Tallinn pärast punaväe lahkumist 1941. aastal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

TIIT NOORMETS

Eelmisel pühapäeval valgustas Ülo Tuulik venelaste põgenemist Tallinnast 1941. aasta augustis. Mis toimus sel ajal linnas endas? Alljärgnevalt sellest lähemalt.

28. august 1941 oli Tallinna pikas ajaloos üks erakordsemaid päevi. Paljudes mälestustes on tänavatel toimunut kirjeldatud üpris sarnaselt: «Igal pool ilmusid Eesti lipud peidukohtadest välja. Neid lehvis majadel ning nendega marsiti tänavaid pidi lauldes ringi. Peamiselt kuuldus «Lipulaulu», kuid ka teisi isamaalisi laule.

Laulu ja hõiskeid kostis avatud akendest ja ringisõitvaist autodest. Paaris kohas lõõmas tänaval tuli. Põletati punaseid embleeme, kommunistlike juhtide pilte, propagandaplakateid ja muud sedalaadi prahti, mida visati välja akendest ja kisti maha seintelt… Sõduritele puistati lilli. Naised olid tänaval küpsiste ja kohvikannudega, üldine joobumus ja rahulolutunne oli suur. Oli kuulda ütlemisi: «No lõpuks ometi saime neist kuradi punastest lahti!»…

Üksikule mootorratturile järgnesid Toompeale varsti saksa ja eesti väeosad autodel ja ratsa. Sõdurid ja ohvitserid olid ehitud lilledega. Meeleolu oli kõikjal ülev. Inimeste meeled olid niivõrd üles sulanud, et oli raske ära tunda seda oma toimimises aeglast ja kainelt mõtlevat rahvast… Estonia ees lainetab tohutu rahvahulk. Siin annab Saksa raadioauto valjuhääldajamuusikat.

Samas kõrval reaalkooli juures kogutakse inimesi rivisse, et minna tagasi tooma punaste poolt mahavõetud Vabadussõjas langenud kooliõpilaste ja -õpetajate mälestussammast. Samba asukohale on maha laotatud suur sini-must-valge kangas, mis katab paika, kuni enamlastevastases sõjas langenud Tallinna kooliõpilaste autähis jälle on tagasi omal kohal.»

Samal ajal olid tuhanded mehed kibedas tegevuses, leidmata aega oma kergendustunde ja rõõmu väljendamiseks.

Eesti väeosad

Tallinna vallutamise operatsiooni alustas Wehrmacht 20. augustil Pudisoo-Pillapalu-Järva-Madise-Järvakandi-Pärnu-Jaagupi-Paatsalu joonelt, üheaegselt kolme vägede grupi pealetungiga idast, lõunast ja edelast. Üheksa päeva hiljem, 28. augustil olid nad juba linna servades, alustades kella 8-9 paiku liikumist kesklinna üheaegselt kõiki suuremaid teid mööda.

Saksa vägede kolonnid liikusid Paldiski, Pärnu, Tartu ja Narva maanteel. Nende teel oli hulgaliselt tellistest, palkidest ja küttepuudest üleslaotud barrikaade, millel ei olnud aga enam mingit sõjalist tähtsust, kuna kedagi ei olnud neid kaitsmas. Linna piires oli lisaks üksikutele tulevahetustele võitlusi veel ainult Lasnamäel, kus Majaka ja Katusepapi tänaval tuli võidelda majast majja, ja Koplis.

Kella 13 paiku jõudis esimene Saksa eelosa Raekoja platsile. Järgneva kohta on 151. jalaväerügemendi ülem ooberst Melzer oma mälestustes kirja pannud lause: «Linna elanikkonna ja Saksa sõdurite vahel sõlmiti kiiresti sõprussidemeid ja Tallinna vabastamist pühitseti väga mitmel ja meeliülendaval viisil.»

Nõukogude okupatsiooni vastu peetud partisanisõda oli Tallinna vallutamise ajaks juba ammu arenenud avalikuks võitluseks. Kaitseliidu eeskujul moodustati üle maa Omakaitse üksusi ja mitmesuguseid võitlusgruppe, mis osalesid rindevõitluses.

Augusti algul formeeriti kokkuleppel Saksa rindeüksuste juhtidega kolm eesti regulaarväeosa: major Hans Hirvelaane pataljon (ca 300 meest), kapten Karl Talpaku vabatahtlike kompanii (samuti 300 meest, sealhulgas oli üksuse koosseisus ka neljatoruline suurtükipatarei) ja 9. juulil Soomest Põhja-Eestisse paisatud Erna luuregrupi baasil loodud pataljon Erna II (üle 400 mehe). Kõik nad osalesid pealetungil Tallinnale, liikudes peamiselt Saksa vägede lõuna- ja edelagrupi vahel.

Lisaks neile võitlesid rindel ka mitmed väiksemad grupid. Hulgaliselt vabatahtlikke oli Lõuna-Eestis astunud otse saksa väeosade koosseisu, et osaleda sõjategevuses kuni Punaarmee väljatõrjumiseni Eesti territooriumilt (mõnes saksa rügemendis oli 100-150 eestlast).

Erna pataljon sai 28. augusti hommikul pealetungikäsu Ülemiste järve läänekaldalt Järve raudteejaamani. Vastane oli oma kindlustused juba maha jätnud ja kaks sõjavangi juhatasid ernalased läbi miiniväljade ning traattõkete. Paaris juhuslikus tulevahetuses mahajäänud punaväelastega sai kaks meest siiski haavata.

Tõsisem takistus edasiliikumisele tekkis Nõmme maanteele jõudes, mille likvideeris alles pataljoniülema «paigale» käsklus: «Meid võtsid vastu õnnest säravate nägudega tervitajate ja uudishimutsejate hulgad. Ei suutnud kõikidele tervitustele, pakkumistele ja kutsetele vastata. Mehi talutati käevangus kaetud laudade juurde…» Pataljoni ei lastud Tallinna sisse marssida, vaid suunati Veerenni tänava lõpus olevatesse majadesse öökorterisse.

Maruline vastuvõtt

Talpaku kompanii sai 28. augusti varahommikul käsu sisse murda vastase kindlustustesse Nõmme kaguserval. Päeva valgenedes selgus, et vastane oli juba lahkunud ja kompanii saadeti kiiresti rännakukorras Nõmmele sisse, kus turuplatsil ja Mustamäel satuti tulevahetusse. Keskpäeval sõitis kompanii sini-must-valgete lippude lehvides Tallinna: «…elanikud olid murruna tänavail ja juubeldasid. Meid saatsid rahva marulised rõõmuhõisked. Loobiti hulgana lilli ja sigarette. Pikal Hermannil lehvis peremehelikult sini-must-valge.»

Omakaitse loomine

28. augusti hommikul nagu harilikult kella 7 paiku kodust väljunud inimestele vaatasid vastu tühjad tänavad, kus ei olnud enam eelmiste päevade väeosade liikumist ja kõikjal paiknenud valveposte.

Kogu linnas kogunesid omaalgatuslikult meestegrupid, kes võtsid enda peale avaliku korra kaitse, kogudes hulgaliselt mahajäetud relvi, võttes valve alla ettevõtteid ja ladusid, arreteerides evakueerimisest mahajäänud punaväelasi ja nõukogude tegelasi. Nõnda tekkinud Tallinn-Nõmme Omakaitse tööst võttis esimesel päeval osa üle 2000 mehe.

Kloostri tänavale kogunesid esimesed mehed kella 8 ümber. Varsti jõudis sinna major Juhan Madise, kes vanema ohvitserina võttis juhtimise oma kätte. Kõigepealt tehti allaandmise ettepanek Gustav Adolfi gümnaasiumis asunud mereväelaste rühmale, kes vastupanuta relvad käest andis ja sel viisil omakaitselased esimeste relvadega varustas.

Gümnaasiumi taga algkooli ruumes oli sadakord mobiliseeritud meest. Neile tehti ettepanek kaasa aidata korra loomisel linnas. Enamus mehi ühines kohe omakaitse grupiga, mehi tuli pidevalt juurde ka linnast. Kõik mehed jaotati oma elukohtade järgi politseijaoskondade kaupa gruppideks ja saadeti üle linna laiali.

Keskpäeval kutsuti major Madise Toompeale Saksa sõjaväekomandandi juurde, kes ettekande ärakuulamise järel määras ta Tallinna ajutiseks eesti sõjaväekomandandiks.

Vastne komandant lasi trükkida ja üles panna oma käskkirja nr 1, milles keelas eraisikute liikumise tänavail kella 21.00-06.00 (samasugune keelutund oli kehtinud ka varem), käskis endistel ohvitseridel, politseinikel ja kaitseliitlastel end registreerida ning eraisikuil ära anda kõik relvad ja laskemoona.

Samamoodi omaalgatuslikult tekkis sel päeval omakaitse gruppe kogu linnas. Suuremad neist olid lisaks juba mainitud major Madise grupile Kaitseliidu maja juures, Estonia teatris, Nõmme turul, Tondil ja Koplis. Järgmisel päeval algas juba Omakaitse korrapärane organiseerimine.

Võitlused Koplis

Suuremaid võitlusi oma ülesannete täitmisel tuli pidada ainult Kopli omakaitselastel, sest just sinna olid kogunenud laevadest mahajäänud punaväelased. Esimesel päeval langes Tallinnas viis omakaitselast: Juhan Madissoo Pärnu maanteel ning Osvald Pent, Hugo Ostmann, August Järvis ja Ernst Jürve Koplis.

Kuigi raskemaid võitlusi ei olnud, olid Omakaitsel käed tööd täis. Omakaitse pidas vahiteenistust kogu linnas, politseile ja saksa sõjaväevõimudele anti üle rohkem kui 2000 kinnipeetut, koguti kokku hulgaliselt sõjavarustust (sealhulgas üle 6000 vintpüssi ja 2,5 miljonit padrunit), tehti kahjutuks 650 miini ja lõhkelaengut. Kõigele lisaks tuli Kopli omakaitselastel maha matta üle 200 punaväelaste poolt tapetud hobuse ja lehma.

Tuletõrjujaist omakaitsjad

Samal hommikul hakkasid omakaitse ülesandeid täitma ka Tallinna tuletõrjujad, kes seni olid pidanud lootusetut võitlust tulekahjudega. Süütamisi ja õhkulaskmisi alustasid punased juba 24. augustil. Kokku süttis linnas nii nende tegevuse kui suurtükitule ja õhurünnakute tulemusel 159 tulekahju, mille tagajärjel põles maha 389 ehitist (ja sadu autosid, vaguneid ja vedureid).

Tuletõrjujatel õnnestus kustutada ainult 14 ja elanikel 9 tulekahju, 34 juhtumil takistati nende tööd relvaga ja 102 tulekahju kustutamise tegi võimatuks lahingutegevus või tulle jäänud laskemoona plahvatamine. Suurema tule hävitustöö hoidis ära tihe vihmasadu ööl vastu 28. augustit. Oma ülesannete täitmisel langes viis tuletõrjujat.

Veel 28. augusti hommikul saatis üks ohvitser linna elektrijaama kustutamiselt tuletõrjujad haavatud sõdurit haiglasse viima. Tagasiteel haiglast viskas üks tänavaservas seisnud punaarmeelane asja ees, teist taga autosse käsigranaadi. Autojuht Madis Liik ja tuletõrjuja August Tippi said silmapilkselt surma.

Vanglaväravad avanesid

Kuigi Nõukogude võim hoolitses enne oma taandumist vanglate «tühjendamise» eest rohkem kui sõdurite päästmise eest, oli Tallinna Keskvanglas 27. augustil veel poolsada vahialust (neist 17 oli vangla arstiks määratud dr Prisko sisuliselt peitnud haiglavoodisse). Vangla kõrvale kukkunud lennukipommi plahvatuse sünnitatud paanikas põgenesid valvurid eesotsas vangla ülemaga ning vangidel õnnestus vabaneda.

Paar meest, kes kohe üritas lahkuda, lasti punaarmeelaste poolt Kalamajas maha. Enamik varjas end öösel vangla lähedal õhutõrjevarjendis ja pääses järgmisel hommikul vaba ja tervena koju. Hoopis rohkem vange oli tollal veel Tallinna lahel seisvatel laevadel, kuid ka neist õnnestus osal pääseda.

Üldtuntuks sai vangilaeva Jaen Teär lugu, millele juba paar päeva enne Tallinna mahajätmist toodi kontrrevolutsioonilistes tegudes süüdistatud 450 mees- ja 34 naisvangi. Vanasadamas seisnud laev viidi küll puksiiris sadamast välja, kuid sinnasamasse Tallinna lahele see jäigi, kuna meeskond rikkus mootori ja põgenes ise laiali.

28. augusti pärastlõunal ronisid ka vangivalvurid, kes olid juba pikka aega jälginud laevakonvoide lahkumist Leningradi suunas, paati ja jätsid vangilaeva saatuse hoolde. Nüüd tulid vangid lastiruumist välja ja reserv-mereväeleitnant Brauni juhtimisel purjetasid õnnelikult miinidest möödudes õhtuks Kadrioru randa.

Peagi ilmus Jaen Teäri lähedale purjekas «Pärnumaa», mille meeskonnal õnnestus äraminejaist maha jääda ja Venemaale vedamisest päästa 700 mobiliseeritud meest. Mootorpurjeka Mihkel, millel oli üle 400 mobiliseeritu, oli meeskond juba ööl vastu 28. augustit ajanud Paljassaare randa. Rohkem kui poolteist tuhat inimest oli pääsenud Venemaa vangilaagritest ja tööpataljonidest.

Hulkuvad punased

Samal ajal ei langenud ka sugugi kõik oma väejuhatuse poolt Tallinnasse jäetud punaväelased Saksa sõjavangi. Kogu hommikupooliku oli Tallinna tänavatel veel näha üksikuid punaväelasi, kes aga peatselt sakslaste ja omakaitselaste poolt ilma vastupanuta kokku koguti. Taandujate põhimass oli koondunud sadamatesse ja Koplisse.

Laevade lastimine lõpetati juba 28. augusti varahommikul ja viimased laevad lahkusid Miinisadamast kella 8 paiku, suundudes Tallinna lahele, kus Naissaare ja Aegna vahelises piirkonnas formeeriti neist konvoid. Mahajäetud hävituspataljonlastel võeti relvad käest ja kästi koju minna. Punaväelastel polnud kuhugi minna ja mingeid korraldusi neile ka ei antud.

Koos 31. laskurpataljoniga viimaste taandujate hulgas Bekkeri sadamasse jõudnud politruk Bublik mäletab sealt sipelgapesana kihavat inimhulka: «Sadama läheduses kohtasime rohkesti sõjaväelasi: madruseid, jalaväelasi, suurtükiväelasi, piirivalvureid. Sadamas võttis meid vastu siia-sinna sagivate inimeste sumin. Raske oli mõista, mis seal toimus. Tüütavas ootuses möödusid minutid, tunnid. Kõht andis end tunda, kuid süüa ei olnud. Sadamas tunglesid inimesed…»

31. laskurpataljoni juhid otsustasid organiseeritult sadamast lahkuda ja läbi murda Narva suunas Venemaale. Rohkem kui 500-mehelisel pataljonil õnnestuski vastase väeosade vahelt läbi libiseda ja linnast väljuda. Neile järgnes korratu massina hulk põgenikke, kes jagati hiljem 100-200-mehelisteks gruppideks. Kõik nad suundusid itta, kuid ainult vähestel õnnestus taas Punaarmeega ühineda. Pidevates lahingutes Omakaitsega need grupid hajutati ja hävitati. Tallinnas ja linna ümbruses langes sel päeval sõjavangi üle 11 000 punaväelase.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles