta ja sünnitusi 2,1 last. Belgia ja Holland on kõigile eeskujuks, seal tehakse vastavalt 5 ja 5,8 aborti 1000 fertiilses eas naise kohta.

Omamoodi eksperimendi tegi 1966. aastal toonane Rumeenia riigipea Ceausescu, kes otsustas riigi rahvaarvu tõstmiseks keelustada abordid ja seadis sisse ka väga range järelevalve kõigi fertiilses eas naiste üle, nõudes ka naiste igakuist günekoloogilist läbivaatust, et kindlaks teha ja võtta õigeaegselt «kontrolli» alla kõik rasedused. Seadus leidis rakendamist 24 tunni jooksul.

Järgnes lühiaegne võidujoovastus - sündide arv kasvas. Kasvas, kuid hakkas siis jälle vähenema, suurenema aga hakkas noorte naiste suremus. Samal ajal käisid naised Hollandist Jugoslaavias (Hollandis legaliseeriti abordid 1981. a.) ja Rootsist Poolas aborti tegemas.

Aborte on tehtud sama kaua, kui on eksisteerinud inimkond. Kõigil rahvastel on oma abortide tegemise traditsioonid ja on teada ka ravimtaimed raseduse katkestamiseks.

Samas ei tohi unustada, et rasedus ei ole mitte haigus, vaid normaalne seisund järeltulijate saamiseks. Loodusel on omad seadused. Teadlased väidavad, et vaid pooltest viljastatud munarakkudest areneb rasedus. Neist teisest poolest viljastatud munarakkudest, mis ei kinnitu ka emaka seinale, vaid hukkuvad, arenemata edasi, ei tea ka naine ise. Veel üks osa loodetest hukkub raseduse varajases staadiumis, üldjuhul põhjustades hingevalu lisaks füüsilisele kannatusele. Mida suurem loode hukkub, seda suurem on kaotusevalu. Nii siis, kui rasedus katkeb ise, kui ka siis, kui see katkestatakse.

Arvestamata naise hingevalu ja kehalist valu, mis suuremal või vähemal hulgal iga abordiga kaasas käib, on asjal ka majanduslik pool. Rootsi riigis arvestatakse ühe abordi maksumuseks 7000 sealset krooni. Eesti riigis maksab naine abordi eest 300 meie krooni. Samas Rootsi riigis saab riigi kodanik soovi korral retseptiga kaasaegse emakasisese vahendi, makstes 150 Rootsi krooni. Sama vahend maksab Eestis 1500 siinset krooni.

Selline majanduslik hinnang peegeldab otseselt riigi poliitikat selles vallas.

Rootsis on leitud, et rääkides abordi kahjulikkusest rõhutatakse esimese raseduse katkestamisega kaasnevat lastetuse ohtu. See põhjustab teismeliste tütarlaste hulgas reaktsiooni, kus pärast abordi läbitegemist otsitakse võimalus uuesti rasestuda, et kontrollida selle väite kehtivust enese peal.

Miks siis tehakse aborte ja on alati tehtud, kui see on kahjulik nii üksikindiviidile kui ka kogu ühiskonnale? Vastata võiks küsimusega: miks korjab hoolikas aednik õunapuult osa vilju ära pärast seda, kui on näha, et puul on valmimas rohkem vilju, kui puu kanda jõuaks?

Erinevatel kultuuridel on erinevad traditsioonid. «Postimehest» võisime lugeda, et inguiidid annavad traditsiooniliselt lapse ära teise peresse, kui ta on sündinud liig ruttu eelmise lapse järel või kui tema üleskasvatamiseks ei jätku oma vanematel jõudu. Keskmine laste arv maakeral ühe naise kohta oli 1960. aastal 6 ja 1980. aastal 4,4 ning 1990. aastal 3,8. 1900. aastal elas maakeral 2,5 miljardit inimest, 1996. aastal juba üle 5 miljardi, 2000. aastal aga üle 6 miljardi...

See, et Eestis sünnib nii vähe lapsi, on ainult meie endi probleem. Pereplaneerimiseks on mitmeid mooduseid, enamikus maailma riikides on see kõige kõrgemal riiklikul tasandil vastu võetud poliitiline otsus. ÜRO Poliitiliste Andmete Panga 1988. aasta informatsioon ütleb, et 68 riigis ei ole valitsuse tasemel fertiilsuse poliitikat, aga 21 riigis sooviti suurendada, 20 säilitada ja 60 vähendada sündide arvu.

Kuidas jääb abordiseadusega?

Kas keelustada abordid, lubada neid vaid teatud klausliga või miks mitte katsetada esimese riigina seadust, mille alusel hoopis poistel ja meestel lubada suguline vahekord vaid siis, kui neil on selleks ette näidata notariaalselt kinnitatud luba. Tütarlapsi ja naisi aga kohustada seda notariaalselt kinnitatud luba nõudma. Ka oleks see riigil veel üks võimalus seaduserikkujatelt trahvidena makse koguda. Loa saamine eeldaks eelnevat arstlikku kontrolli, majanduslike tagatiste olemasolu ning tagaks ka riigilõivu laekumise. Riigi majandusliku heaolu huvides võiks vähema raha eest saada ühekordseid piiratud ajalimiidiga seksimise lube ja suurema raha eest mitmekordseid lube.

Mehed ütlevad vuih!

Selline eelnõu oleks igati kasulik: kaoksid soovimatud rasedused, kaoks suguhaiguste leviku probleem, sest kõik oleks ju riigi poolt korraldatud, kontrollitud, limiteeritud ja reguleeritud. Ma tean, et Eesti mehed Riigikogus ütlevad selle peale vuih. Kuid mõelge prostitutsiooni ja abordi legitiimsust puudutavatele diskussioonidele, narkootikumide ja alkoholi tarvitamise probleemide käsitlusele. Millistest huvidest lähtutakse nendes diskussioonides?

Pärast Teist maailmasõda kulus Euroopal 20 aastat oma sõjahaavade parandamiseks sedavõrd, et hakkasid tekkima nn heaoluühiskonnad, kus igas peres oli auto, televiisor, pesumasin, köögikombain ja aega jäi üle ka muule mõelda. Enne seda olid ka seal seksuaalelu küsimused suureks saladuseks, millest avalikult ei räägitud. Maagilised beebipillid tulid kasutusele aastatel 1962-1964, oli tekkinud alternatiiv abordile ja barjäärimeetoditele, andes lõpuks ka naistele võimaluse otsustada.

1965. aastaks oli aeg küps seksrevolutsiooniks, mis oli kõige ehtsam moraalirevolutsioon. Enne seksrevolutsiooni olid Hollandis pooled nooremalt kui 20-aastaselt sõlmitud abieludest sundabielud. Sundabielu sundseisust, kui juhuvahekorrast oli oodata järeltulijat. Selle üle ei rõõmustanud sageli just meespool.

Puudusid rasestumisvastased vahendid ja abordid olid keelatud. Kontrollija ja keelu meeldetuletaja oli kirik. Tegelikult olid keelatud ka abielueelsed ja ammugi juhuvahekorrad, nii et tegelikult poleks tohtinud mingit probleemi olla.

Mis muutus seksrevolutsiooniga? Iga seksuaalne kogemus muutus aktsepteeritavaks, oluliseks sai vaid see, et ei tohi teha teisele haiget. Võib öelda, et see oli ka naiste protest oma senisele kohale ühiskonnas. Oli ju esimene naisliikumise laine 1910.-1920. aastatel, kui nõuti valimisõigust, ja teine aastatel 1960-1970, kui nõuti abortide legaliseerimist. See oli eeldus võrdsuse tekkimisele naiste ja meeste, tüdrukute ja poiste, aga samuti abikaasade vahel.

Ühiskond pidi vastu võtma otsuse, kas õpetada tütarlastele endiselt vaid «ei» ütlemist või siis rääkida nii tüdrukutele kui poistele kõigist seksuaalelu probleemidest.

«Ei» pooldajad väitsid, et kui rääkida kõigest nagu asi on, muutuvad seksuaalselt aktiivseks üha nooremad ja seega võivad tagajärjed olla ettearvamatud. Tütarlastele «ei» ütlemise õpetamise traditsiooni jätkas näiteks Suurbritannia. Teise tee näitena võib tuua jälle Rootsi ja Hollandi kogemuse, kus otsustati levitada seksuaalelu alaseid teadmisi ja ka rasestumisvastased vahendid võimalikult kättesaadavaks teha.

Kui Inglismaal oli 1964. aastal teismelistest 16% seksuaalelu kogemusega, siis 1990. aastal olid arvud vastavalt enne 16. eluaastat 41% ja 19-aastastest 80%.

13-15-aastaste hulgas oli 8000 rasestumisjuhtu aastas, mis pooltel juhtudel lõpetati abordiga. 1990. aastal rasestus 69/1000 15-19-aastaselt, neist 1/3 tegi abordi, 2/3 sünnitas.

Hollandis olid 1968. aastal seksuaalselt aktiivsed 19% 16-20-aastastest, 1971. aastal oli rasedusi 28/1000. 1989. aastal oli seksuaalselt aktiivseid 51%, rasedusi 10/1000 teismelise kohta. Aastatel 1986-1988 sündinud pere esimestest lastest olid 93% planeeritud, sunnitud abielud moodustasid veel vaid 1,5%.

Kui uuriti rasestumisvastaste vahendite kasutamist viimase vahekorra ajal 16-19-aastaste hulgas, siis 23% kasutas kahekordset kaitset - nii beebipilli kui kondoomi. Samas soovib 97% lapsevanematest, et teadmised annaks kool ja 95% rasestumisvastastest vahenditest kirjutab välja perearst.

Veekordse kinnituse, et ainult keelamisega ei saavuta kunagi head tulemust, saame võrreldes Hollandi ja Inglismaa statistikat: 13-15-aastaste tütarlaste rasestumiste arvult oli erinevus kümnekordne (Hollandis vähem kui 1/1000 ja Inglismaal üle 10/1000).

Soomes on alates 1970. aastast kooliprogrammis seksuaalõpetus alates viiendast klassist, mis igas järgnevas klassis on seotud erineva õppeainega. 1986. aastast alustati Soomes AIDSivastase projektiga, kus igale 16-aastaseks saajale saadetakse koju isiklik pöördumine koos kondoomiga.

Rasestumisvastased vahendid

Vaid adekvaatne õpetus seksist ja kontratseptsioonist tagab noortele motivatsiooni hoiduda rasestumisest ja sugulisel teel edasikantavatest nakkustest.

Kasutada saab vaid neid kontratseptsioonivahendeid, mis on kättesaadavad. Alates 1978. aastast on Rootsi ämmaemandatel õigus iseseisvalt välja kirjutada beebipille ja seda tervelt 13 kuuks korraga. Ka Eesti riik on mõelnud koolilaste peale, beebipillidele on neil arstiretseptiga 90% soodustus, kuid retsepti võib arst kirjutada korraga vaid 2 kuuks.

Ühelt poolt on õige, et käiakse korrapäraselt arsti kontrollil, ka on ju arstil hea, ta saab nende visiitide kohta haigekassale arve esitada. Kuid elu näitab, et kui tabletid keset suvevaheaega lõppevad, siis loodetakse sageli, et seekord läheb õnneks. Kuid mitte alati ei täitu see lootus, isegi kui selle aja jooksul on olnud vaid paar juhuvahekorda. Ka purunevad just selles eas kasutajatel kondoomid kõige sagedamini.

Siinkohal võiks nimetada mõned kontratseptsioonivahendid, mida hakatakse alles kasutama: vaktsineerimine raseduse vastu, tabletid, mida peab võtma kord nädalas, ning steriliseerimine ilma operatsioonita, kasutades keemilisi vahendeid. Muuseas, üha populaarsem on Skandinaaviamaades lasta end steriliseerida, ka meeste hulgas, kui pole lastesaamise soovi.

Abordid, st raseduse katkestamised on olnud ja jäävad naiste probleemiks ka tulevikus, kuid raseduse katkestamiseks piisab näiteks neljast Cytotechi tabletist, mille on ordineerinud asjatundja.

Jääb vaid tõdeda, et ohtlik on olla naine.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997