Aare pettus erakonnas

ENNO TAMMER

Juhan Aare põhjendas «Postimehele» oma lahkumist Koonderakonna fraktsioonist pettumusega Koonderakonna juhtide poliitikas, mida iseloomustab jagatud lubaduste unustamine.

Minu arvates isegi mitte poliitikas ei ole kõik lubatud. Minu arvates on Koonderakonna mõned juhid need lubatavuse piirid mitmel korral ületanud.
Foto Toomas Huik

Et piltlikud väljendused on toonud mulle tunnustatust Riigikohtugi poolt, siis: kas Aare puhul on nüüd nii, et rotid lahkuvad uppuvalt laevalt?

(Naer. E.T) Olen ise, muide, hiina loomakalendri järgi rott.

Nii et rotid lahkuvad?

Olen sündinud roti aastal ja rott on väga austustvääriv loom. Peale selle nägin hiljuti üht videomaterjali, et New Yorgis ületab rottide arv mõõtmatult seal elavate inimeste arvu...

Asi läheb põnevaks. Aga kuidas on lood uppuva laevaga?

Uppuva laevaga on nii, et kui ma oleksin laeval kapten, läheksin koos enda juhitava laevaga põhja. Aga antud juhul ma ei näe, et laevukene nimega Koonderakond oleks lausa uppumisohtu sattunud.

Millest siis lahkumine?

Ütleks, et mõned minu lootused ei ole täitunud seoses poliitikaga, mida Koonderakond on ajanud. See on seotud ka tollitariifidega, see on seotud poliitikaga hariduse vallas.

Kui täpsustaks?

Konkreetse näitena tooks nende inimeste olukorra, kes elavad Eesti-Vene piiri lähedastel aladel. On täiesti lubamatu, piinlik ja häbiväärne, kui Eesti Vabariigi kodanikud ei saa elementaarselt liikuda, nii nagu see 20. sajandi lõpuaastail on normaalsele inimesele kohane. Leian, et Koonderakonna juhitud valitsus ei ole teinud küllaldaselt jõupingutusi, et see olukord oleks teistsugune.

Teie jutt tuleb soravalt kui lindilt. Ilmselt olete viimastel päevadel pidanud uudisteagentuuridele üht ja sama kordama.

Tuletan meelde, et olen ikkagi töötanud oma 30 aastat ajakirjanduses, raadios, televisioonis. Ei ole kõike oma oskustest veel kaotanud.

Jaa-jaa, selge kõlava diktsiooniga. Püüdsin oma algusega jõuda sinna, et niiöelda lahkuva inimesena ehk olete praegu oma erakonna suhtes avameelsem. Koonderakonna juhtide lemmikfraas on, et oleme ühtsemad kui ei kunagi varem. Kas on lõhesid ja kui, siis kui suured need on?

Minu arvates isegi mitte poliitikas ei ole kõik lubatud. Minu arvates on Koonderakonna mõned juhid need lubatavuse piirid mitmel korral ületanud.

Toon näite. Täiesti absurdne seis kujunes hiljuti, kui Koonderakonna esimees Vähi võitles aktiivselt tollitariifide vastu, samal ajal aga Koonderakonna fraktsiooni enamus leidis, et tollitariifide eelnõu tuleb toetada.

Poliitikas on ju sel juhul võimalik, et erakonna liige Aare koos teiste liikmetega võtab partei liidri maha, mitte ei jäta erakonda.

See on teie oletus. Mina käitusin teisiti. Minu sügava veendumuse kohaselt on ka paljud need arutelud, mida Koonderakonna fraktsioon on mitmesuguste eelnõude ja probleemide arutamiseks korraldanud, väga vähe vilja kandnud. Minule on need meenutanud omaaegseid tootmisnõupidamisi või midagi taolist. Mul kadus nende vastu üsna kiiresti huvi.

Peale selle sain aru, et seal välja öeldud seisukohti erakonna juhtkond või ka fraktsiooni juhtkond eriti tähelepanelikult ei kuulagi ega võta arvesse. Et asjad otsustatakse ikkagi kusagil kitsamas ringis...

Kui kitsas see ring on? Kes sinna teie meelest kuuluvad?

Ma ei tea täpselt. Seda võib ju arvata, et isegi mitte erakonna kogu juhatus ei ole haaratud kõigisse aruteludesse.

Nagu ütlesin, mul kadus huvi vähese viljakusega nõupidamistel osaleda ja alates kevadest eriti ei osalenudki. Ma kujundasin seisukohta pikema aja jooksul.

Paraku esmamulje on küll, et midagi sündis ootamatult.

Kinnitan, et mõtlesin enne väga hoolikalt, kui astusin selle sammu. Julgeks öelda veel nii palju, et olen harjunud ajama asju inimestega, kes, kui midagi on lubanud, siis midagi ka teevad. Kuid pean tunnistama, et Koonderakonna juhtkonnas on inimesi, kes lihtsalt loobivad sõnu kontrollimatult tuulde ning hiljem ei mäletagi, mida nad kellelegi on lubanud.

Olen harjunud nii käituma, et kui mingites asjades on kokku lepitud, siis kokkulepped ka toimivad.

Teatud isikliku pettumuse toon kumab teie jutus. Et justkui teile on midagi lubatud, mida ei ole täidetud?

Ei ütleks nii. Vaadake palun, milliste loosungitega me valimiseelses võitluses rahva ees olime.

Ise ikka mäletate, mida lubasite?

Miks ma ei mäleta. Üks minu põhiteese, millega oma valdavalt maaelanikkonnast valijate ees esinesin, oli meie maatootjale olukorra loomine, mis võimaldaks tal tegutseda ning turumajanduse tingimustes kasumit saades toota.

See tähendab kaitsetolle?

See tähendab ka läbimõeldud tollitariifide süsteemi.

Hakkas, kuid praegu saan aru, et Koonderakonna fraktsioon on valmis ju toetama tollitariife.

Jah, me jõudsime lõppkokkuvõttes nii kaugele. Kuid samas ei ole ma üldse nii kindel, et Koonderakonna juhitav valitsus on valmis neid tollitariife ka võimalikult kiirelt rakendama. Kujutan, et võib hakata pihta täpselt sama manööverdamine.

Ka see on üks põhjusi, miks otsustasin saada sõltumatuks saadikuks. Nii on mul palju vabamad käed esitada arupärimisi ka peaministrile ja ministritele.

Valik on teie. Kuigi mina ei pea päris õigeks, et parlamenti on tekkinud nii suur hulk nn sõltumatuid.

Mäluvärskendamiseks: mina ei pääsenud siia mitte ühegi erakonna kaudu. Minul on individuaalmandaat. Ja kui kandideerisin, ei kuulunud ma ühessegi poliitilisse parteisse.

Kuid olite ühes nimekirjas.

Ma olin valimisliidu nimekirjas. Ma sain poolteist kvooti ehk üle kaheksa ja poole tuhande hääle. Mis tähendab, et mina näiteks ei saa leppida niisuguse riigieelarvega, kus haridusele on ette nähtud minu arvates ebanormaalselt väike summa. Minu veendumuse kohaselt tuleks kaitsekulutused kas kinni külmutada või neid isegi vähendada ja suurendada oluliselt haridussüsteemile antavat raha.

Üksik hääl ei tee midagi.

Miks ei tee. Minu teada sai Saksamaa kantsler viimati ametisse tänu ühele häälele. Ka meil on siin ühel häälel hind. Võib tekkida hetki, kui tahetakse mingit tulemust saavutada ja nii võib üksikhääle hind olla küllalt kõrge.

Paraku veel kord rõhutaks, et neid nn üksikhääli on juba liiga palju ning seeläbi vaevalt et see hääle hind ka väga kõrge on.

See on ka üks märk, mis ütleb...

Et Riigikogu tuleks laiali saata?

Ei. Et oleme jõudmas oma poliitilises arengus faasi, kus võibolla olemasolev parteide struktuur enam ei vasta Eestis kujunenud olukorrale. Ja see on ka märk sellest, et olemasolevad parteid on märkimisväärselt rahvast võõrandunud.

Suhtlen oma valijatega üsna aktiivselt ning tean, mida arvatakse. Tunnetan ka ise, et need poliitilised mängud, mis on mängijailt võtnud üsna palju auru, on seda võõrandamist süvendanud.

Pean tunnistama, et teie jutt hakkab meenutama valimiseelset propagandat. Valimised ei ole ju kaugel ja küllap Aare tahab taas Riigikogusse.

Ma ei ole selles eriti kindel. Ma ei välista seda. Kuid mul on ka päris suuri loomingulisi huve, palju on jäänud kirjutamata, filmimata.

Kuid isiklikus plaanis on teil tulemas piisavalt hea aeg, kui nimi taas kõlama hakkab. Mõtlen fosforiidisõja 10. aastapäeva.

Kui seekord otsustaksin mitte kandideerida, siis teeksin seda raske südamega. Ise elan Lääne-Virumaal, ma ei ole seal juhukülaline.

Oma mõistujutuga tahtsin teada, kas teised erakonnad on juba teinud niiöelda arglikke lähenemiskatseid.

On tehtud. Kuid vähemalt lähemas tulevikus ei tahaks ühineda ühegi erakonna ega ühegi fraktsiooniga. Erakond, kuhu heameelega kohe astuks, on see, mille ise teen...

Millal siis teete?

See on nali.

Ma ehk ei saanud aru.

Küll Tammer aru saab. Kinnitan, et tahan jätkata erakondadevälise poliitikuna.