Õnnelikud episoodid, Reportaazh
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAINER KERGE
«Pudel tuleb viina täis panna! Ega Maie ei hakka Evaldile poolikut pudelit kaasa pakkuma.» Rezhissöör Tõnis Kase käsk on seaduseks ja viinapudel täitub uuesti läbipaistva vedelikuga. Ilmselt väga tervisliku vedelikuga - ikkagi kino ju.
«Õnne 13» viimase osa eelviimane võttepäev on Tallinna lähistel revolutsioonilise minevikuga Uku talus. Läbi teleri peavad siin filmitavad kohad välja nägema nagu Evaldi talu õu ja metsatee.
Võttepaiga kohandamiseks kunstniku kätt eriti vaja ei lähe. Sest olgu selle ülalpoolnimetatud läbipaistva vedelikuga kuidas on, aga ilm ja olustik on küll kõike muud kui butafoorne. Sooja on paarikümne kraadi pöördes ja päike sunnib vähemalt mind taevast mõnda lähenevat pilve otsima.
Päikesega pole päris rahul ka Tõnis Kask: «Ei ole kõige parem ilm, kisub varjud liiga kontrastseks!» Fotograafid ja operaator noogutavad. «Vihma ajal varjudega muret poleks,» mõtlen mina, aga kõva häälega igaks juhuks välja ütlema ei hakka.
«See on täitsa elus lehm,» kilkab keegi vaimustunult. Peale lehma on elus veel ka koer, kukk oma kanadega ja lugematu arv kõikvõimalikke sulelisi, kes põõsastes... no röögivad, ei saa selle koha peal midagi muud kirjutada, röögivad. Ahjaa, rohi on ka veel roheline, kullerkupud ja nurmenukud kollased ning toomingaõied valged.
Esimene episood
Eemalt läheneb mingi kolin. Nagu veaks keegi ähkides kellukesi ja tühje konservipurke mööda munakivisillutist. Põõsaste vahelt ilmub nähtavale ratas. Kas ta on toodetud napilt enne või veidi pärast viimast suurt sõda, polegi ausalt öeldes eriti oluline. Algupärane isiksus on see ratas igal juhul.
Kontrollitakse, kas rattaga on kõik korras, ja asjaosalised istuvad M-klubi kirjaga bussi ning vuristavad mõned kilomeetrid tagasi võttepaika «Metsatee». Operaator ja rezhissöör sätivad kaamerat antud tingimustes võimalikku kõige paremasse kohta. Operaatoril on kampsun seljas ja sall kaelas.
Teine episood
Evald «Evald» Hermaküla ajab endale ähkides kirsasid jalga. «Täitsa parajad,» on otsus pärast vasaku jala kirsastumist. «Kurat, need on teine teisest paarist,» järgneb konstateering, kui teine jalg on poolest saati sääriku sisse kadunud.
Kirsad jäetakse kõrvale ja kasutusele tulevad ilmastikukohasemad tenniselaadsed jalavarjud.
Kolmas episood
Evi «Peediantsu Maie» Rauer on stsenaariumisse süvenenud. «Ole sa tuhandest tänatud. Aiamaa nüüd puha ümber kaevet...» hakatakse ümberkaudseid Maie repliikidega pisitasa harjutama.
Kogu melu keskel kõnnib omanikuilmel ringi Teet Kallas. Pintsaku rinnataskust ühekroonise serv välja paistmas nagu taskurätik. shikk.
Neljas episood
Kõikvõimalike kaamerate, valguste ja heli sättimisega hakatakse tasapisi ühele poole saama. Näitlejad teevad Kase käe all proovi ja kuulavad õpetussõnu, kustmaalt rääkima hakata, millal seisma jääda ja kui kaua järele lehvitada.
Operaator laseb endale läbi kaamera valget näidata ja küsib helirezhissööri käest, kas piiksu on. Piiks on korras. No kui on korras, siis on ilmselt hästi. Mis asi nimelt, seda igaks juhuks uurima ei hakka.
Viies episood
Mobiiltelefonid kästakse välja lülitada ja Kase hääl kõlab üle võtteplatsi: «Tähelepanu, palun! Vaikus! Kaamera!»
«Kaamera käib,» hõikab operaator kõva ja selge häälega. Et ikka näitlejad ka kuuleksid.
Maie ja Evald tulevad. Maie tänab, Evald on mures. Nii mures, et isegi kaasa pakutud viina ei võta vastu. Ja kohe mitu korda järjest.
Pärast esimest duublit manitsetakse Maiet alias Evit viinapudeli silti käega kinni katma. «Muidu süüdistatakse meid jälle reklaamis,» selgitab Kask.
Peediantsu Maie arvab, et Evald on vintis peaga sama napakas nagu kõik mehed. Seepeale istub Evald rattale ja sõidab kaadrist välja. Pikalt sõidab. Ja ratas koliseb nagu kolm ratast.
«Aitäh, võetud!» hõikab Kask lõpuks. Minu rehkendust mööda pärast kolmandat duublit. Pisut kaamerate sättimist ja kogu stseen võetakse veel ka Maie poolt vaadatuna.
Ja lõoke röögib põõsast otse mikrofoni. Ilmselt tahab ka televisiooni pääseda.
Kuues episood
Metsateel on jutud aetud. Evi Rauer nõuab oma «piiblit» ja süveneb kohe järgmise episoodi teksti.
Keegi arvab, et asjaga hakkab nagu kiire olema. Teda lohutatakse, et kiiret pole kuhugi, niikuinii põleb. Teleinimeste naljad.
Sõidetakse Evaldi õue tagasi. Siia tulevad kohe külalised. Külli «Pille» Teeman ja Tiit «Rando» Sukk Peugeotga (viimane mängib iseennast) ning Peediantsu Maie rattaga.
Seitsmes episood
Kõik eelpoolkirjutatud triangel kaamera, valguse, heli ja duublitega hakkab peagi isegi neutraalsele kõrvaltvaatajale rutiiniks muutuma.
Kõik, kes ei ole otseselt filmijad või filmitavad (ja neid ametimehi on hirmus palju), õpivad teksti pähe, otsivad maja taga varjulisemat paika, kus telefoniga rääkida, või, vastupidi, võtavad süüdimatu rahuga päikest.
Duubleid koguneb raudse järjepidevusega stseenide kaupa.
Vahepeal juuakse kohvi, tehakse suitsu ja süüakse suppi. Supisöömisel meenub kellelegi, et võilille on hiiglama maitsev ja kasulik süüa. Supp jääb hetkeks sinnapaika.