Sõjamäng Erna retke alguses paugutas lahti känguruotsingud

Külaline ookeani tagant, USA võistkonna liige Sean McNaughton (vasakul) otsib Eesti metsadest kängurut – leidjale preemiaks miljon krooni. Paremal Erna retke välissuhete koordinaator Kersti Järve. Foto: Toomas Huik

Valgusrakett annab signaali Salmistu rannaliiva õhkulaskmiseks. «Kes see viskas? Ohoo, tossab!» arutleb väike poiss asjatundlikult ja lisab isa ligi hoides: «See ei tee midagi.»

«Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel,» üürgab kõlaritest teiste sõdurilaulude seas tuntud «Lili Marleen». Vaikusest on enne esimest pauku aga asi päikeselises rannas kaugel. Parklad on umbes ja inimesed sumpavad perekondade kaupa liivas, et paremat vaatlusplatsi leida.

«Jooki ei müüdagi,» toriseb üks vanem mees. «Mis sul seda veel vaja,» torkab naine vastu. Nad eksivad. Karastusjoogilett on täiesti olemas ja Eesti Posti telgi ees on järjekord sõjameestest, kes tahavad Erna eripostkaarti osta ning sealtsamast saata.

Lisaks väikesele poisile isaga seisab Harjumaal Salmistu rannas Erna retke avapauku oodates veel sadu inimesi. Ootusaeg möödub erinevalt – kes surub ennast piirdelintidele lähemale, kes rihib fotoaparaate, kes topib troppe kõrva või kiikab üle naabri õla.

Lõpuks paiskavad plahvatused merevee kümne meetri kõrgusteks sammasteks. Tagasi langevatest veepritsmetest sünnivad risti ja põiki vikerkaared. Need tekivad ning kaovad isegi veest eemal liiva kohal, kui lõhkeainelaengud kumedate jõmakatega liivatolmu üles virutavad.

Valdavalt oranžides päästevestides juba kaugelt kirendavad sõjamehed lähenevad suurelt laevalt oma kummipaatides visalt, ent kindlalt. Maale astudes peavad nad vastu võtma ranna kaitsjate tule, mida antakse nii käsirelvadest kui ka kuulipildujast. Okastraadi alt karmistunud ohutusnõuete tõttu keegi seekord läbi roomama ei pea.

Padrunikestad kõlisevad. Üks sinises jopes pisike poiss peidab pea laigulises vormis isa õla varju. Hoolimata korraldajate soovitusest väikseid lapsi mitte kaasa võtta, on neid koos emade-isadega uudistamas päris palju.

«Mina tahan saada sõduriks või bändimeheks,» teatab seitsmeaastane Marten Aun enesekindlalt pärast püssipaugutamise lõppu. Ema on poja soovist algul veidi imestunud, kuid ütleb siis, et ka bändimees peab sõjaväes käima.

Ernalased aga asuvad oma stardijärjekorda ootama. Näiteks nooremseersant Tanel Viksil 23. võistkonnast, mis esindab Kaitseliidu Tallinna Maleva Toompea malevkonda, tuleb liikuma hakata alles mitme tunni pärast.

«Eesmärk on läbi teha ja vähemalt ühest välisvõistkonnast parem olla,» ütleb Viksi. Ilus ilm teda ei vaimusta: «Jube! Päikesega on hullem kui vihmaga – vett läheb palju.»

Marylandist pärit USA rahvuskaartlased, kes Eestisse juba möödunud nädalal saabusid, on seevastu ülemeelikus tujus.

«Me jahime siin kängurut, mille mu sõber Eestisse ära kaotas,» kuulutab Sean McNaugh-ton mustvalget kängurupilti lehvitades. «Öelge meile, kui teda näete, auhinnaraha on miljon Eesti krooni.»