Kivid ja kännud Rumeenia-Ungari suhetes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
BORIS BURACINSCHI
Viimase aasta jooksul on kahe postkommunistliku riigi suhted kõigis valdkondades arenenud erakordselt kiiresti. Nimelt sõlmiti aasta tagasi Rumeenia-Ungari piirileping ning Rumeenia parlamendi- ja presidendivalimistel eelmise aasta sügisel võitis parempoolne opositsioon, kuhu kuulub ka ungari vähemuse organisatsioon UDMR.
Ungari ja Rumeenia esindajate kohtumised on muutunud üha sagedasemaks ja omandanud konkreetsema iseloomu. Praegu on väljatöötamisel hulk koostööprogramme majanduse ja kaubanduse vallas. Üldiselt võib isegi öelda, et esimest korda kahe riigi suhete ajaloos, mis kubiseb sõnalistest ja relvastatud konfliktidest, on Rumeenia ja Ungari muutumas tõelisteks liitlasteks, kellel on ühised strateegilised eesmärgid (Euroopa Liit ja NATO) ning kes liiguvad vastastikuste suhete täieliku normaliseerumise poole.
Sõjaväelased kõige ees
Oluline on, et mõlemad pooled ei piirdu kavatsuste deklareerimisega, vaid püüavad astuda konkreetseid samme. Kõige värskem näide, mis seda suunda illustreerib, on Rumeenia kaitseministri visiit Budapesti möödunud nädala lõpul. Victor Babiuc kohtus Ungari kolleegi György Keletiga ning nad teatasid, et nende riikide sõjavägede vahel on südamlikud suhted ja Rumeenia-Ungari sõjalise partnerluse perspektiivid on ülihead.
Ungari kaitseminister kinnitas kolleegile, et koos Tshehhi ja Poolaga NATOsse astuma valmistuv Ungari teeb kõik võimaliku, et kiirendada ka Rumeenia integreerumist euroatlandi struktuuridesse. Kohtumisel võtsid Babiuc ja Keleti vastu otsuse luua paar ühist jalaväeüksust, mille eeskujuks on Saksa-Prantsuse sõjaüksuste mudel. Ministrite sõnade kohaselt organiseeritakse alguses üks pataljon, kuhu kuuluvad elukutselised sõjaväelased mõlemast riigist ja mille juhtkond on samuti erirahvuseline.
Esimene pataljon on ette nähtud osalemiseks ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide rahuvalveoperatsioonides. Otsustati, et pataljoni ametlikuks keeleks saab inglise keel, ent sõdurid ja ohvitserid võivad loomulikult kasutada ka rumeenia ja ungari keelt, seda enam, et eelistatakse kandidaate, kes valdavad kõiki kolme keelt.
Vanad probleemid jäävad
Kui sõjaväelastel keeleprobleeme ei ole, siis poliitikutel on märksa raskem harjuda uue olukorraga. Hiljaaegu vastu võetud Rumeenia keeleseadust rakendatakse ellu suurte raskustega.
Vastavalt seadusele peavad olema kakskeelsed kõik sildid asulates, kus vähemalt 20 protsenti elanikkonnast kuulub rahvusvähemusse. Kuid mitte üheski Transilvaania linnas ei ole seda nõuet täidetud. Näiteks Transilvaania pealinnas Clujis (Kolozsvar), kus umbes 30 protsenti elanikest on ungarlased, keelas linnapea, tuntud ultranatsionalist Gheorghe Funar (kes arvab, et ungarlaste koht on Ungaris), ära ungari keele kasutamise tänavate ja firmade nimedes. Ja vastupidi, kohtades, kus ungarlased on enamuses - näiteks Odorhei linnas (Szekelyudvarhely), kus nad moodustavad 95 protsenti elanikest - on sildid ainult ungari keeles.
Suurte raskustega rakendatakse ellu ka haridusseadust. Valitsusmeelse parlamendisaadiku Gheorghe Pruteanu nõudmisel õpetatakse kõikides ungari keskkoolides ajalugu ainult rumeenia keeles.
Lahendamata on Cluji ungari ülikooli taastamise probleem. See ülikool on üks vanemaid ungari haridusasutusi üldse. Rumeenia võimud väidavad, et seda pole vaja, kuna on olemas ungarikeelse õppega rühmad BabesBolayi ülikoolis. Ülalpool juba mainitud Gheorghe Funar deklareeris, et võitleb ungari ülikooli vastu viimse veretilgani. Kui tuletame meelde tõika, et Funar valiti uuesti Cluji linnapeaks suure enamuse rumeenlaste toetusel, saame aru, et Rumeenia-Ungari suhete normaliseerumiseni läheb veel kaua aega.