Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taimeriik õilmitseb internetis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

TOOMAS KUKK

Eestikeelsete taimenimede andmebaas asub nüüdsest TÜ botaanikaaia veebilehel. Nimed selgeks õpitud, jääb muidugi veel need nägudega kokku viia. Selleks tuleb aga kaunis kevad ära oodata.

Andmebaas aadressil http:// www.ut.ee/BGBA/taimenimed.html sisaldab kõiki eestikeelsete taimenimede komisjonis kinnitatud nimesid, ühtekokku ligikaudu 8500.

Kui tahaksime kõikidele maailma taimedele eestikeelse nime anda, tuleks eestikeelsetest sõnadest puudus. Küllap seetõttu on aja jooksul soovitatud üsna kentsakaid, ilmselt mitte kunagi kasutatavaid nimesid, nagu näiteks kajuputi-melaleuka (Melaleuca leucadendron), sapukaia-potipuu (Lecytis zabucaya) või liivateelehine paronühhia (Paronychia kapela).

Mõned kasutusel olevad nimed on naljakad vaid esmakohtumisel, sest kaua sa ikka jaksad muiata kevad-nabaseemiku, suureõiese sabaseemiku või tillilaadse karulille üle.

Nurmenukul 170 nime

Tunda mõnd olendit tähendab kõigepealt tema nime teadmist. Taimedel on nimesid mitmesuguseid. Üheselt määratleb taimeliigi teaduslik ladinakeelne nimetus, mis ühtlasi võimaldab erinevaid keeli kõnelevatel inimestel täpselt aru saada, mis taimest jutt.

Ladinakeelsed nimetused taimesüstemaatikute ajakirjades ja raamatutes vastavad rahvusvahelisele koodeksile.

Rahvuskeelsete nimede hulka kuuluvad rahvapärased (rahva hulgas kasutatavad) ja teaduslikud nimed. Teaduslikud nimed on vastavuses ladinakeelsetega.

Eesti taimenimede komisjoni aastakümnete pikkuse töö viljaks on näiteks see, et liigi Primula veris üldtuntuks nimeks on nurmenukk, hoolimata 170 rahvapärasest erinevast nimetusest.

Taoline korrastatud terminoloogia on üheks eesti keele väärtuslikuks omapäraks, mis puudub paljudes suurteski keeltes.

Komisjon trotsib aega

Üks vaieldav asi on eesti taimenimedele ingliskeelsete vastete leidmine, sest ingliskeelses maailmas puuduvad üheselt fikseeritud taimenimed. Ei erine mitte ainult Ameerika ja Inglismaa nimekasutus, vaid see sõltub ka Inglismaa kitsamast piirkonnast või teadlaste koolkonnast.

Maakeelsete nimede kogumise ja korrastamise algatas 1907. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi loodusteaduse osakond. Üleskutsed ajakirjanduses ja nimekogumisretked tõid kokku rohkesti rahvapäraseid taimenimesid.

Tänu sellele sai taimenimede komisjon teaduslike nimede määramisel suuresti tugineda juba kasutusel olnud nimedele - mis teeb eesti botaanika samuti harulduseks maailmas.

Töö tulemused ilmusid 1918. aastal raamatuna «Kodumaa taimed». Kõik enne II maailmasõda ilmunud taimemäärajad ja olulisem botaaniline kirjandus põhineb neil nimedel.

1940ndate aastate lõpul alustas nimekomisjon professor August Vaga eestvõttel uuesti tegevust. Taimenimed oli tarvis kriitiliselt läbi vaadata uute taimeraamatute jaoks. Kuid tänapäevani on komisjoni üheks olulisemaks töösuunaks sissetoodud või välismaal kasvavate taimede omakeelne nimetamine.

Kõikides olulisemates sõnaraamatutes, entsüklopeediates ja käsiraamatutes leiduvad nimed on olnud vastavuses nimekomisjoni pakutuga. Komisjoni töös on osalenud Viktor Masing, Erich Kukk, Aleksei Paivel, Maret Kask jt. Alati on kaasatud keeleteadlased, algaastail Johannes Voldemar Veski, viimasel aastakümnel Eduard Vääri.

Nimekomisjon on töötanud aastakümneid, kuid keeles toimub pidevalt iseeneslik valik. Seetõttu võib kunagine komisjoni soovitatud nimekuju praegu olla kasutajaskonnale tundmatu või on levinud hoopis mingi muu nimi. Ümberhindamisi on jõudumööda ka tehtud, ent kohati on sellega ajale jalgu jäädud. Hädavajalik lisandus taimenimede kodulehele oleks ülevaade nimemoodustuse reeglitest.

Feuchel on apteegitill

Loodetavasti lisanduvad tulevikus andmebaasi ka enamlevinud ingliskeelsed taimenimed. Tarbetekstide tõlkijaile on see ilmselt hädavajalik. Näiteks spagetipaki teksti «tehtud nisujahust ja durumist» arusaadavam versioon oleks «tehtud pehmest ja kõvast nisust».

Toidu maitsestamiseks soovitatud «feuchel» on maakeeli apteegitill (seda on varem nimetatud üldse mitmeti, näiteks ristiköömneks). Nimede tõlkijatel oleks kindlasti abi ka Sirje Mikelsaare raamatust «Taimeperekondade nimed ladina, eesti, inglise, saksa, soome ja vene keeles» (TÜ raamatukogu väljaanne 1994), mis sisaldab 680 perekonna nimed kuues keeles. Paraku on see teos väikese trükiarvu (300) tõttu muutunud raskesti kättesaadavaks.

Kodumaiste taimede nimede leidmiseks on lisaks varasematele taimemäärajatele viimastel aastatel ilmunud kaks teost. «Eesti floora registrid» sisaldavad 11-köitelises koguteoses «Eesti NSV floora» käsitletud liikide, alamliikide ja sugukondade nimede loendi. Ladinakeelseid nimesid on raamatus 8500, eestikeelseid 3900 ning venekeelseid 2800. Register aitab koguteose omanikul ka hõlpsalt õige köite leida.

Rahvapäraste taimenimede parimaks allikaks on Gustav Vilbaste raamat «Eesti taimenimetused», samuti selle arvutiversioon Vilbaste 2.1 (http: //www.loodus.ee/vilbaste/vilbaste.htm). Teos sisaldab rohkem kui 26 000 rahvapärast ja teaduslikku eestikeelset taimenime.

Tagasi üles